Ultraheli poolt või vastu?

Kui ma rasedaks jäin, siis kuulsin nii mõneltki poolt, et ära sa ultraheli küll lase teha, see on lootele nii kahjulik.

Mina, arstiusku, nagu ma olen, jooksin alguses EMO vahet ja iga kord sain ka UH’d „nautida“, käisin ekstra ultrahelis veel Šoisi juures, täna sain üsna pika ultraheliuuringu kogemuse… Ja miks ma seda kõike ei kahetse?!

Esiteks, ma olen üsna veendunud, et arstid ei tee asju, mis on väga kahjulikud (sessuhtes, et väga paljud asjad ei ole head ja tervislikud, ometi me elame ja oleme sunnitud teatud situatsioonides elama – nt tänaval heitgaase hingama jne), teiseks ultrahelis avastatakse ikkagi vigu – neid ei tehta ju selleks, et ema oma last näeks, vaid selleks, et olla kindel, et lapsega on kõik korras.

Ma ei tahaks kanda üheksa (tegelikult kümme) kuud last, et sünnitada selline olevus, nagu tänases Õhtulehes kirjutatakse – ühe keha, kahe näoga. Ma ei tahaks seda šokki, seda valu, et teda peagi ei oleks, sest üsna tõenäoline on see, et teda ei suudetaks päästa või kui suudetaks, siis ta ei elaks täisväärtuslikku elu.

See on täpselt nagu see, et kui keegi oleks avastanud mu lapsel mingi vea, siis ma ei oleks tahtnud sünnitada haiget last. Milleks last piinata?

Ja peagi seisan ma silmitsi ühe teise sarnase valikuga – vaktsineerida või mitte?!