Veel reisijutte… Miks just Tai ja miks ilma lapseta?

Kui ma siin paar päeva tagasi selle reisiposti tegin ja kommentaaridele vastata proovisin, siis sain aru, et sellest tuleks viis eraldi postitust teha. Loe algset teemat siit!

Kui esimesel päeval sain ma peamiselt sõimu, et ma olen räme ego, rongaema, hoolimatu ja kus mu mõistus on, jätta laps kaheks nädalaks hoidjaga, siis teisel õhtul hakkas tulema ka neid naisi, kes soovitasid lapseta reisida. Tegelikkuses ma arvan, et väga suur osa inimesi a) ei kommenteeri, b) ei tunnista avalikult, et lapseta on parem reisida, c) ei reisi üleüldse, d) ongi liiga kanaemastunud ja ei ela enam endale vaid lastele…

Aga alustame algusest ehk peamiselt läbivatest küsimustest ja arvamustest.

Miks just Tai? Võib ju ka lähemale minna.

Läbiv teema kommentaarides oli see, et no nahhui on vaja ronida sinna Taisse. Minge lähemale ja lühemaks ajaks. Mis inimene ma olen, et ma üldse julgen mõelda kahenädalasest reisist. Laps satub stressi (aga mina ei satu stressi 24/7 kodus olles?), kas ma tahan sellist koormat enda õlule jne  Ma olen INIMENE! Seda esiteks.

Teiseks – miks Tai ja mitte nädalalõpp Londonis? Tais on meie süda. Kui ma ühel päeval ära suren, siis ma tahan ka, et mu tuhk just Tai randadesse laiali loobitakse, mitte kuskile Läänemerre või naabri aeda või kuskile surnuaeda.

2S8A4977

Tai on nagu suvila – sa lähed ja tead täpselt kus mis on, kuidas on, mis ilm on, kus saab hästi süüa, kus saab häid kokteile, hea hinnaga reise jne.

2S8A5103

Nädalalõpp Londonis kujuneks praktiliselt üheinimese Tai reisiks – lennupiletid võivad olla odavad, aga hotellid ja elamine Londonis on kallis. Me oleme Londonis käinud, selleks, et end hästi tunda, süüa kus tahad, mida tahad, natuke shopata, väljas käia, meil kulus viie päevaga üle tuhande euro.

Kuigi, tuleb tunnistada, et ma ise ei saa ka väga hästi aru neist inimestest, kes ainult ühes kohas käivad, kui raha on ja võiks igasse ilmakaarde sõita. Aga näed, pean oma „eelarvamused“ või ma ei tea, mis need on, maha suruma ja tunnistama, et olen ise samasugune „idioot“. Ikka ja alati Tai. Tahan ja kõik. Mulle lihtsalt meeldib seal. Ma tean, mida ma selle raha eest saan. Uus koht on alati riskibusiness.

Ja iga kord kui keegi kutsub mind kuskile Bulgaariasse, Türki, Sharmi – ma mõtlen, okei 500+euri kõik hinnas, kohapeal kulub ikkagi mingi paarkolmsada euri lisaks. See teeb juba 800 ja siis kui meid oleks kaks, teeb see 1600, lapsega koos veel sama summa otsa ja siis ma mõtlen, et ainult natuke veel ja ma lähen parem Taisse ja saan selle eest kümme korda parema elamuse, emotsiooni ja hingerahu, kui kuskil suva kohas.

2S8A4630

Ma pole ka nii rikas, et endale kolm reisi aastas lubada, et nädalake siin ja nädalake seal. Ungari reis oli võit – muidu me poleks sinna ju läinud. Parem panustan ühe kindla eesmärgi nimel ja selleks jääb ikka ja alati Tai :) Jah, kui Hedon suurem, siis ilmselt ka muud sihtkohad. Aga kindlasti tahan talle ka Taid tutvustada. Praegu on ta aga minu meelest selliseks reisiks liiga noor.

Võtke kaasa sõbrad, lapsehoidjad, aga minge ikka lapsega…

Ma ei tea, minu jaoks on puhkus siis, kui oleme kahekesti. Ei sõltu kellestki ega millestki. Me oleme käinud sõpradega reisil ja lõpuks on ikka see, et üks tahab üht ja teine teist ja siis keegi solvub, et ei mindud sinna, vaid tänna ja siis kui on jutt, et kohtume kell 12, et minna randa, siis keegi hilineb ja… Ühesõnaga, kahekesti oleme oma aja peremehed. Tunneme, et tahame minna, siis lähme, ei pea kellegagi midagi kooskõlastama või kokku leppima jne Samas mul ei ole midagi sõprade vastu, kes meiega kaasa tuleks, aga teada on see, et ega me 24/7 kogu aeg kõike koos ei tee.

Kui meil nüüd oleks Hedon kaasas, siis me ei saaks hüpata suva ajahetkel rolleri selga, et lähme tšekime selle ranna üle või lähme sõidame kolm tundi Krabile, või lähme kell 12 öösel kuskile veel sööma.

IMG_6557

Sest meil oleks laps – kes magab, keda rolleri peale üldsegi ei võtaks. Me peaks 24/7 arvestama lapsega, nagu me praegu teeme. Ja sorry, ma võin kõlada kui „nahhui nad üldse lapse said“, aga puhkus on ikkagi ilma lasteta. Ma tahaks ka üle saja aasta terve päeva magada, voodis passida, tuppa süüa tellida, või terve päev päikese käes passida või juua ennast mällu, nii, et ma ei pea mõtlema, et aga äkki ta ärkab, ma ei saa end mällu juua, ma pean olema adekvaatne, et temaga tegeleda kui vaja… Jne.

Ma/me oleme niigi temaga 24/7 koos, kas siis mina või Meelis. Hoidja on tal ikka üsna harva ja sedagi tavaliselt tund-kaks.

Ma ausalt ei saa aru neist, kes kommenteerivad, et käisid lapsega koos puhkamas ja puhkasid end välja. Mina tunnen ausalt, et mul on kodusest elust puhkust vaja. Ja kodune elu võrdub hetkel minu jaoks lapsega. Ja hästi, kui ma olen teie meelest räme tropp ja rongaema ja võiksin olla rohkem kanaema, siis hästi. Inimesed ongi erinevad.

Mõni laeb akusid kasiinos, mõni baaris, mõni lapsega koos palmi all, mina aga.. Või õigemini siis meie, kahekesti.

Mul ei ole ka nii palju raha, et võtta kaasa näiteks sõbranna, kelle reis kinni maksta. Siis maksaks me reis juba 5000 eurot. Vanaemasid-vanaisasid-tädisid-onusid, meil selliseid pole, keda kaasa võtta või kelle hoolde ta ka siin jätta. On sõpru, kelle juurde ma usaldan ta viia. See on aga eraldi teema – kuidas valida õige lapsehoidja.

Võtke aega iseendale, jätke laps koju…

Kõige kurvem ongi see, kui kaotatakse ära iseend. Aga, et olla parem ema, kes ei kräunuks oma lapse peale või ei läheks närvi kui ta pudrukausi mööda seina lennutab või jaurab kui on unine… Siis mul on vaja seda oma aega, et end laadida.

Mu meelest ongi paljude paaride puhul see, et kui saadakse laps, siis kaob ära oma aeg ja paljud paarid lähevadki lõpuks laiali, sest omavahel pole enam millestki rääkida ega midagi koos teha. Sest ema on peamiselt lapsega, isa tööl. Naised kanaemastuvad nii ära, et unustavad kõik muu, eriti kui veel paar last järjest tulevad. Mõni tõesti ongi selliseks eluks loodud ja ta ei tunnegi võibolla vajadust puhata, aga ma julgen arvata, et suurem osa inimesi siiski vajab natuke oma aega.

Okei, on variant, et ühel õhtul läheb ema sõbrannadega välja, teisel õhtul mees.. Uni on magus, enam ei oodata teineteist peolt koju, et muljeid vahetada. Magatakse kuni laps üles ajab ja päevad lähevadki niimoodi mööda ja kasvatakse lahku. Mina sellist tulevikku ei taha. Ma tahan koos Meelisega aega veeta ja mitte temaga lahku kasvada.

IMG_6751

Ma näen juba praegu, kuidas me lihtsalt elame. Meelis ärkab, läheb tööle, mina ärkan (koos Hedoniga), mängime, sööme, jorutame… Hedon läheb magama, ma saan 40 minutit aega, et tegeleda blogiga või maksta arveid vms. Jälle tegelen Hedoniga, jalutama, lauluringi, poodi või mängima.. Siis tuleb teine tuduaeg (kui ta just õues ära ei maganud), siis kiikan korra blogis kommentaare, facebooki… mõnikord magan koos lapsega, kasvõi see 20 minutit annab mulle nii palju juurde, ja juba ongi õhtupoolik käes. Teen süüa, sest ma tean, et Meelis tuleb töölt ja on näljas. Siis tuleb keegi külla, või tegeleme lapsega. Siis tal on ööune aeg, siis on aega hetk jälle arvutis olla ja mingeid oma asju teha, siis vaatame telekat ja magama ja hommikul ärkab Meelis ja läheb tööle… Ja nii need päevad lähevad. Meil pole aega teineteise jaoks. Aga ma ei kurda, sest ma tean, et meil on see kaks nädalat seal Tais.

Ma olen ehk egoist, ja südametu ja hoolimatu ja ei saa aru, millise trauma see võib lapsele tekitada. Aga ju ma siis olengi nii ego, et ma ei taha lapse kõrval lihtsalt sisemiselt surra. Ma arvan, et lapsel on ka parem, kui ta vanemad on õnnelikud, mitte trossis ja lihtsalt vegevad läbi elu. Minu meelest on laps siis õnnelik kui vanemad on õnnelikud!

Just ükspäev oli Pere ja Lapse lehel samal teemal üks video, soovitan vaadata ja saate ehk minust paremini aru:

Jah, samas ma tean, et on võimalik ka lapsega reisida – käisime suvel Lätis ja Ungaris. Aga see polnud ka puhkus seejuures. Sest kogu aeg ja kõik käis ümber Hedoni. (Jaa, ma tean, Hedon ongi nüüd meie elu osa ja jääbki prioriteediks number 1!) Aga ikkagi, koos temaga ei saa sinna minna, tänna minna, sest ta magab, või tahab süüa või… Läheks õhtul välja, ei saa, Hedonil on uneaeg, kes temaga koju siis jääb. Kumb jääb? Üksinda võime me Tallinnas ka väljas käia. Selleks ma ei pea minema palmi alla, et lapse und valvata :) Aga ma ei taha üksi väljas käia, tahan Meelisega minna. Ma ei saa sinna justkui midagi parata, et Meelis on mu eluarmastus, kelleta ma elada ei taha. Loomulikult armastan ma ka Hedonit üle kōige, aga puhkust on vaja. Tunnistate te seda endale või mitte.

IMG_6477

Näiteks Ungaris käies, lennusõit oli Hedoni jaoks köki-möki, samas metroosõit šokeeris teda nii, et ta röökis terve tee ja lõpuks pidime ikkagi jalgsi vantsima “sada kilti”. Ma ei tea isegi seda, kuidas talle see Tai kliima sobib, kas ta üldse peab seal palavuses vastu, kas ta suudab seal magada, kas teda häirib niiskustase õhus, kas talle sobivad kohalikud titetoidud ja mähkmed jnejne – milleks nii vara teda kaasa vedada?

Veel näide Ungarist, mõtlesime, et nii, kell 11 astume uksest välja ja lähme sinna ujuma.. Hedon jäi magama.. Ei taha ju last üles ajada, et riideid vahetada vms, lihtsalt selleks, et ta ärkaks ja oleks pahuras tujus. Nii me lasime tal magada, ärgata, uuesti süüa, riideid vahetada ja hakkasime minema, kell oli lõpuks üks päeval kui uksest välja saime. Miks ma pean ennast või last piinama?

Njah, ilmselgelt on väga palju neid, kes mind ei mõista, aga.. Tähtis pole kellegi teguviisi või mõtteid täielikult mõista, vaid aru saada, et võib ka teistmoodi mõelda ja tegutseda!

PS. me pole veel kuskile läinudki, see on lihtsalt mõte, et võiks ja tahaks!

78 Comments

  1. Spa puhkus Ja Tai reis on tòesti võrreldavad..
    Kas “M.” on üldse kaugel soojal maal reisil käinud? Tead kuidas seal asjad káivad? Spa puhkusest on küll asi kaugel:-)

Comments are closed.