Meelis kirjutab: käisime omale koera vaatamas

Öeldakse, et sa oled kas kassi- või koera inimene. Noh, mina olen loomade inimene. Olgu selleks siis koer, kass, jänes või jääkaru. Ma võtaks kõik loomad enda juurde elama kui saaks (loomulikult paar erandit ikka ka on, näiteks vietnami siga ma ei võtaks, või eeslit ja lehmapidajana ma end ka ei näe). Aga no kahjuks hetkel ei mahu meie ühetoalisse korterisse ükski loomake. Naabrikass küll käib külas, aga kui näeb, et Hedon kodus on siis paneb kohe plehku. Aga mis inimene on Leenu? Tema on kohe kindlasti kassiinimene. Ma ei tea, mis tal nende koertega on, aga üldiselt ikka üks peni teda ei sümpatiseeri. Väljaarvatud üks tõug.

Aegajalt ju paarid ikka räägivad või unistavad, et milline on nende tulevik ja mis elamine ning kas ja milline loomake endale võetakse. Oleme ka meie sellel teemal põgusalt peatunud. Ja õnneks oleme mõlemad ühte meelt, et kui võtta koer siis husky. Jah, ja just huskysid me tänavaatamas käisimegi. Miks? Ei ärge muretsege, me ei võta omale hetkel küll ühtegi looma.

Tegelikult sattusin ma selle huskyde kasvatuse (link -> Kennel Hellerkantri ja Huskypark kelgukoerte turismitalu) peale juba ammu ja kirjutasin neile, et tuleks külla, räägiks juttu ja vaataks koeri. Kuid meie talv on nagu ta on – lund ju pole. Nii see siis jäi, kui ma laupäeval mõtlesin, et mis teeks, et läheks terve perega hoopis huskyparki. Kuid siis avastasin kodulehel, et neil on pühapäeval hoopiski kodukohvik, kus tervet „farmi“ tutvustatakse. Nii me siis oma sammud sinna seadsimegi.

Loomulikult ei olnud me ainukesed, sest tulla võisid ju kõik, kes olid nõus lunastama 12eurose pileti (per face, lapsed maksid poole vähem). Aga mida me siis tegime ja mida nägime?

Kõigepealt tehtigi tervele valdusele tiir peale ja perenaine rääkis iga puu ja põõsa ning loomulikult ka kutsu juures midagi põnevat. Samuti juhendas ta kuidas kelgukoerale läheneda, et ta sinuga sõbraks saaks. Eks mul Hedoni pärast natukene mure oli, et kuidas tema koertele läheneb ja pärast hakkab kohe sabast kiskuma. Aga suutsin ta siiski ohtus kauguses hoida. Üldiselt pidi husky juba oma tüübilt olema väga inimsõbralik ja naljalt nad kedagi ei naksa.

Ühel hetkel avastas aga Hedon koerakuutide vahelt, et aias on olemas punasesõstra põõsas ja noh, sinna ta jäigi – „oota, ma söön veel kommi!“ Aegajalt ikka suutsin eemale tirida, kuid 60% ajast veetis ta põõsast marju noppides.

Tuuri käigus nägime kõiki koeri, kes olemas olid ja kes julges sai neid ka paitada. Ja oi, kuidas see neile meeldis. Huvitav fakt, mis ma teada sain oli, et need koerad on jube armukadedad teineteise suhtes.

Kui ühte hakkad nunnutama, siis teine kohe platsis ja siis võib neil omavahel kerge konflikt tekkida ning loomulikult oled sina selle keskel. Kehvemal juhul ka kannataja rollis. Ja seda armukadedust oli näha päris tihti. Ei ole nii, et üks silitab ühte ja teine teist koera. Üks inimene peab silitama mõlemat. Ja nad on nii pehmed ja mõnusad. Võtaks kohe diivanile kaissu kui näosaadet vaatama hakkan. Ja ka Hedoni suhtes olid nad väga positiivselt meelestatud, ehk siis suured lastesõbrad.

Käisime ka ühe suure tipitelgi juures, kuid kuna ma olin hõivatud viljapõllu pildistamisega, siis ma eriti ei kuulnud mida seal sees räägiti. Tean ainult, et talvel saab sinna lõkke teha ja siis pärast kelgusõitu end soojendada.

Ilm oli terve aeg selline, et ühel pool olid mustad pilved ja teisel pool oli päike, minut tuli padukat ja jälle päike väljas..

Suurem pralle läks lahti kutsikate aedikus. Kutsikas on ju kutsikas – tahab hüpata, joosta ja mängida. Nagu Hedongi. Õnneks või kahjuks käis kutsikatel Hedonist jõud üle ja lõpuks ta pigem pisut pelgas neid, sest ta pole harjunud, et hunnik koeri talle peale kargavad ja lakkuma kukuvad. Meil ja kutsikatel nalja kui palju, aga lapsel muidugi mitte. Eks katsu ise hakkama saada, kui koer on sinuga peaaegu sama suur, aga jõudu on tal rohkem.

Kuigi ta pisut pelgas, siis oli tal vähemalt nägu naerul. Pärast kutsikatega kohtumist nägime ka päris pisikest “beebit”. See oli nummidus kuubis. Täpselt nagu pehme mänguasi, aga kordades kenam. Pehme mänguasja oleks saanud sealt 15€ eest soetada.

Muuseas sain ma teada, mis vahe on malamuudil ja huskyl. Esiteks on Husky väiksem või noh, kõhnem (kitsam). Malamuut on selline karulikuma olemisega. Kui pidada silmas kelguvedamist, siis huskyd on küll kiiremad, kuid malamuutidel on jällegi jõudu rohkem. Ja kui hobust saab kergesti juhtida, siis malamuudiga see nii kerge ei ole. Ja malamuut pidavat olema rohkem inimestele lähedasem – ehk siis mul on õigus, et talle meeldib kui ma ta kaissu võtan. Kuigi jah, pärast tuleb karvu rohkem koristada kui husky puhul. Aga no võrdselt nunnud on nad nii ehk naa.

Nii see tuurikene meil siis kestiski natuke üle tunni. Räägiti kelgukoertest, nende ajaloost, tulevikust ja loomulikult ka võistlustest. Pärast tuuri anti näljastele isetehtud küpsisekooki, kisselli ja kohvi.

Ja Leenu, kes üldse magusat ei armasta, võttis veel teisegi tüki. Ju siis oli hea.

Emotsionaalselt väga tore käik ja üha enam sai selgeks, et kui meie kunagi omale koera võtame, siis on selleks kas malamuut või husky. Aga noh, seda kõike siis kui meil on oma kodu ja aed ning see võib juhtuda alles siis, kui Hedon läheb kooli. Head asja peabki ju kaua ootama – mina olen nõus seda aega ootama.

Kuna koogist jäi siiski kõht tühjaks otsustasime Raplasse sööma minna. Valida oli kolme koha vahel. Meie pubi, Arturi trahter ja Pargi resto. Lõpetasime siiski Meie pubis, kuna Pargi resto oli kinni ja Arturi trahter broneeritud. Mina olen Meie pubis varem ka söömas käinud ja noh, kui aus olla, siis ega teil sealt miskit maitseelamust otsima ei tasu minna. Aga üllatas mind see, et koht oli pühapäevasel päeval rahvast täis. Järelikult tasub end ikka lahti hoida. Ka söögid tulid tegelikult päris kiiresti, arvestades et tellimusi aina tuli ja tuli. Kuid jah, nagu ma ütlesin, siis elamust ei tasu taga ajada. Söögid on soodsad ja noh, lihtsalt söögid, kõhu saab täis.

Leenu: pelmeene küll ei raatsitud fritüüris hoida ja samas Meelise kotlett on alt mingist vanast rasvast pannil kõrbenud :D
Selline karvane ja nunnu pühapäev. Kuidas teie malamuutidesse ja huskydesse suhtute? On mõningasi kogemusi nendega?

24 thoughts on “Meelis kirjutab: käisime omale koera vaatamas

  1. Husky ja malamuut on päris suur tükk endale hammustada tõuna. Tahavad nad palju liikumist ja ideaalis teha ka tööd, milleks nad aretatud on. Samuti on nad meister põgenejad. Praeguseni blogi põhjal lähtudes ei tundu te kumbki päris seda tüüpi inimestena keda husky või malamuudi omanikena ette kujutaks. Aga who knows võibolla naudiksidki mitmeid ja mitmeid km jalutamist ja veotrenni koeraga. Ise ei julgeks sellist tõugu võtta, nimelt ei ole ma see inimene, kes suudaks nende vajadusi täita. Küll aga jäi silma tõug kes on natuke vähem nõudlik, kui need kaks ja alates juulist ka eestis tunnistatud. Välimuselt midagi husky ja laika vahepealset ja nende puhul võttis juba tõesti mõtlema, et mis siis kui kunagi, äkki..

  2. Pealkirjad on jätkuvalt tase…õhtuleht to the max noh! Käisime omale koera vaatamas…Miks OMALE, kui nkn oma praegusesse korterisse looma võtta ei saa? samamoodi nagu käisite OMALE maja vaatamas, kuigi nkn ostma ei hakka ja puudub selleks võimalus

  3. Teie tänase päeva pildid olid jälle väga ilusad, täis häid emotsioone. Nagu sa ise näed, siis laigiti palju, sest päriselt ka meeldis inimestele. Mida ei saa kahjuks öelda teiste, pisut varajasemate piltide kohta… see laps ja mingid sõrmused…. ja kikilipsu pilt võidunud vanal vaibal…big no. Kui saab soovitada, siis jätke rohelisel vaibal tehtud pildid minevikku, see on pehmelt öeldes kohutav, see teie vaipkate ja selle peal tehtud (toote)pildid. Ise olete harjunud sellega, elate sellega, ei näe probleemi. Looma võtmise jutt oli arukas, et siis kui on oma kodu, väga mõistlik.

    Aga tänased toidupildid…paistavad välja päriselt ka väga JUBEDAD toidud. Kuidas on võimalik, et su lugejad nii väga soovitasid just Meie pubi kuhu sööma minna. Näha kohe mis maitsemeeltega inimesed. Piltide järgi juba näha, et vana rasvaga tehtud toit, vettinud kylmutatud kartulid, mingid samasugused juurikad……juuuuube. Huvitav, milline see köök veel välja näeb seestpoolt.. ei tahagi teada. Aga muidu oli teil kena päev, ja ilus kollane jope sul ka, sobib nii hästi.

    1. Haha! Esiteks see kikilipsubpilt pole mingi konkreetne tootefoto, vaid – osta ära, saab ruumi :) pole mul aega ega tahtmist eurose asja eest hullult vaeva näha!

      Toitude osas.. see meelise juurvilja asi oli maitselt hea. Kotletid ülekõrbenud ja kartuleid ma ei maitsnud. Pargi restot soovitati ka, aga see oli kinni. Kuna me olime teel Tallinna ja nälg oli suur, ei viitsinud väga otsida ja läksime sinna, mis lahti oli.. kõhu sai täis ju :)

  4. Husky on minu lemmik ka! :) Elame maal (Saaremaal) ja talu ümber on palju vaba maad. Hakkame üsna varsti aeda ehitama ja, kui see on valmis, siis saavad kaks huskyt meie juures endale uue kodu. Ei jõua ära oodata, olen sellest hetkest juba 15 aastat unistanud.

  5. Endal küll Huskyt ei ole, aga kogemus on olemas nö “laenukoeraga”. Ei püsi see koer pudeliski paigal ja igav hakkab tal üksinda ikka väga ruttu. Laamendas meil toa täitsa laiali ning nagu ka facebookis näha, siis suures osas on huskyd need, kes jooksus või kadunud. Päevas tahab joosta/jalutada ~5km. Ja muidugi laulavad nad ka palju ja valju häälega :D

    1. Ma arvan, et Husky tahaks ikka rohkem kui 5km päevas jalutada. Mul on kaks pisikest koera ja nende üks jalutustiir on 4km ja sellestki jääb energiat üle.

  6. Mu vanematel on Malamuut. Väga truu ja koduhoidja, armastab inimeste lähedust, tõeline mõmmik. Hästi targad ja armastavad lapsi. Solvuda oskavad ka hästi. Huskyde ja malamuutide suurim vahe on see et huskyd armastavad üksi rändamas käija, malamuut aga naljalt kodust plehku ei pane.

  7. Mu oma kaheksa kuune kutsu on laika husky labradori segu, et ülemeelikut mängutuju ja energiat jagub õues kogu päevaks. Temast on niipalju rõõmu ja tegemist, et hoolimata ta hüppamisest sinikatest on üks armsake peres juures.

  8. Kodus on malamuut, soffi. Elame korteris aga niikaua kuni on jaksu temaga päevas pikki ringe teha on tema selle eluga ka rahul, aegaajalt saab ikka maal ka käidu. Armukadedad olevused ja endast väiksemaid koeri väga ei salli… Samas endasuurustega ja suurtematega saab kenasti mängitud, joostud, müratud :) lastega supper tubli. Aelevad põrandal ja otsib alati hästi lähedust… Telekat vaadates aelebümber jalgade ja ka praegu, kohe voodikõrval maas. Aga eks see on nõudnud omajagu kehtestamist. Kui Soffi meile tuli ütles kasvataja kohe, et piirid peavad algusest peale paigas olema ja vahest veel praegugi vaja näidata kes ikkagi on peremees… Ülenunnutada ei tohi. Kuigi nad on juu niii armasad tõesti.

  9. Palunpalunpalun tehke hästi palju eeltööd ja guugeldage vähemalt miljon korda võimalikult palju erinevat infot enne kui malamuudi/husky võtate.
    :)

    1. Sinna on kindlasti veel kõvasti aega, enne kui me koera võtame :)

  10. Minul on kogemus ainult 1kord lapimaal kus sõitu tehti meile :) ülilahe.

  11. Kelgukoera kindlasti esimeseks koeraks ei soovita teile. Need sobivad väga aktiivsele sportlikule inimesele, kes tahab erandita iga päev teha pikki jalutuskäike ja teie seda tüüpi kindlasti ei ole.
    Kui see koer piisavalt jalutada ei saa, siis tagajärjed söövad närvid seest.
    Ei täna ega tulevikus ärge alustage sellest koerast. Valige keegi, kes pole nii energiline ja nii jäärapäine ning nii suure liikumisvajadusega.

  12. Malamuudid on jah ülinunnud, eriti kutsikana. Aga teie blogi põhjal ma teid küll mittemingil juhul sellise koera omanikena ette ei kujuta. Maailmas on väga palju toredaid koeratõuge, mis sobivad teie elustiiliga inimestele ja linnas pidamiseks.

    Tegelikult õigupoolest ei kujuta ette, mismoodi on kelgukoera võimalik linnas pidada. Meil on majapidamises hulgaliselt malamuute, üks nunnum kui teine. Aga väga-väga häälekad. Uluvad – üks alustab, teised liituvad. Öö jooksul üldjuhul mitu korda kostab laulukoor. Ma kutsuksin naabrile linnas kindlasti politsei, kui tema koer pidevalt niimoodi lärmaks. Kaevavad kohutavalt, mitte lihtsalt augukesi, vaid meeletuid kraave. Jalutamine pole üldse õige sõna nende koerte puhul. Nad tahavad joosta, kilomeetreid. Viis kilomeetrit päevas on ikka huumor küll. Kui meie oma koertega välja sõitu läheme, siis alles kuskil 30 kilomeetri läbimisel hakkab neil nagu mõnus jooksurütm sisse tulema. Jõudu on neil niipalju, et kõige suuremaid isaseid ei jõua mina kinni hoida, lohisen rihma otsas.

    1. Novot :),
      väga sobilik tekst “nunnude” malamuutide-huskide ihalejatele ;) .
      Liigitatakse nad siiski töökoerte alla,
      mitte nunnupallide !

  13. huskyd on energilisemad kui malamuudid ja nendega on rohkem tegemist. Husky vajab päevas vähemalt 2 h jooksu et oma energia välja elada, muidu lähevad käiku sinu asjad, aiamaad jne.. Huskysi ei soovita võtta üksi, sest ta on karjaloom ja läheb stressi kui ta on üksi:. see ausalt ei ole koer kes sobiks sulle lihtsalt aeda kaunistama ja koduvalvaja ta kohe kindlasti ei ole! Husky aia jaoks on vaja 1 m sygavusele kaevata võrk ja vähemalt 2 m kõrge aed, sest nad on supper põgenejad .. Lisaks on neile raske “reegleid” õpetada, seat nad aina proovivad, et äkki sa oled ära unustanud selle reegli :)
    ühesõnaga nad on väga raske iseloomuga koerad. Minul on kokku 3 huskyt :)

  14. Ma soovitaks ka hästi palju eeltööd teha,enne kui tõug otsustavaks saab. Ma tean, et mu eksi elukaaslane pidi nende huskyga kodus sisuliselt lõksus olema(rasedana), sest koer muidu hakkas üksi olles palju ulguma ja haukuma. Ühesõnaga paras peavalu. Minu peres oli meil tiibeti mastiff. Väga harva ulgus, aga need vähesedki korrad käisid piisavalt närvidele :D või maal olles see mõttetu lennukite peale haukumine :D muidu oli täielik mõmmi ja ma suutsin ka tänu talle oma elukaaslasest koeraarmastaja teha :)) eks mu ema omal ajal uuris eri “mõmmide” vahel, et kas on lapsesõbralik ja milline on tõuiseloom. Sellest kogemusest lähtuvalt soovin endale ka tulevikus tiibetlast või berni alpit(kuigi neil tõuhaigusi) ja eluiga ka kuskil kuni 10. Meie tiibetlane pidas vapralt peaaegu 12-nda eluaastani vastu :) kahjuks jah läks manalateele möödunud novembri lõpus, aga vähemalt elas õnnelikku elu.

  15. Mul ka malamuut ja neid suisa kasvatanud. Kelgukoera esimeseks kindlasti ei soovita. See armukadedus on kõva teema, võivad agressiivsed olla teiste koerte ja ka lastega kui pole kogemust kasvatamisel. Lisaks huskyl see imeline plehkupanemisvajadus. Ja kaevamisvajadus polaartõugudel…ja karvaajamine..jne jne jne. Võtke mõni “lihtsam” tõug kui kunagi otsima hakkate…

  16. Meil siin ühed pidasid korteris omal huskyt ja kui ise kodus polnud siis hoidsid koera rõdul. See oli ikka päris hull, kuidas see koer ulus. Terve linn kajas.

Comments are closed.