101 küsimust – epiduraalist sünnituspoosini ja haiglakotist sünnitusplaanini

Internet soovitas mul juba 25ndal nädalal end kurssi viia sünnitusega – kus sünnitada (et kas ma olen juba otsustanud), mida kaasa võtta (nimekirju on koostatud sadu), mis asendis sünnitada, kuhu sünnitada ja ma peaksin valmis kirjutama sünnitusplaani.

No ilmselgelt oli see hea soovitus ja mitte ilmaasjata, sest millegipärast jõuab mu FB newsfeedi pidevalt infot selle kohta, kuidas kõik sünnitavad. Nagu ma juba ükspäev mainisin, siis ka jaanuari tähtajaga beebidest üks on juba sündinud. Seega ma pean ikka vägagi valmistunud olema, et kui vaja minna, siis minna.

Vahemärkusena olgu öeldud, et käisime eile ultrahelis ja meie poisiklutt on 1692 grammi raske ja oma arengus üheksa päeva ees, arst arvas, et enne ta ei tule, aga kui tuleb, siis suurena.

Alustuseks peaks oma selle rasedakaardi kuskile nähtavale kohale panema – ma praegu otsin selle ainult arsti juurde minnes välja.

Haiglakott – mida kaasa võtta, mida jätta?

Haiglakott soovitatakse kokku pakkida juba varakult, sest kunagi ei tea, millal võib asjaks minna ja kui näiteks mitte kodust läbi jõuda, on hea, kui kott on koos, et mees saaks selle järgi tuua, mitte ei hakkaks nagu peata kana mööda kappe tuulama ja ise kotti kokku panema.

Ma ise mõtleks loogiliselt (ilma mingeid nimekirjasid vaatamata), et kaasa peaks võtma lisaks dokumentidele siis need riided, millega ma tahan beebi haiglast koju tuua, turvahälli ja endale mugavad riided. Mida ma neid asju ikka vean edasi-tagasi. Ja siis olen kommentaaridest targemaks saanud, et igasuguseid sidemeid/võrkpükse endale kamaluga kaasa varuma, sest keegi ei tea, kaua ma haiglas pean olema ja eriti neid juurde anda ei taheta.

Vahemärkusena olgu öeldud, et mul on suisa problem – ma nimelt arvasin alguses, et kuigi ma olen palju riideid ostnud kirbukatelt, et siis beebi toon haiglast koju raudselt uutes poeriietes. Aga ma leidsin ühelt kirbukalt meganunnu (sellel pole suurust, aga tundub 50 või 56) kombeka, mis on sossu ja mõnus. Aga see pole tutikas :) Samas ma ei näe pointi osta mingi 30-40 euroga uus kombe lihtsalt selleks, et ta viieks minutiks autosse panna :) Ma parem investeerin need eurod mujale, millessegi, mida ehk rohkem vaja. Turvahälli või gaasirohtu või… reaalselt millessegi, mida vaja on.

Viskame nüüd pilgu peale aga internetist leitud haiglakoti nimekirjale:

• Rasedakaart ja isikut tõendav dokument

• Kott, kuhu asjad panna

• Riided emale – hommikumantel, öösärk, sussid, sokid, aluspesu, imetamisrinnahoidja (lolliks ma ei plaani nende asjadega minna. Hommikumantlit ma ka ilmselt kaasa vedama ei hakka, sest kannan seda koduski vaid korra kuus, ta on mul lihtsalt olemas. Susse mu majapidamises pole. Ostma ka ei hakka. Käin parem sokkis. Viskan plätud kotti.

• Riided beebile

• Mähkmed

• Niisked salvrätid

• Sidemed

• Pesemisvahendid, rätik, nibukreem (no kõlab üsna loogiliselt)

• Fotokaamera ja laadija
• Telefon ja laadija
• Sülearvuti ja laadija
• Meelelahutust ( raamat, ristsõnad)

4in1 = iphone ja laadija!

Ma mäletan mismoodi ma käisin seal maovähendusoperatisoonil ja kõik jura kaasa vedasin ja lõpuks suutsin kolmandal päeval alles telefoni kätte võtta ja üleüldse maailmaga suhelda. Loodetavasti ma sünnitusest nii kaua ei toibu, aga tänapäeval saab telefonis kõik ära teha – teile info edastatud, FBs update teha, blogida… Kirjavead võin hiljem kodus ära parandada :P Aga info saab edastatud ja ma ei pea selleks tervet kodu haiglasse transportima. Ja pildistada jõuab teda ka hiljem iga nurga alt sadaviiskümmendkaadrit :)

• Söök-jook – mahla ja küpsiseid, et ma ära ei kooleks oodates. Kummikomme ja Fantat ei sobi vist kotti panna :)

Ja loomulikult ei saa ma unustada meigiasju (mäletate, siin kirjutasin!)

Millist valuvaigistit küsida ja kas üldse?

Sünnitusvalude leevendamiseks saab küsida siis epiduraali. Epiduraalanalgeesia puhul viib narkoosiarst seljaaju ümbritsevate membraanide vahele kanüüli, mis jääb sinna kogu sünnituse ajaks. Peenike plastikkanüül kinnitatakse plaastriga seljale ja läbi selle viiakse epiduraalruumi ravimit vastavalt vajadusele. Epiduraalanalgeesia puhul tuimestatakse kõhu allosa ja jalgadesse viivad närvid.

Valu kaob mõne aja jooksul peale ravimi manustamist. Süst võib emakakaela avanemist mõjutada kiirenemise suunas, aga sünnituse tempo võib ka oluliselt aeglustuda. Kuna valul on sünnituse edenemisel oma roll, on sageli vaja peale epiduraalsüsti tegemist toetada sünnitustegevust, tilgutades emakakontraktsioonide tugevdamiseks oksütotsiini veeni. Uuringute põhjal on selgunud ka tõsiasi, et epiduraalanalgeesiat kasutades on tõusnud vaakumekstraktsiooni kasutamise ja keisrilõigete sagedus.

Petidiini. See on narkootiline valuvaigisti, mida kasutatakse süstitavana või pärasoole küünlana. Lisaks valuvaigistavale toimele võib petidiin põhjustada iiveldust ja oksendamist. Kuna see ravim läbib platsenta ja mõjub ka lapsele, ei kasutata petidiini sünnituse kolmel viimasel tunnil, sest ravim võib pärssida beebi iseseisvalt hingama hakkamist peale sündi, laps võib olla loium ja imemine häiritud.

Naerugaas. Täpsemalt on tegu hapniku ja dilämmastikoksiidi seguga. Naerugaas on veidi imala magusa lõhnaga, teeb uimaseks ja leevendab valu, aga võib põhjustada ka peapööritust. Seda hingatakse sisse läbi narkoosimaski, mida sünnitaja hoiab nii, et see katab suu ja nina. Valu tulles tuleb sisse hingata ning vahepeal jälle mask eest võtta ja hingata tavalist õhku.

Paratservikaalblokaad. See on süst, mis tehakse emakakaela, tupe ja lahkliha tuimestamiseks. Süstitakse lokaalanesteetikumi otse valutatavasse kohta, emakakaela lähedusse. Kuna ravimi sattumine otse ema vereringesse võib põhjustada ka lapse südametegevuse aeglustumist, tehakse paratservikaalanesteesiat alati KTG (loote südamelöökide elektrooniline jälgimine) kontrolli all, et jälgida lapse seisundit.

Aquablokaad ehk steriilse vee paapulid. See on selline valuvaigistamiseviis, mil naha alla nimmepiirkonda või kõhu alaossa süstitakse destilleeritud vett.

Küsida valuvaigistit või ei, saada ise hakkama või olla nõrk? Olla või mitte olla, eksole! Palju on neid, kes ütlevad, et muidugi küsi kohe alguses epiduraali, et nad manustaks seda siis kui on õige aeg, sest muidu võid õige aja maha magada ja siis enam mingist hetkest seda süsti teha ei saa. Mina aga olen mõelnud hoopis vette sünnituse peale, kuna sellel peaks ka olema valu leevendav võime :)

Ma ju ise vana kala (Kalade tähtkujust ja puha) ja mulle vees meeldib, lihtsalt viimasel ajal (pärast maovähendusoperatsiooni), on vees alati külm. Aga muidu meeldib mulle vannis liguneda ja ujuda ja sulistada ja mõnuleda.

Tulles tagasi veelkorra epiduraali juurde, siis ma põhimõtteliselt ei taha guugeldada mingeid hirmulugusid, et kuidas see mingeid tüsistusi tekitas vms, samamoodi ei taha ma üldse guugeldada vaktsineerimise teemat, mis on teine suur draama allikas, aga sinna ma ka veel jõuan ühel päeval.

Aga jah, ma ei teagi, kas ma peaks seda tahtma või kartma. Üks tuttav rääkis, et jäi epiduraali küsimisega hiljaks ja siis pidi piinlema. Et ma kindlasti kohe haiglasse jõudes ütleks ära, et ma seda tahan kui selleks veel võimalus on. Noh, ma võin ju seda öelda ja hiljem ümber mõelda või ei? Ma pigem ütlen kohe, et tavai tehke ja kui ma hiljem tunnen, et ma ikkagi ei taha, siis ütlen, et ärge ikka tehke. See on parem variant kui see, et ma alguses ütlen, et ma ei taha ja siis karjun valudes, et nüüd ikka võtaks küll ühe sahmaka epiduraali ja siis on liiga hilja. Oi, ma ei tea. Palun jagage kommentaarides enda kogemusi – epiduraal jah või ei?

Nii, aga vannisünnitusi olen ma vaadanud ja mul on alati olnud tunne, et filmides karjutakse enivei seitse korda rohkem kui päriselt, aga et vannisünnitajad ei röögi nagu sead aia vahel. Seega on see jätnud mulle positiivse mulje, et järelikult on vähem valus. Vaatasin emmedeklubist ühe naise lugu, lisaks jagab seal ämmakas näpunäiteid… Praeguse seisuga – vann it is! Tellisin endale isegi kaunid türkiissinised bikiinid ära :)

Miks vann? Naine tunneb ennast vees üldjuhul hästi; tema sünnitusprotsess on enamasti kiirem; ta ei väsi nii kiiresti ja ta saab end paremini liigutada. Ja mis peamine, Meelis saab kindlalt olla mu selja taga (ja nägusid teha ja ma ei näe, kui ta näost kaameks läheb ja kokku kukub vms.)

Vann = aga kindel ei epiduraalile. Ehk siis valuvaigistina vesi või epiduraal.

Sünnitusplaan – kellele ja milleks? 

Ma hakkasin igaks juhuks guugeldama, et äkki see on kohustuslik või midagi ja leidsin mingeid sünnitusplaani näidiseid – te teete nalja, nii põhjalikud „paberid“, peaksin need ämmakaga läbi rääkima ja kaasa võtma sünnitusele ja läbi valu veelkord nende üle arutama?

Igas leitud sünnitusplaanis on kirjas, et millist sünnitust, palatit, valutamisasendit, abivahendit, jooki, muusikat, valgust jne ma soovin. Või siis, et ma ei soovi ultraheli uuringuid, lapse külge kinnitatavaid andureid, klistiiri, lahklihalõiget, vaktsineerimist, valuvaigisteid, keisrilõiget…

Soovin, et laps asetataks kohe pärast sündi mu rinnale, oodatakse nabanööri lõikamisega, platsenta sündimist loomulikul teel, viibida lapse hindamise, pesemise juures jnejne

Ma võin ju praegu siin valmis kirjutada, et kui ma valudega haiglasse jõuan, siis soovin, et mind vaataks üle punase peaga ämmaemand ja teeks mulle rahustava süsti. Soovin, et minu kõrval oleksid Sandra ja Meelis ja inglid mängiksid õla peal harfi…

Ma võin soovida Burger Kingi eineid ja sinist taksot ja kollast kõrt oma joogitopsi, sooja vannivett ja halli palli, pruuni nahast järi ja mahedat valgust ja Koit Toomet süntesaatoriga nurka esinema, aga tegelikkuses ei saa midagi ette ennustada ja kõik läheb nagunii nii nagu ta siis minema peab. Ma ei tea ju täna, mis seisus ma sinna jõuan, kas metsikute tuhudega või on looteveed juba 10 tundi varem välja pursanud. Kas ma üldse jõuan vanni või ei saa ma küliligi kui juba beebs pead tõstab. Keegi ei tea ju selliseid asju ette. Täpselt seepärast, ei lähe ma ka kuskile hingamiskooli ja vettesünnituse loengusse, sest juhtub see, mis juhtuma peab ja ämmakas aitab mind ju selles situatsioonis, milles ma parasjagu olen, mitte mida ma varem õppinud olen. Ja küll ta juhendab Meelist ka kui vaja :) või füüreritsen ma ise suures sünnitusvalus :D

Ja arstid teevad ju seda, mis mulle ja lapsele parim on või ei? Kui ma olen 28 tundi valutanud ja pressinud ja laps on vaagnas kinni ja öeldakse, et teeme erakorralise keisri ja minul on sünnitusplaanis, et keisrit ma ei taha, siis laps jääbki sinna vaagnasse kinni või? Ei jää ju, lõpliku otsuse teeb ikkagi arst sel hetkel seal, hinnates olukorda. Ja jumala ükskõik, mida mina seal ägisen.

Ma olen endiselt seda arstiusku, et arst aitab kui vaja. Kui vaja, antakse rohtu, kui vaja, lõigatakse. Keegi meelega mind ju lõikama ei hakka ja mingeid ravimeid mulle niisama manustama.

Sellele valikule järgneb kohe palativalik – no ilmselgelt tahaks ma perepalatit, kus mõnusalt pärast olla, aga kui minuga koos sünnitab veel viisteist naist, siis ilmselgelt kõigile neid tube ei jagu. Pärast passin võibolla kaks päeva sünnitustoas, jumal teab, või olen nii tubli, et mind lastakse kohe koju. Jumal seda ette teab. Seega, ma ei viitsi ette mõelda ja ennustada. Läheb täpselt nii nagu läheb ja minema peab ja ma tean, et kõik läheb suurepäraselt.

Ma olen üsna seda meelt, et kõik on ikkagi mõtlemises kinni ja kui ma juba mõtlen ette, et ma suren valudesse, siis ma surengi, kui ma võtan asja mõistusega ja mõtlen, et kui hingata korralikult ja rahulikult, siis on mul ja beebil kergem, siis suure tõenäosusega ka on.

Mul on ju Meelis ja Sandra, kes on nõus mu kätt hoidma, mu sõimu kuulama ja mind igas olukorras välja kannatama. Ka siis, kui ma peaks neile näkku karjuma, et kaduge mu silmist, nad lähevad ja on tagasi, kui seda palun. Ma tean. Nad on parimad!

Muuseas, Meelis kardab sünnitust palju rohkem kui mina – ta kardab, et äkki ta näeb midagi traumeerivat. Mina ei saa aru, kuidas ta saab näha midagi, mida pole vaja näha, ma ei aja ju teda peadpidi oma jalgevahele – ma sünnitan ometigi!