Ja kahjuks mitte nagu patakas raha, vaid nagu äsja maha saetud tamm, kes vedeleb külili ja ei saa midagi teha.

Ma unistan seitsmest väiksest tailasest, kes mind hommikust õhtuni mudiks, patsutaks, silitaks, hellitaks… Vahepeal pakuks jahutavat watermelon shake’i ja siis mudiks, patsutaks, silitaks, hellitaks edasi.

On kaks varianti, kas ma istun rätsepistes arvutis või olen pikali nagu prussakas, saamata end normaalselt liigutada. Keha on kange, jalad ja varbad on kanged, puusal on justkui lamatised, käed on paistes, kogu keha vajab mudimist!

Kui Meelis näiteks töölt tuleb ja ma õhinal talle mingist päevasündmusest räägin, siis kukun suurest pingutusest suisa hingeldama, rääkimata sellest, kui ma panen jalga sokke, käin pesus, pesen pesu…

Lisaks see, et mu vagiina valutab kui ma kõnnin, ja eriti püsti tõustes, siis ma olen nagu sant! Ja no teha pole midagi, ma tean!

Ükspäev käisime hilja õhtul jalutamas, koju tulles istusin nagu vana inimene kööki laua taha ja hingeldasin… „Issand, sa ju täitsa hingeldad,“ ütles Meelis. No shit, Sherlock!
Kui veel näüdalapäevad tagasi mõtlesin ma, et pole väga hullugi olla rase, siis mida päev edasi, seda enam ma ootan kohtumist meie väikese kiisupallikesega ja tahaks juba haiglasse veereda… Või noh, mulle sobiks ka variant, et ma tõmbaks ennast teki alla kerra ja oleks seal seni kuni veed tulevad, tuhud hakkavad.. Mida iganes alguseks pidada. Seni ma lihtsalt oleks. Kas tohib?

Aga pole parata – elu polegi lill, kas teate! Nüüd jalad alla ja kokkama. Õhtul tulevad sõbrad külla ja neile tahaks ikka head ja paremat pakkuda, nagu mul kombeks on. Ja ühes võite ka kindel olla – kuigi ma armastan jõulutraditsioone, saab minu jõululaud sel korral olema midagi vägagi ebatraditsioonilist. Suur toidublogi koos piltidega tulekul pärast pühi :)

Väike “uudishimu pole patt” – Maitsvad Muffinid valmistasid meile mõnusalt magusaid kohupiimamuffineid, suuri ja väikeseid :) veel pole maitsnud, aga… õhtul maiustame!