Meelis kirjutab: kuidas möödus sünnitus läbi minu silmade?

marimell

Leenu postitust samal teemal saad lugeda siit!

Ma pean ausalt tunnistama, et viimased päevad on minu jaoks olnud tõeline emotsioonide virr-varr ja Ameerika mäed. Rõõm asendub kurbusega ning hirm lootusega ja siis jällegi vastupidi. Kõike on korraga kuidagi lihtsalt nii palju.

20nda detsembri öösel ajas Leenu mind üles ja ütles, et kuule, aeg on minema hakata. Ajan selle pisut une kaela, aga pigem olin ma selline kuri, et kas sa usaldad seda kuradi äppi või oma keha? Õhtul enne magama minekut rääkis Leenu mingist mobiili äpist, mis ütles talle, et on aeg haiglasse minna. Kuigi tegelikult ju ei olnud. Aga kuna öösel vastas proua, et tema keha ütleb, et peab minema, siis ajasin end püsti. Ma ei tea miks, aga päriselt ka ma ei ole vist mitte kunagi NII aeglaselt linna sõitnud. Isegi 70ne alas liuglesin 60nega. Jõudsime siis Pelku kohale ja parkisime auto ära. Leenu tuterdas ees minema ja mina uimerdasin veel auto juures. Päriselt ka, ma ei oska öelda, mis mul viga oli aga just sellel hommikul olin ma eriti uimane. Tavaliselt olen ma selline siuh-säuh vend. Energiat täis jne, aga mitte sellel korral.

Pelgu ees ma loomulikult ei saanud jätta dokumenteerimata, et oleme kohale jõudnud. Ehk siis palusin proual peatuda ning poseerida kergeks pildiks.

Kuna kell oli enam ka mitte öö, vaid juba hommik, siis eeldasin, et meid võtavad vastu väsinud ning pahurad töötajad, kes pinge alla kohe-kohe murdumas on. Õnneks oli ainult üks tädi seal garderoobis pisut pahas tujus. Vaatas mind nagu idiooti, kes ei saanud aru, kuhu ta oma jope ja jalanõud panema peab. Aga tegelikult ma ju ei teadnudki.

Edasi suunati meid sünnitustuppa ning siis hakkas mu mälu tööle. Seda koridori ma juba mäletan. Ja siis nägin palatit nr3. “Näed, siin sündis Hedon,” ütlesin ma Leenule. Tema seda isegi ei mäletanud. Ega ma ka numbrit ei mäletanud, aga lihtsalt see uks ja… no ma ei eksinud. Nimelt filmisin ma 2015 aasta jaanuaris täiesti juhuslikult seda ust, et saada lindile kuidas Leen karjub. Aga sekund päras filmimie alustamist hakkas karjuma hoopis keegi teine – noormees nimega Hedon.

Meid suunati aga edasi tuppa nr 5. Leenu muudkui ohkis ja ähkis ja puhkis. Ma sain tegelikult juba autos aru, et kuna ta ohib ja ähib liiga tihedalt, siis vist tõesti läheb asjaks. Sünnitusmajas see sagedus tihenes. Keskkond vist soodustas ka tegevust. Siiski leidsin ma, et paslik oleks teha üks väike selfie.

Ma nimetaks seda pildistamist siiski dokumenteerimiseks ja mälestuste talletamiseks. Küll hiljem on aega mõelda ja vaadata, mida me nende saja pildiga teeme. Sisenes meie tuppa ämmaemand. Teda ma kusjuures pelgasin kõige rohkem. Teate see ämmakas oli nii normaalne, et ma kohe tahaks teda eraldi tänada ja kiita. Jah, ta oli konkreetne ning vahest teisiti ei saagi, aga sealjuures oli ta inimene. Seega, Margit, kui sa seda juhtud lugema, siis mina siiralt tänan sind, et sa olid selle päeval tööl ning sattusid just meile. Sinu positiivne hoiak hoidis ka mind positiivse ja rõõmsana. Aitäh, et sa valisid just sellise ameti ning teed oma tööd pühendumusega.

Toas olles tegin ma päris mitu pilti ja isegi paar videoklippi. Lolli peaga mõtlesin, et äkki saaks mingi vlogi variandi teha. Ilmselt mitte, sest viiest klipist väga normaalset videot ei tee. Seega jäävad need meile endale mälestuseks. Ja no kes see seda kisavad ning ähkivat Leenut ikka soovib näha. Minule anti juhtnöörid, et kui näiteks veed tulevad, siis vajutage seda nuppu. Veed tulid konkreetselt kaks minutit hiljem kui ämmakas toast lahkus. Mina vajutasin nuppu. Vaikus. Leen aga muudkui puhkis ja viimaks kisas, et palun kutsu ise keegi. Vajutasin suurest ehmatusest uuesti nuppu. Ups – ma oleks pidanud seda lihtsalt kõvemini vajutama. Aga kuna Leenu kisa oli ilmselgelt kuulda üle Kristiine linnaosa, siis ei saanud ka ämmakas seda ignoreerida ja juba kuulsin kordidorist tema lähenevaid samme. Rahu saabus minu hinge, sest proff tuli. Leen küsis kas vanni ei saaks.. Ämmakas arvas, et enam vist ei leevenda see midagi. Siiski viskasin ma ämmaka soovitusel talle voodisse mingisuguse kott-tooli, kuhu peale ta siin enda ülakeha asetas. Ise samal ajal väites, et ta si*ub ennast kohe täis. Kuna ta kann oli pisut upakil, siis juba eos ma eemaldasin end tema tagant, sest no iial ei tea, mis kiirusel ja mida sealt tulla võib.

Kuna Leenu väitis pidavalt, kuidas ta tunneb, et midagi pressib tema sooltele ja ta ilmselt laseb end kohe-kohe täis, siis otsustas ämmakas pakkuda talle järi. Mõeldud-tehtud. Proua istus pukile ning paari minuti möödudes teatas. “Ole õnnelik, et sul mask ees on, sest ma just si**usin end täis.” Ehk siis ma ei tundnud mingitki lõhna. Tänkju koroona =) Vähemalt midagigi positiivset siin ilmas tänu sellele viirusele. Leen tõmbas ennast kuidagi eriti lebosse ja loomulikult sai koheselt ka pragada, et nii ei tohi teha ja pigem ikka istu. Mina olin samal ajal tema selja taga ning ta toetas end minu jalgade vahele ise kintsudest krabades. Kõik tundus lebo seni, kuni ma nägin, et ämmaemand pani kummikinda asemel kätte mingi teistsuguse asja. See oli nagu kandiline pajakinnas. Lihtsalt valge ja õhuke. Sellel sekundil sain ma aru, et okei nüüd hakkab midagi koheselt juhtuma. Ja juhtuski!

Ma ei suutnud teist mõtet alustadagi, kui ma nägin, kuidas laps sündis. Ta lendas sealt nagu välk. Vupsti ja olemas. Ja kohe Leenule rinnale. Ma lihtsalt olin ehmunud, et kuidas see nüüd nii kiiresti käis. Ma polnud selleks üldse valmis. Siis küsis ämmakas, et mis kell on? Ma mingi keerutasin pead edasi-tagasi ja nägin meie kõrval masina peal numbrit 4:35 ja edastasin selle info. Jah, ma tunnen nii uhkust, et mina sain öelda selle kellaaja. See võib paljudele tunduda nii väike asi, aga mitte minu jaoks. Minu jaoks on see minut ja sekundid eluks ajaks meeles. Ka see vaatepilt, kuidas Leenu oli mu jalgevahel ning ämmaemand kükitas tema ees ja see kuidas laps väljus. See on vaatepilt, mida ma mitte kunagi ei taha unustada.

Kentsakas on tegelikult tagantjärgi mõelda, kuidas ma olen alati olnud selline IU suhtumisega. Ehk siis looteveed – IU. Vastsündinud laps – IU (mingi verine ja ligane). Kõik sellised jutud, mida me varem olime rääkinud ja mille puhul oli mu reaktsioon IU, olid nüüd kadunud. Neid poleks juskui olnudki. Müstiline, eks. Mul oli sellest kõigest nii suva. Ma lihtsalt tahtsin kallistada ja musitada oma Leenut ning hoida oma last. Olgu ta nii verine või ligane kui tahes. See on minu laps ja minu naine. Ma ise ütlen, et see oli see hetk, kui minu süda jagunes kahe asemel kolmeks. Seni olid seal Hedon ja Leenu, aga nüüd tekkis ruumi juurde ka kolmandale.

See kõik oli lihtsalt nii ilus ja tore ja minu sees oli miljon emotsiooni. Ma ei teadnud kas nutta või naerda, kallistada või musitada. Ja keda? Leenut või last või ämmakat? Kõiki oleks tahtnud kallistada. Kõik olid nii tublid ja täitsid oma osa võrratult. Mina lihtsalt olin. Aga saan aru, et ka see on oluline tegevus. Olemas olla.

Kõigest sellest kriitilisest osast tuleb eraldi postitus ma arvan…

Kuna tegemist on koroonaajaga, siis kaua ma haiglas olla ei saanud. Siiski pean ma taaskord tänama haigla personali, et nad lubasid mul olla kauem kui ettenähtud (noh, tulenevalt Leenu olukorrast ka). Ometigi tuli aeg, kus ma pidin oma sammud seadma koju.

Koju jõudes ootas mind ees tühi korter, sest ka Hedon oli meie naabrite juures. Ma sain aru, et nad on küll korraks siin käinud, aga ootasid mind kõrval. Mõtlesin, et olen vaikuses ja lähen magama, aga ma ei suutnud. Ma olin tegelikult meeletult väsinud ja teadsin oma peas, et ma PEAN magama. Aga ikkagi ei suutnud. Läksin siis naabrite juurde, kus ootas mind hommikusöök ja soe kohv, aga ma ei suutnud midagi süüa ega juua. Emotsioone oli palju ja isu lihtsalt ei olnud. Minu sees olid korraga nii meeletu rõõm, kui ka hirmutav teadmatus. Loomulikult uurisid ka naabrid, et kuidas läks. Ja seal ma siis olen ja muljetan, endal samal ajal pisarad voolamas. Kord naeran ja nutan ning siis olen kurb ja ikka nutan. Õnneks nad juba teavad mind natukene ja minu bi-polaarsele käitumisele viltu ei vaadanud. Vägistasin selle pannkoogi omale sisse ja heitsin nende diivanile pikali. Sinna ma ka kustusin. Mul õnnestus vist kena tunnikene magada. Ja see aitas mind nii palju.

Korjasin oma väärikuse kokku ning läksin tagasi meie korterisse. Aga ikkagi oli paha olla. Nii tühi oli. Nii hing kui korter. Otsustasin oma sammud seada hoopiski keldrisse ja tuua üles beebivoodi, turvahälli, selle auto aluse ja veel muudki, mis me omal ajal Beebikeskusest kokku skoorisime. Ma lootsin, et mul läheb nende kokkupanekuga vähemalt kaks-kolm tundi. Aga EI! Umbes 20 minutiga olid mul kõik asjad koos. Istusin diivanile, et okei, vahin siis videoid.. aga pärast kahte minutit panin ka selle kinni. Lihtsalt ei suutnud. Ei suutnud magada, süüa, telekat vaadata… mitte midagi ei suutnud. Õnneks oli Hedonil lõunaune aeg ja mul õnnestus koos temaga magama minna. Aga ega ma hästi ei maganud. Õhtul ootas meid ees üks ühine püha söömaaeg sõprade juures. See oli õnneks see, mis sellesse õhtusse ideaalselt sobis. Ma sain kodust välja ja mõtted mujale. Ja see aitas meeletult.

Järgmisel päeval oli  plaan selge. Ärgata ja koristama hakata. Kes on uued lugejad, siis teile infoks, et ma armastan koristamist. Ma tegelikult väga ei luba Leenul isegi koristada. Tähendab ta võib, aga ta teab ise ka, et ei ole mõtet, sest ma nagunii teeks üle. Ju see on minu mingi enda kiiks. Rõõmuga hakkasime Hedonig magamistoast pihta ning liikusime siis edasi teistesse tubadesse. Ja no ma ikka koristasin. Kõigepealt tolmuimejaga, siis harjaga, siis tolmuharjaga, siis märja lapiga ning tagatipuks desosin ka osasid pindasid. Ikkagi värske beebi ning operatsioonilt naasev nõrga immuunusega Leenu tulevad ju koju. Seega pean eemaldama kõik ohud.

Istun siis mina selles puhtas toas ja mõtlen, et ei. See ei ole see, mida ma tahan oma naisele ja lapsele pakkuda. Tahaks midagi enamat. Tahaks midagi…. Aga mida? Vaatasin tühja telekat ning siis süttiski see pirnike mu peas. Kuigi ma oleks pidanud tööd tegema, siis ma lihtsalt ei suutnud. Mõte ei toiminud absoluutselt sellel lainel. Selle asemel hakkasin hoopiski oma visiooni ellu viima. Kuna aga kõik oli lahtine, siis ei saanud ka mina oma tegevusi pikalt ette planeerida. Tegin suurema eeltöö ning asusin tegutsema alles siis, kui oli enamvähem suurem lootus ja kindlus, et Leenu saab beebiga kohe koju. Seega esmaspäeva hilisõhtul tellisin ma ära õhupallid (reaalselt tasusin arve ära vist südaööl) ning leppisin kokku aja millal kuller need meile toob.

Te ei kujuta ette ka kui õnnelik oli Hedon, kui ta neid õhupalle nägi. Aga ta sai ka kohe aru, et need on emmele ja õele. Siis sai ka tema aru, et vist tulevad koju ning tema silm täitus säraga. Muideks, eelmisel päeval käisime ju neid haiglas vaatamas. Või noh, Leenu oli kuuendal korrusel ja meie lilledega õues.

Aga lehvitasime ja rääkisime telefoni teel. Siis täitus minu silm aga pisaratega. Nii kurb oli lihtsalt. Nagu ma juba ka alguses mainisin, siis see kõik oli minu jaoks emotsionaalselt väga raske. Rõõm ja kurb teadmatus üheskäes. Ei teadnud kuidas olla või mida teha.

Kes meid Instagramis jälgivad, siis teie ilmselgelt juba teate, kuidas ma Leenut kodus üllatasin. Või noh, see ei olnud mingi meeletu üllatus, et oo, ma kinkisin sulle briljante või miljon eurot. Ma kinkisin talle sellise vaatepildi:

Ma tean, et see näeb nii imal ja roosamanna välja, aga sellele hetkel tundus see mõte tore ning ma arvasin, et see võiks ka Leenule meeldida. Isegi kui see oli selline “cheesy”.

Ja siis kui Leenu seal beebi juures maas midagi askeldas, läks kõik pekki. Minu hinge, südame ja emotsioonide jaoks. Leenu pani turvahälli põrandale maha. Istusin ka mina sinna ette ning lihtsalt hakkasin nutma. Miks? Ma ei tea ise ka. Nii hea meel oli. Laps on kodus, Leenuga on kõik (enamvähem) korras ja nad on siin minu kõrval olemas. Ma lihtsalt kallistasin ja musitasin Leenut ning last. Kogusin end korraks ja siis tegi beebi mingi häälitsus ja ma hakkasin jälle pisardama. Loomulikult lisas Leenu sellele kõigele vunki ning tõi mulle kingituse.

Te võite ainult arvata milliste emotsioonidega ma selle vastu võtsin. Praegu mõtlen, et kui ma oleks sellele hetkel LIVE teinud, siis mida oleks inimesed mõelnud. On mingi meesindiviid, kes lihtsalt nutab. Laps teeb vääks ja isa nutab. Naine kallistab ja abikaasa hakkab jälle nutma. Paljud ei pruugigi seda võibolla mõista, aga lihtsalt minu jaoks oli see hetk nii ilus ja oluline. Ma olin justkui päästetud. Ilmselt iseenda mõtetest ja emotsioonidest. Minu pere oli taas kodus. Minu juures ja ümber. Minul ei jää nüüd muud üle, kui nende eest hoolitseda ja neid armastada. Ja ma loodan, et selles ma ei põru.

 

26 arvamust postitusest “Meelis kirjutab: kuidas möödus sünnitus läbi minu silmade?

  1. Nii ilus lugemine oli see. ❤ Palju õnne beebi sünni puhul ja tundub, et sead omale väga kõrgeid ootusi. Küll kõik ilusti läheb. :) ja Palju Õnne beebi sünni puhul.

  2. Esimest korda loen Teie blogi ja pisarad voolavad. See köik oli nii armas ja siiras, ei oska kohe sönadesse seda panna.

  3. Mul tõmbas ka vee välja selle loo peale. Vägev, et tõid välja selle, mida paljud mehed tunnistada ei julge, et nad on ka võimelised tundma nii, et nutavad. Ja see, kuidas tekkis südames koht veel ühele. Ilusat jõuluaega ja kooskasvamist Teie imelisele perele!

  4. Ja minul pisarad voolavad…nii ilusad emotsioonid. Sa oled ikka väga hea isa oma lastele ja armastav mees oma naisele.

  5. Omg. Ma ei ole kunagi teie postitust lugedes nutnud. Ma nüüd istun siin ja lahistan (kass vahib lolli näoga kõrval). Te olete ikka Leenuga nii üks kui üks. Kokku loodud ❤️ Nii ehe emotsioon kogu selle sünnituse, kartuse ja kõige muuga. Tunda on kuidas sa Meelis oma pere armastad. Samas oled mees kes ei karda oma emotsioone välja näidata. Mul on teie pärast niii hea meel. Ilus perekond sai lisa pisiLeenu näol Palju õnne ja edu teile

  6. Nii tore lugeda et üks Eesti mees julgeb oma emotsioone välja näidata ja nendest avalikult rääkida.
    Panin selle postituse peale paar pisarat, ilmselt raseda hormoonid

  7. Minu meelest on see nii imetlusväärne, et Sa selliseid asju kirjeldad. See on ju nii tähtis, kui saad oma tundeid välja näidata. Kuidas Sa seda teed ja mismoodi Sa räägid oma perest, on veel omakorda lihtsalt ilus! Mul on hea meel, et kõik läks ju lõpuks ikkagi hästi ja soovin teile kõigile palju õnne ja armastust!

  8. Vauu Meelis, sa oled super isa oma lastele ja hea mees Leedule. Neil tasub sinu üle uhkust tunda. Nii hea meel teie kõigi üle.

  9. Nii armas postitus. Leenul on Sinuga vedanud. Olete nii armas pere.
    Aga lõpuks võiks ju beebit ka näidata

  10. Aitäh, Meelis, ma nüüd pisardan ka. Aga vot see on alles tõeline armastus♡ hoidke üksteist!

  11. Ja siis loen mina seda postitust ning teise lõigu juures pisarad jooksevad. Nii siiras ja tõene ning kõik need emotsioonid- rõõm ja kurbus, kõik on ühes postituses.
    Mul on nii hea meel, et Leenuga on kõik hästi ja, et teie pere on koos .
    Kauneid pühi teile ja meeldivaid ühised mälestusi, tegevusi uueks aastaks

  12. Mul on nii hea meel, et said olla oma lapse sünni juures, mul on hea meel, et sa oma kogemuse, emotsioonid kirja panid. Siiras rõõm, armastus, õnn, see postitus õhkab neist. Ma olen teie pärast nii õnnelik ja seda lugedes valasin ka õnnepisaraid, sest nii ilus lihtsalt! Kauneid pühi ja mõnusat kooskasvamist teile

  13. Nii ilus lugu! Ma väga hindan meeste emotsioone sellistel hetkedel, mul enda mees ka pisardas palju peale meie lapse sündi, rõõmust, kui ka hirmust. Imeline lugemine! Palju palju õnne teile ja vahvat kooskasvamist❤

  14. Vauuu, väga hästi kirjutatud. Niii hästi oled suutnud oma emotsoonid ja tunded kirja panna. Palju, palju õnne teie perele veelkord

  15. Kirjapandu on nii südantlõhestavalt emotsionaalne ja annab nii siiralt tundeid edasi, et lugedeski käis endal paaril korral klimp kurku.

    Õnnitlused värsketele vanemaltele ❤️

  16. Pisarad voolavad seda lugedes. Palju palju õnne teile! Ja see nutmine pole häbiasi, inimene peab ka ju kuidagi saama oma tundeid väljendada. Seda lugedes tuli meelde enda sünnitamine aprillilõpus. Esimene sünnitus, täiesti üksi, kõik läks nii pekki. Aga see rõõm ja armastus ja õnn, mis nüüd on ❤️ Leenule head paranemist, pisikesele pikk pai ja kõigile palju õnne ning rõõmurohkeid ja armastust täis pühadeaega!

  17. Jah, mehed on sünnitusel abiks sama palju kui kapsas laua peal. Ja pärast emotsioonitsevad ka veel, selle asemel et naisele olla kindel kalju. Kui on üks asi, mida mees saab pakkuda, siis see on turvatunne. Aga kui mees käitub nagu väike tita siis turvatunnet see küll ei tekita. Naised, ikka ja jälle saame me vaid iseendale toetuda.

    1. Ma ahmin õhku su kommentaari peale hetkel. Mina on raske hämmastama panna, aga see kommentaar on küll lagi. Mul on enam kui turvaline teada, et ma olen oma abikaasale terve maailm – ma ei tea, mida sina nutmisest välja loed, mina küll midagi halba selles ei näe. Ma olengi tema maailm, me olemegi teineteise kaljud, millele toetuda ja pole vahet, kumb meist viga saab või laguneb, teine pool on kurb..

  18. Palju palju õnne kogu perele! ❤ Ja Meelis, sa oled täiesti normaalne mees. Minu mees on samuti väga emotsionaalne ja nutab, kui olukord nõuab.
    Jõudu ja jaksu!

  19. Hehe, sellel viimasel pildil ma ei pannud alguses päkapikku tähelegi.
    Väga hästi ja armsalt kirjutatud.
    Sinu emotsioonid on igati normaalsed :)

  20. Ma hakkasi teksti lõpus niimoodi nutma praegu. Ei suutnud kinni hoida pisaraid. Nii ilus

Comments are closed.