Kuigi Eestis jagub seda vägivalda koduseinte vahel nii naistele kui ilmselt ka meestele, siis täna keskendun ma koduvägivalla käes vaevlevatele lastele. Meelise blogipostitustest ajendatuna oleme saanud väga palju tagasisidet, et Meelis polnud ainuke ja ka täna on endiselt peresid, kus lastele suunatud vägivald on olemas. Oleme saanud uskumatuid lugudekirjeldusi meie postkastidesse, marimelli postkastidesse, meilile ja Facebooki, anonüümselt ja nimedega, lugematul hulgal kommentaare jne. See ajendaski mind asja natuke uurima, mida siis teha, kuhu pöörduda ja kust abi saada.

USAs tehtud statistika põhjal võib väita, et igas minutis kogeb umbes 20 inimest kodus vägivalda ja aastas saavad koduvägivallale keskenduvad abitelefonid umbes 200 000 kõnet.

Need olid vaid mõned näited USAst, et anda aimu, kui tõsine see olukord on. Koduvägivalda esineb igas riigis, selle eest pole keegi meist kaitstud. Paarisuhtevägivald on levinud nii linnas kui maal, eestlaste ja mitte-eestlaste hulgas ehk siis probleem ei puuduta ainult mõnda kitsamat elanikkonnagruppi.

Aastakümneid tagasi ei julgenud koduvägivalla ohvrid kellegagi rääkida ega abi otsida, kuna nad kartsid näida nõrgana või seda, et neid hakatakse süüdistama. Tänaseks on olukord muutunud ja ohvrid julgevad oma suu lahti teha, tänu millele on teada, et koduvägivald on väga laialt levinud.

Iga riigi kohustus lapsi kaitsta põhineb peale riigi õigusaktide ka inimõigusi puudutavatel lepingutel. ÜRO lapse õiguste konventsiooni alusel on lapsed kõik alla 18-aastased inimesed ja neil on õigus eraldi kaitsele. Ka Eesti lastekaitseseaduse järgi on kõik alla 18-aastased lapsed inimesed.

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus sätestab lapse rahvusvaheliselt tunnustatud õigused, vabadused ja kohustused ning nende kaitse Eesti Vabariigis. Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse kohaselt loetakse laps hädaohus olevaks lapseks (§ 32), kes vajab viivitamata abi, kui: 1) laps on tingimustes, mis ohustavad tema elu ja tervist.

Hädaohus laps paigutatakse sotsiaaltalituse vastava töötaja otsuse alusel viivitamatult ohututesse tingimustesse ohu möödumiseni või hooldusküsimuste otsustamiseni, selleks tema vanemate või eestkostjate nõusolekut küsimata.

Perekonnaseaduses on samuti reguleeritud seda, kuidas käituda, kui lapse heaolu on ohustatud. Nimelt perekonnaseaduse § 134 sätestab, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid.

Lapse heaolu ohustamisest teatab lapse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele või kohtule riigiasutuse või omavalitsusasutuse ametnik, politseiametnik, tervishoiutöötaja, kohtunik, prokurör, notar, kohtutäitur, õpetaja või muu isik, kellel on andmeid ohustatud lapse kohta.

Linna- või vallavalitsuse ülesanne on korraldada lastekaitsetöötaja abil kõikide oma linnas või vallas elavate laste kaitset ja abi. Lastekaitsetöötaja on sõlmpunkt, kellele võivad kõik teatada abi või kaitset vajavast lapsest ning perest. Tema ülesanne on kokku koguda informatsiooni lastelt ja lastega kokkupuutuvatelt osapooltelt (vanemad või eestkostjad, lähedased, naabrid, haridus-, tervishoiu-, politseitöötajad jne). Kohaliku omavalitsuse ülesanne on paigutada laps viivitamatult ohututesse tingimustesse ning pöörduda kohtusse, kui pere seab ohtu lapse elu ja tervise. Lapse perest eraldamise ja hooldusõiguse piiramise otsustab kohus.

Laps suudab väga harva ärakasutamist ja sellele suunatud tegevust mõista. Lapsed vajavad teavet oma õiguste kohta ning kinnitust, et neid austatakse nii reaalses maailmas kui ka internetis.

Perevägivald sisaldab kõiki füüsilise-, seksuaalse-, psühholoogilise- või majandusliku vägivalla akte, mis leiavad aset perekonnas, kodus või praeguste või endiste abikaasade või partnerite vahel hoolimata sellest, kas toimepanija elab või elas ohvriga ühel elamispinnal. Perevägivald kätkeb endas nelja olukorda: praeguse/endise abikaasa/elukaaslase vastu suunatud vägivald; laste väärkohtlemine; vägivald (vana)vanemate suhtes; õdede-vendade omavaheline vägivald.

Laste väärkohtlemist võib defineerida kui füüsilist, vaimset või seksuaalset väärkäitumist, hooletussejätvat või halba kohtlemist alla 18aastase lapse suhtes, mis võib ohustada või kahjustada lapse tervist ja heaolu ning mis on toime pandud isiku poolt, kes on vastutav lapse heaolu eest. Laste väärkohtlemisena tuleb käsitleda ka vanemate või teiste pereliikmete vahelise vägivalla pealtnägemist.

Vägivaldse käitumise ajendiks on teise inimese üle võimu ja kontrolli kehtestamise vajadus. Perevägivalda eristab tülist eelkõige ühe inimese tahtlik soov tekitada teisele inimese emotsionaalset või füüsilist kahju (nt alanda, hirmutada, ähvarda või teha füüsiliselt haiget).

Statistiliselt on kodu kõige ebaturvalisem koht. Rünnakut kodus või väljaspool seda käsitatakse kriminaalkuriteona. Sageli tunneb ohver end rünnakus süüdi olevat ja seetõttu on tal raske sellest rääkida. Kuid tuleb meeles pidada, et leplik kannatamine ei ole lahendus.

Mida teha kui saad kodus peksta,
sind alandatakse ja ähvardatakse?

• Kui oht on nö käegakatsutav, kutsu politsei. Tihti nõuab selline julge tegutsemine pealehakkamist ja otsustusvõimet, kuid sellega võid pääseda perevägivalla kordumisest tulevikus.
• Kui sa oled langenud perevägivalla ohvriks, on sinu esmaseks mureks mõelda enda ohutusele. Mõtle läbi põgenemisplaan – kuhu minna ja kuidas.
• Usalda oma instinkte: kui sul on tunne, et sa oled ohus, siis on üsna tõenäoline, et sa seda tõesti oled. Püüa pääseda ohutusse kohta nii kiiresti kui võimalik.
• Otstarbekas oleks pakkida hädavajalikud asjad ja varuda piisavalt raha. Need asjad võiksid jätta näiteks sõbra või naabri juurde.
• Leppige kokku (sõbra/naabriga) mingi märge, kuidas sa annad teada, et oled ohus.
• Kui sul on vigastusi, hoolitse selle eest, et saaksid esimesel võimalusel arstiabi. Vigastused võivad olla tõsisemad kui sulle esmapilgul tundub.
• Jälgi, et sinu vigastused dokumenteeritaks (nt traumapunktis, politseis), sest sellised dokumendid võivad olla oluliseks tõendusmaterjaliks hilisemal kohtuprotsessil. Kui sa ka leiad, et tõendeid pole vaja, sest sa ei taha algatada kohtuasja, võib sinu arvamus kunagi hiljem muutuda.
• Pea päevikut – märgi kuupäevaliselt üles sulle tehtud vägivallateod ja ähvardused.
• Säilita ja kogu tõendusmaterjali – hoia alles ähvarduskirjad, e-mailid, arstitõendid, SMS-id jms.

Lähisuhtevägivalla all kannatanul on võimalik oma eraelu ja muude isikuõiguste kaitseks kohaldada lähenemiskeeldu. Kaitset vajav isik võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist, eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist.

Kuidas olukorda muuta?

Perevägivald on kuritegu, millega tegeleb politsei. Politseile tuleb teatada igast juhtumist. Kui avalikustad vägivallatseja teod, võib lahendiks olla kriminaalasja alustamine ja süüdlase karistamine ning olukorra lahenemine.

Palju on inimesi, kes avalikustavad lähisuhtevägivalla alles siis, kui see on kestnud pikka aega. Kuid kannatada ei ole mõtet.

Pöördu abi saamiseks politsei, sotsiaaltöötaja või ohvriabitöötaja poole kohe, kui sind on ähvardatud või rünnatud.

Kuidas aidata inimest, kui näed/kuuled pealt,
kuidas keegi ei käitu lapsega ilusti?

On üsna tõenäoline, et see inimene tunneb end üksildase ja hirmununa. Oluline on ära tunda märgid, mis viitavad vägivaldsele lähisuhtele ja olla toeks ning abiks. Siin on nimekiri võimalikest märkides, mis võivad kahandada laste soovi toimunud vägivallast teistele isikutele rääkida.

• Laps võib salata väärkohtlemise toimumist, kuna teda on vägivalla kasutamisega või füüsilise karistamisega hirmutatud.
• Lapsi sunnitakse vaikima pannes neile vastutus perekonna lagunemise, ema kurjaks saamise või muude halbade sündmuste eest, mis perekonnas võiksid juhtuda, kui laps loo avalikustab.
• Hirm avalikukstulemise tagajärgede ees perekonnale. Laps tajub, et avalikustamine toob kaasa sündmuste laine, mida ta ei oska ette ennustada ega ammugi mitte kontrollida. Hirm teadmatuse ees pärsib aga juhtunust rääkimist. Näiteks ei taha lapsed teha emale haiget, kui nad räägivad isa väärast käitumisest. Samuti kardavad lapsed lahutust.
• Emotsionaalsed takistused: häbi tunne, alanduse ja piinlikkuse tunne, enesesüüdistamine.
• Laps on „ära ostetud“ altkäemaksude ja hüvitiste kaudu.
• Väärkohtleja on lapsega seotud (pereliikme puhul on teatamine keerulisem, mittepereliikmest väärkohtlejast räägitakse kergemini).
• Suhted väärkohtlejaga (sh lojaalsus väärkohtlejale, emotsionaalne side väärkohtlejaga, eriti tingimustes, kui teiste pereliikmetega on jahedad suhted).

Lapsi on julgustanud rääkima vägivalda kajastava TV saate vaatamine või mõni situatsioon, mis sarnaneb või meenutab väärkohtlemist. Ka see blogi on üks koht, kus sellest räägitakse ja see paneb ohvrid mõtlema, et nad pole üksi ja sellest on väljapääs. Eriti väikesed lapsed võivad hakata väärkohtlemise toimumise kohas või seda meenutavas keskkonnas imiteerima käitumist väärkohtlemise ajal.

Kui näed, et lapsel on mure, julgusta teda rääkima oma sõnadega, mis juhtus. Kuula last tähelepanelikult. Tunnusta last loo rääkimise eest. Ütle lapsele, et ta pole juhtunus süüdi. Usu last. Sageli võib lapse väärkohtlejaks olla talle tuttav inimene, pereliige, naaber või sõber. Laps ei pruugi alati täielikult aru saada, et ta oli ahistamise või kiusamise ohver.

Sageli on sellele inimesele suureks kergenduseks juba see, kui ta saab oma mure südamelt ära rääkida. Arvesta sellega, et sa võid olla esimene inimene, kellele ta üldse on julgenud oma probleemist rääkida.

Naabrivalve.ee on koostanud juhise, kuidas käituda, kui märkad vägivalda naabrite peres.

Levinud on arvamus, et see, mis toimub koduseinte vahel ja täiskasvanute vahel, on eraasi. Jah, kõik, mis jääb seadustega lubatud piiridesse ongi iga inimese isiklik asi ja kellelgi pole õigust ega ka põhjust sellesse sekkuda. Vägivalla puhul on tegemist kuriteoga, seaduste rikkumisega ning siin on kohustus ja vajadus sekkumiseks.

Tegelikult on teavitamine kõige olulisem ja tähtsam, mida naabrid lähisuhtevägivalla puhul teha saavad. Sina võid olla ainuke inimene, kes on teadlik naabrite juures toimuvast vägvallast ja sinu sekkumine võib olla oluliseks muutuseks vägivalla ahelas. Nagu öeldud, on vägivald kuritegu nagu näiteks on kuritegu ka vargus jms. Ühelegi kuriteole ei ole õigustust, seega ei saa olla mingi tegu või tegemata jätmine vägivalla põhjenduseks.

Lähisuhtevägivalda peetakse üheks varjatud kuriteoliigiks. On mitmeid põhjuseid, miks lähisuhtevägivalla ohvrid ise abi ei otsi, juhtub ka seda, et ohvrid eitavad vägivalla toimumist. Seetõttu ongi oluliseks informatsiooniallikaks naabrid, kelle peamine ülesanne on jagada infot vägivallast vastavate spetsialistidega.

Füüsilisest vägivallast jäävad enamasti vigastused – sinikad, verevalumid, haavad, traumad jms. Kui sa ei ole näinud/kuulnud naabri peres vägivalda, aga kahtlustad seda ja näed vägivalla tunnustega naabrit, siis saad ikkagi abiks olla. Sõltuvalt olukorrast saad soovitada naabril endal politsei või teiste võimalike abistajateni poole pöörduda.

NB! Kui vägivalla ohvriks on alaealine, siis on sinu kohustus sellest teavitada lastekaitsespetsialist või sotsiaaltöötajat.

Palju keerulisem on märgata vaimset vägivalda, sest välispidiselt sellest kergesti nähtavaid märke ei jää. Siiski, kui kahtlustad naabri peres vaimse vägivalla toimumist, saad jällegi soovitada ja julgustada ohvril endal abi otsida. Võid küsida kohalikust omavalitsusest või politseist ka infotrükiseid, mida naabrile edastada.

Mõnikord takistab sekkumist ka hirm, et pärast maksab naaber mulle politsei teavitamise eest kätte, või et politsei kutsumisega kaasneb kohustus avaldus kirjutada, kohtus tunnistada või muud seesugust. Kindlalt võid arvestada järgmiste asjaoludega:

1. Kuriteost mitteteatamisega suurendame kurjategijal karistamatuse tunnet, mis soodustab järgnevate kuritegude sooritamist;
2. Naabri peamine roll lähisuhtevägivalla juhtumi puhul on võimalikult kiire vägivalla lõpetamine. Kõik, mis puudutab toimunud kuriteo uurimist ja menetlustoiminguid on sel hetkel teisejärguline. Politseisse helistades tuleb selgitada kiire abi vajadust võimalikult kindlalt ja selgelt. Mingisugust tunnistamise kohustust politsei kutsumisega ei kaasne.
3. Politsei ei trahvi kedagi väljakutse tegemise eest, kui abi kutsuja on veendunud abi vajalikkuses. Eraldi teema on tahtlik valeväljakutse tegemine, mis on karistatav.

VÄGIVALLA EEST LASUB VASTUTUS VÄGIVALLATSEJAL!
Anna ta üles! Ära karda! Sina võid kellegi elu päästa!

Lastekaitseseadus kohustab igaüht teatama abivajavast ja hädaohus olevast lapsest!

Abivajavast või hädasolevast lapsest teata kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, hädaabinumbril 112 või lasteabitelefonil 116 111.

Lasteabitelefon on avatud ööpäevaringselt, millele saab jätta anonüümselt teateid abivajava lapse kohta ning kuhu lapsed ka ise saavad helistada sooviga oma muret jagada. Nõustajad pakuvad lastele ja lastega seotud isikutele esmast sotsiaalset nõustamist ja vajadusel ka kriisinõustamist. Lähtuvalt helistaja probleemist, tagatakse saadud informatsiooni edastamine erinevatele spetsialistidele – vajadusel politseile, kohaliku omavalitsuse töötajale, ohvriabitöötajale või teistele spetsialistidele.

Veebikonstaabli poole pöördu siis, kui soovid teatada seksuaalsest või muust väärkohtlemisest internetikeskkonnas, oled sattunud kiusamise või ahistamise ohvriks, soovid politseilt nõu, sul on küsimusi seaduste kohta või soovid saata politseile vihjet, kui kahtlustad, et keegi teine esineb internetis sinu nime all. Facebookis annavad nõu veebikonstaablid Andero Sepp ja Maarja Punak.

Esmane abiandja vägivalla sündmuste korral on politsei – nende abi on vajalik vägivalla lõpetamisel, vägivallatseja kinnipidamisel, kuriteo menetlemisel. Igasuguse vägivalla kahtluse puhul tasub ikkagi politseisse helistada, politsei otsustab, mida nad Sinu poolt antud infoga edasi teevad.

Lastekaitsetöötajaid tuleb informeerida laste vastu suunatud vägivallast, samas võib selle info edastada ka politseile. Jällegi – kui kahtled, kas Sinule teadaolev info on ikka tõene ja vajab reageerimist, siis jäta see otsustamine spetsialistidele. Oluline on, et info vägivallast liiguks edasi nendeni, kel teadmised, oskused ja võimalused ka midagi ette võtta.

Politseiga saab kõige kiiremini ühendust helistades ööpäevaringselt toimival tasuta numbril 112. See number on mõeldud kuritegudest teatamiseks ja kiiret reageerimist nõudva info edastamiseks. Politseil on olemas ka kliendiinfo number 612 3000, kust saab vajadusel infot ja nõu küsida. See number sobib kasutamiseks siis, kui Sa ei vaja kiiret politseiabi vaid pigem nõustamist ja konsultatsiooni turvalisuse ja korrakaitsega seonduvates küsimustes. NB! Telefon töötab tööpäevadel 8.00-18.00.

Sul on võimalik esitada vihje või informatsioon vägivallast ka anonüümselt või taotleda vihje esitamisel enda anonüümsust edastatud info käsitlemisel. Siiski oma kontaktandmete edastamine annab võimaluse kiiremaks reageerimiseks sündmusele ja võimaluse vajadusel vihje üksikasju täpsustada.

Palun märgake, mis teie ümber toimub ja julgege aidata!