Laupäeval paistis ilus ilm tulevat ja kuna Meelis lubas juba umbes kolmapäevast, et üllatab meid hommikusöögiga, siis kutsusime naabripoisi ka hommikust sööma… Ma ausalt ei julge enam kirjutadagi, et ta meil käis, sest Perekoolis saab keegi jälle indu juurde – näed, ütlesin et peded ja surrogaatema… Ohjah, no ühesõnaga, mõtlesime siis, mida teha, kas minna Võsule randa või.. Loomaaeda.

Läksin siis rõõmsalt oma meesperega loomaaeda, sellest, et me seal nalja tegime ja ise ka aru saime, et enam nalja teha ei tohi, kirjutasin siin.  Kõik pildid tegi naabripoiss ja kui ta poleks nagu turist mööda loomaaeda käinud, siis meil polekski ühtki pilti, et me seal käisime.

Aga üleüldiselt – loomaaed nagu loomaaed ikka, natuke oli minu jaoks kolinud. Lasteloomaaed ei ole enam kilomeetri kaugusel metsa sees, vaid on viidud loomaaia keskele, nö teise väravasse. See muudatus mulle meeldis. Aga kus olid tibud ja jänesed? Ainult hunnik kitsi.

A, ja seal oli liumägu, Hedon kohe hakkas alla laskma ja siis pandi sinna silt “lastel mängimine keelatud, liumägi on kitsedele” – tee siis lapsele selgeks, et vat, seitse korda said alla lasta, enam ei saa. Ma ka ei tulnud selle peale, et see mingi loomade mänguväljak on. Igaljuhul kitsi ta kartis.

Sees oli küülikuid ja rotte ka, aga need talle erilist huvi ei pakkunud. Magavaid rotte piilus, aga see oli ka kõik.

Mis mulle ei meeldinud – see kohvik, mis on aastakümneid ühe koha peal olnud – see kõige klassikalisem koht, kus süüa, kui nö pool maad on läbitud, seal karude ja elevantide vahel… Seal müüdi reaalselt pitsat, mis ei näinud isuäratav välja, 3,50€ lõik, vett, õlut ja jäätist. Nagu ah? Miks seal ei võiks olla midagi normaalset? Et saaks lapsega istuda ja süüa.

Kuna Hedonil oli peal juba uneaeg, aga loomi oli ka tore vaadata, siis magama ta ei jäänud ja kohvikus karjus ta terve aeg nagu keegi piinaks teda, sorry, kaaskodanike ees, aga ma teadsin, et ma ei saa midagi selle väsimuse vastu teha, ei aidanud ei jäätis ega vesi, mahl ega kommid, siis tegin näo, nagu ma ei tunneks seda karjuvat last kes mu kõrval on.

Ja siis kui me jääkaru juurde jõudsime oli uni kui pühitud ja ma ei liialda, et passisime seal mingi pool tundi, sest Hedon aint karjus kärus “äge, äge, äge!” Karu oli nagu dresseeritud tsirkusekaru, kes aina hüppas vette ja lõi ninaga palli ja ronis puuri lae alla ja hüppas jälle vette… Seal oli ka reaalselt kõige rohkem inimesi.

Minu jaoks on loomaaias üldse kolm “atraktsiooni” – jääkaru, hülged ja ahvid. Ahvid olid aga samuti lõunaks päris unised ja ei viitsinud nad seal midagi teha, istusid nagu kukununnud reas ja vahtige aga, meie teid lõbustada ei viitsi näod ees.

Hülged ujusid niisama ja mingit megaelamust me neist ei saanud. Vähemalt nägime ninasarviku lapse ära. Meedias oli kord poeg, kord plika.. Kumb siis. Saime teada – korrektne on öelda, ninasarvikupoeg, olenemata soost. Soo järgi on ta plika.

Aga mis ma ikka seletan, vaadake parem pilte.