Blogijatel kriis peal
Ma olen viimased paar nädalat näinud palju blogisid, kus blogijad tunnistavad, et neil on masekas peal, insporatsioonipuudus ja üldse tunnetavad nad mingit blogi kriisi. Kurat, ma tundsin veel nädal tagasi end sama sitasti.
Mõnikord on kohe tunne, et lained löövad pea peal kokku. Ma olen teadlikult valinud mõned asjad, millest ma ei blogi (nimed (sõprade ja sugulaste), töökohad (meie endised ja praegused tööandjad), lasteaed (nimi ja töötajate nimed) jne). Näiteks suvel tembeldati mind valetajaks, kui ütlesin, et läksin tööle aga ei löönud kohe blogis letti, kellele ma töötan. „Mis tööandja see selline on, kes ei taha, et teatakse, kes tema heaks töötab!“ Nagu ah? Ma töötasin pikalt seal mahekohvikus, ma ei pidanud vajalikuks seda kuskil kuulutada. Meelis töötas aastaid (ei, mitte Selveris ega Maximas) nii, et tema tööandja ega ametinimetus blogis ei kajastunud. Lihtsalt on asju, mis minu meelest pole olulised blogis jagada.
Ja siis tuleb keegi, kes teab – kes teab mõnda eelnevast ja arvab, et on tal on õigus mind tümitada ja maha teha, miks ma neist asjust ei blogi. Ei taha ja ei blogi. Lihtne.
Kellele ma blogin?
Keegi jättis hiljuti kommentaari, et on tunne, justkui ma blogiks blogimise pärast, mitte, et ma tahan. See pani küll korraks mõtlema. See pani mõtlema, et ma tõesti teen kõik, et see blogi oleks mu töö. Rapsin. Aga milleks. See ongi mu töö. See ongi mu päevatöö. See moodustab ühe suurema osa mu sissetulekust. Ma ei pea enam kramplikult genereerima, millest blogida, kas lugejaid on, kas see teema on huvitav. Kui on üks teema huvitav ühele ja teisele mitte, siis see üks jätab selle postituse lugemata ja loeb järgmist. Mida ma tõmblen.
Mul tuli täielik energialaen peale nädalavahetusega. Kui tuli see valgustatus – et ma ei pea tõmblema. Midagi ei juhtu, kui ma iga päev ei postita. Kui ma ei ärka mõttega, millest täna kirjutada. Äkki mul tuleb hea mõte hoopis lõuna ajal. Ma sain aru, et ma pean blogiga ka „go with the flow“ rohkem minema :)
Ma lihtsalt tean omast käest, et kui sa oled harjunud mingit blogi lugema, siis sa tahaks kogu aeg uusi postitusi ja käid vaatamas, kas juba on.. Sa ahmid blogi nagu mingit raamatut, aga iga peatükki pead ootama. Sorry, life is a bitch.
Ühesõnaga, ei mingit hala, pea püsti ja tähtede poole. Inspiration level up!
9 Kommentaari
Mulle sa meeldid, ole ikka edasi sina…Marimell Avaliku blogi pidamine EI pea tähendama, et laod letti kõik nimed, detailid, sekspoosid jne. Mina olen samuti läbi mõelnud ja arutanud pere keskis teemad, mis võiksid jääda kodu seinte vahele. Töökohad, ametid..jm selline. Tubli oled!
Tore lugu, aga “blogjatel” asemel peaks ikka “blogijatel” olema… Keep it up!
No sorry, näpukas :)
Kui sa tahad reklaami müüa ja raha saada, küll sa siis ka kirjutad, kuhu sa pääsed. Sinu kaup on lugejad ja kui sa pole neile meelejärgi, siis nad kaovad ära. Mitte keegi ei käi siin lugemas reklaamimula. (hea küll, kaks lolli Räpinast käivad)
Aga ma annan sulle tasuta soovituse: leia rohkem üldhuvitavaid teemasid, mis pole isiklikult sinust. Ma saan aru, et ennast ja oma peret on kõige kergem pildistada ja kirjutada on ka lihtne teemal “mis ma eile tegin”, aga ausalt, SITAKS KÕRINI ON.
Ilma solvanguta, aga nii huvitav ja ainulaadne sa nüüd ka ei ole ja kõik mis teada saada oli, me oleme juba teada saanud. Ühtlasi hoiad niiviisi ka paljud jamad endast ja perest eemal.
Sa kirjutad hästi, huvitavalt ja lobedalt. Probleem on aineses. Lõpeta see oma naba urgitsemine ja vaata rohkem ringi. Ja mitte ainult nendesse kohtadesse, mida sponsorid pakuvad.
Ahah :D
Huvitav, kas teie blogi on lausa riiklikult kehtestatud kohustusliku kirjanduse hulgas, et kõik peavad seda lugema, isegi need, kellel “SITAKS KÕRINI ON”
Aga noh eks vist pubekatel ( ja mitte ainult vanuse poolest) ongi aega liiga laialt käes, et käia ja soiguda kommentaarides
sinu eelmise tööleminekuga oli see jama, et sa pidid olema turundusspetsialist vms. turundusspetsialist paraku on aga ikka selline inimene, kelle nimi siit-sealt läbi peab jooksma. see tegi asja kummaliseks, mitte see, et sa üldiselt poleks nõus rääkima.
kui sa oleks kuskile raamatupidajaks või laonaiseks läinud, siis oleks asi palju malbem olnud.
Nojah, aga seal oligi pigem see, et kui keegi kuskil näeb ja kuuleb, ma ei varjagi, aga ise ka tuututama ei hakka :) No, nagu selle kohviku või Meelise tööga oli. Kui keegi nägi või küsis, siis vastasin vms, aga otseselt ise blogis tiitlitega ei vehkinud :)
Mulle meeldib. Aeg-ajalt saab häid soovitusi ja nippe, mõnikord niisama mõnusat lugemist või piltide vaatamist. Tähed on ka suured ja tumedad. Malluka blogi saab ainult prillidega lugeda (tähed liiga väikesed ja heledad), aga mul on üks paar prille, mis on töö juures ja mida mis ma alati sinna unustan. Siis kohati ma Malluka blogi lugeda ei saa, kuna silmadel on valus. Sinu oma lugedes ei pea silmi pingutama, et ninast veri väljas.
Muidugi ma tahaks ka iga päev uut postitust, kuid ega ma ka ei ole õnnetu, kui mõni päev vahele jääb.
Lase aga edasi!