marimelli proovisõit: Mitsubishi Eclipse Cross
Möödunud nädalavahetusel oli mul võimalus mööda linna ringi tiirutada Mitsubishi Eclipe Cross linnamaasturiga. Ütleme etteruttavalt nii, et netis ma vabal ajal eriti autosid ei passi ja mingeid erilisi ootusi mul polnudki, aga üllatas see, et auto on tegelikult ruumikas, väga mõnusate lisadega ja sobiks meie pere uueks autoks küll. Leenu vaimustus sellest kindlalt rohkem kui mina, täisautomaatne, parkimisandur isegi katusel (vist).
Hoiatus: siin postituses on keskmisest rohkem pilte. Sest no kamoon, kui ma neid juba tegema läksin, siis tuleb ka näidata, mitte sahtlisse peita.
Aga kui tuleme nüüd auto enda juurde, siis tunnistan ausalt, et ega ma sellest midagi väga kuulnud ei olnud, seega ei saanudki aru, et kas see on nüüd uus auto või kui uus, siis kui uus?
Mingis mõttes oli minu jaoks tegemist veidike sellise nostalgia laksuga. Nimelt oli ühel mu sõbral kunagi Mitsubishi Eclipse kabriolett. Ehk siis noh, noortele Tallinna kuttidele, idekas suveauto. Ei olnud nagu päris mingi 95nda aasta Opel või Golf, aga veidike selline fancy’m. Ja no kui uhke tunne oli sellega mööda vanalinna sõita. Seega tekkiski mul esimese hooga seda Eclipse Cross nime lugedes kerge nostalgiahetk. Aga siis selgus, et vot, polegi kabriolett, vaid hoopis linnamaastur.
Pildid mulle ei mõju
Tegelikkuses olen ma autode puhul alati selline „oma silm on kuningas“ tüüpi inimene ja netist neid eriti ei vaata. Ma tean, et firmad kulutavad tuhandeid eurosid, et luua igasuguseid videosid ja pilte, aga mulle sellest ei piisa. Ma tahan näha ja ma tahan katsuda. Olen ju ise aastaid pildistanud kõikvõimalikke asju ning alati peavad need pildid olema paremad kui päris elus. Siinkohal pidin hoopiski mina pettuma. Okei, vaatasin netist pilte ja sain aru, mis autoga enamvähem tegemist on, aga kui ma seda päriselus nägin, oli tunne ja arvamus hoopis teistsugune.
Nimelt jäi mulle piltidelt mulje, et tegemist ei ole just kõige suurema autoga. Noh, pealegi ei ole linnamaasturid kunagi väga suured olnud. Seega eeldasin, et tegemist on sõiduautoga, mis on lihtsalt pisut kõrgemale tõstetud. Seda see muidugi ei olnud. Ma reaalselt mõtlesin, et kurat, midagi peab siin valesti olema. Ma ei tea, miks mulle on mulje jäänud, et kui linnamaastur, siis seest väike aga lihtsalt kõrgem.
Okei, istun sisse ja vaatan, et ruumi nagu jagub. Nii minule, kui kõrvalistujale ning ka tagumistel paistab avarust olevat. Siis tegin pagassi lahti ja siia oligi koer maetud. Jube väike pagass. Aga-aga, tagumisi istmeid saab liigutada, nagu muidu juhi ja kõrvalistuja istmeid. Pagassi tekkis kohe julgelt pea poole rohkem ruumi juurde ja keegi taga ei kurtnud, et kitsas on. See oli minu jaoks üllatav.
Rääkides veel tagumistest istmetest, siis täiesti vau asi oli see, et neil oli eraldi istmete soojendus. Olete alati harjunud neid ju esiistmetel nägema, onju. Aga miks tagumised peaksid külmetama? Ei peagi. Pluss lisaks oma eraldi 12V/120W pistik, kui miskit laadida vaja on.
Nii aga ärme ronime veel ette, püsime tagaistmel edasi, sest neil oli seal veel üks lahe vidin. Eriti kui mõelda suveõhtuid ja tähistaevast. Jah, panoraamkatus. Aga, siin on nimelt üks väike aga. Kui tavaliselt on panoraamkatused terve auto ulatuses, siis Mitsubishi Eclipse Cross’il oli see kaheks jaotatud. Üks osa oli esimestel ja teine osa tagumistel. Ning mis veelgi parem – oma kontrollnuppudega. Ehk ei ei pea igakord juhti tüütama, et kuule pane kinni või tee lahti. Tunned, et vot, nüüd vaataks välja, siis vajutad aga nuppu ja kate veereb eest ära. Tagumised saavad sõidu ajal täitsa oma elu elada ning üldse esimestega aru pidada pole vaja.
Seoses selle katusega veel niipalju, et kuigi eesistujatel oli see ka olemas ning loomulikult võimalus katet kinni lahti panna (näiteks kui laps magab), siis oli väikeseks lisandiks ka see, et katuseluuk käis lahti. Sellist asja pole ma ikka pikka aega näinud. Ehk siis retro on moes, onju.
Mainides retrot, siis oli seal veel üks lahe asi, mis vanasti oli standardvarustuses, aga viimasel kümnendil pigem vähemaks jäänud. Vaatad esialgu, et oleks nagu kena LCD ekraan ja puutetundlik – noh, selline tänapäeval tavaline nähtus. Aga kui vajutasid nuppu Open/Close, liikus ekraan üles ja sealt alt vaatas vastu mis asi? CD player. Ma tean, et palju jaoks võib see olla tavaline, aga päriselt ka ma pole ikka jupp aega sellist „auku“ täheldanud. Ja veel sellisel lahedal ekraan tõuseb eest viisil. Loomulikult oli autol olemas ka Bluetooth ühenduvus ja kogu muu kupatus, aga see ongi pigem ju harjumuspärane. CD player enam mitte nii väga.
Üks lahe vidin vupsas veel armatuuri seest välja, mis oli minu jaoks esmakordne elamus ja kogemus. Tegemist sellise asjaga nagu HUD ehk Heads Up Display. See on selline läbipaistev väike ekraanike, mis ilmub juhi ette ja kuhu kuvatakse tähtsam info, mis on tegelikult allpool armatuuril ka olemas. Aga siis lihtsalt ei pea seda pilku üles-alla vahetama, vaid kõik on kohe silmade kõrgusel. Tundub võib-olla eemalt vaatajale selline mõtetu vidin, aga samas pimedas ülimugav, sest ekraani heledust ja tumedust saad reguleerida, nii et see sind ei häiriks. Väike, aga samas väga lahe asi.
Nüüd aga räägiks selle auto juures minu jaoks kõige lahedamatest vidinatest. Alustame pidurdamisest. Sõidad mööda maanteed, paned püsikiiruse hoidja peale ja oled võib-olla mõtetega natukene eemal. Aga sinu ees olev auto pidurdab. Kuna maanteel on suured kiirused, siis on vaja kiirelt reageerida. Pole hullu, sest see auto teeb seda sinu eest. Ehk siis jah, Eclipse Cross on varustatud esikokkupõrke vältimise süsteemiga.
Proovisin seda nii linnas kui maanteel ja works perfectly every time. Maanteel arvestab süsteem ees liikuvat autot ning võtab vajadusel hoo maha ning seejärel toob su tagasi sinu seatud kiiruse juurde. Linnas see lausa pidurdab. No teeb seda ka maanteel ilmselgelt, aga ma proovisin linnas. Ja pidurdamise alla ma mõtlen ikka nagu täielikku peatumist.
Teine lahe asi, mis mul siiani natukene pead vaevab oli 360 kraadi parkimiskaamera nagu mina seda nimetasin. Tavaliselt on kaamera ju ainult taga, ehk siis ekraanilt näed kuhu tagurdad. Kuid Eclipse Cross oli asjale natuke vunki juurde pannud ja nüüd said näha ka küljele ning autot pealtpoolt. Aga kuidas see tehniliselt lahendatud oli, mina aru ei saanud. Selline mulje nagu kuskilt satelliit vaataks sind.
Pisike kõne Silberautosse ja selgus majas. Täisvaatemonitori pildi panevad kokku auto küljes olevad 4 kaamerat.
Seega kui sul on kahtlus, et kas sa oled ikka kenasti parkimisjoonte vahel või äkki murule liiga lähedal, siis vahetad aga kaamera nurka ja selgus majas. Ülimugav abivahend.
Leenu ütles, et selle autoga oleks lust autokoolis sõitma õppida. Ja üldsegi, kui ta kunagi load peaks saama, siis ta tahab seda autot, sest kõik on suht lollikindlaks tehtud ja sellega vastu äärekivi sõita või velgi retsida pole lihtsalt võimalik.
Kindlasti toon välja ka sellise asja nagu saledad küljekarbid. Eee… oot, mida? Jah, mul oli omal sama reaktsioon. Miks mind peaks huvitama saledad küljekarbid? Mis asjad need küljekarbid üldse on, küsib nii mõnigi. Lühidalt öeldes on küljekarp see osa, mis jääb salongi ja autoukse vahele.
Teisisõnu võiks öelda aste enne salongi. Aga mis rolli mängib selles saledus ja mis kasu mul sellest on? Sellest kasutegurist saab kõige paremini aru kevadel ja sügisel. Eriti just siis, kui teed on kaetud mingi saastaga, mis autot määrivad. Saast pritsib ka küljekarpidele. Aga nüüd mõtle ise, kui mitu korda sa oma elu jooksul oled pidanud puhtaks pühkima oma püksisääri, sest neil on mingi veider triip, mis on tekkinud ei tea kust. Vot, siin tulebki mängu sale küljekarp.
Väga lihtsalt öeldes: kui on sale küljekarp on püksid puhtad, kui on lai küljekarp on püksid mustad. Nii lihtne see ongi. Ehkki tegelikkuses on lugu selline, et kuigi pori eest kaitseb küll uks, siis kitsas küljekarp on hea selleks, et sinna jääb vähem mustust külge, mis sinu riietele võib sattuda. Keeruline jutt aga lühidalt öeldes soovitan valida auto, kus on sale küljekarp.
Auto kiirendab möödasõiduks väga hästi, ei uimerda. Vajadusel saad isegi manuaalselt käike madalamaks panna. Tekib korraks selline sportautos istumise tunne, kus labadega käike vahetad ja teistele ainult tagatulesid näitad. Aga reaalsuses oled hoopiski linnamaasturi roolis.
Et see jutt nüüd liiga pikaks ei lähe, siis ma tõmban tegelikult otsad kokku ja jätan vaatamiseks mõned pildid ning nimekirja sellest mis veel sellel autol lahedat oli, aga millel ma pikemalt ei peatunud.
Põnevat:
automaatne kaugtulede lülitus
aktiivne sõidurea hoidmise süsteem
tagant ristsuunas läheneva sõiduki hoiatussüsteem
sõidurajalt kõrvalekaldumise hoiatussüsteem
soojendusega esiklaas
elektriline seisupidur Auto Hold
võtmeta sisenemis- ja käivitussüsteem
rehvirõhu jälgimissüsteem
Seega kes soovib proovisõitu minna tegema, leiab broneerimissüsteemi siit! Ning kes on huvitatud lugemast sellest, kui suured on klapid ja mootorid ning turbod, siis seda saab teha edukalt siin! Mina ei ole mingi spetsialist ja sellistel „pisiasjadel“ ei peatu. Ma armastan silmadega ja valin autot rohkem enda mugavuse kui kaliibrite ja ma ei tea mille järgi.
Küsimused ja arvamused on oodatud kommentaaridesse. Uute sõitudeni!
#KOOSTÖÖ
1 Kommentaar
Tore arvustus autovõhikule (nagu mina). Tundsin aga vajadust öelda, et häiris, et pildid ei läinud jutuga kokku. St kui räägid panoraamkatusest, lisa sellest pilt. Kui räägid CD-mängijast, näita seda. Ja kus seal pildil need küljekarbid on? See on ju ukse sisekülg, millel ei ole porisusega mingit pistimist.