Detsembri keskpaigas iiveldama ajanud maohaavand on tänaseks paranenud. Ligi poolteistkuud tablette ja valgurikast sööki (ja kõike muud, mida olen tahtnud) on end ära tasunud. Õnneks olen selle aja jooksul vaid kaks korda pidanud gastroskoopias käima. Ilmselgelt on see üks rõvedamaid protseduure, mida haiglas tehakse. Ja nii palju oleneb arstist.

Eelmisel korral oli mul nö SOS gastroskoopia ja arst oli hirmus maruline, kuigi ma ütlesin, et ma kardan ja ma värisesin nagu haavaleht, aeti mulle see kaamera kurgust alla ja ma köhisin ja ägisesin seal ja arst ainult marutses: et mis karjumine see olgu ja ära köhi ja ei tea mis täna inimestel viga on jne.

Täna oli mul vanem meesterahvas, kes oli megasõbralik ja kui ütlesin, et kardan, siis ta lohutas, et mis sa ikka kardad, et korraks ainult vaatame. Ja mulle tehti tuimestus!!! (Eelmisel korral polnud seda millegipärast vaja). Ütlesin, et mul on magu nüüd nii väike, et ma tunnen seda toru seal liikumas, et see on vastik.

Arst pani kaamera makku nii, et ma ei tundnud isegi kurgus midagi ja oli tõeliselt proff ja siis tegi nalja, et issand, sul polegi enam magu, kõik on ära lõigatud ja ma olin ülirahulik ja üldse polnud hirmus. Selle mehe juures võiks iga päev gastroskoopias käia.

Nii palju oleneb ikka arstist ja suhtumisest jne.

Igatahes on magu nüüd korras. Haavandit pole. Aga paar kuud pean vähemalt sööma veel rohtu, et see raibetis tagasi ei tuleks. Sest maomahlad on endiselt alles ja kui need on liiga happelised, siis on haavandid varsti platsis. Sain jälle välja osta suure karbi tablette, mida alguseski võtsin.

Arst, kes mu magu uuris, ütles, et mingit haavandit ei ole, ometi ma vahetevahel tunnen mingit imelikku valu, nagu see oleks alles. Samas naeris ta mu jutu peale, et äkki see haavand, mida ma tunnen on selles mao-osas, mis ära lõigati, aga alles jäeti. No keegi ei tea. Ma manustan hea meelega veel tablette. Profülaktika mõttes. Aga milline mu magu siis on? Selline – eriti vist midagi aru ei saa :D