Tegime üks õhtu Tik Tokis laivi ja sain kohe hulga küsimusi, kuidas ma nii kõhna olen, kas käisin maovähendusoperatsioonil, kas külajutud, et kasutan Ozempicut vastavad tõele, kas teen mingit imedieeti, kas olen trenni hakanud tegema, mis toimub? Ma kirjutasin alles juuni alguses siin blogis “Kuidas ma 14,2kg alla võtsin” ja olen varasemalt kirjutanud aastaid, et käisin 2011 aastal maovähendusoperatsioonil, aga ma hea meelega kirjutan veel, sest nii mõndagi on vahepeal muutunud. Kaal on näiteks langenud hetkel, pärast Hedelini 20kg.

Aga alustame siis täitsa algusest

Lapsena olin ma pigem kõhna. Noh, kuni kaheksanda klassini, mil ma sügisel kooli läksin ja klassikaaslased arvasid, et ma olen rase. Tegelikult oli see lihtsalt puberteet, mis nii välja lõi. Või ma ei tea, mis, aga igal juhul olin ma trull. Järgmise suve veetsin ma rulluiskudel, konkreetselt terve suve ei kandnud ma muud. Kui teised käisid/jooksid/jalutasid, siis mina rullitasin. Kogu aeg. Ma käisin isegi õunaraksus üle aia rulluiskudega. Ja sügiseks olin sale nagu seitsmendas klassis. Üheksanda lõpetasin ma umbes 50 kilose piffina. Hõbedases kleidis ja kontsades.

Ja siis, tekkis mul peika ja beebipillid ja 12 lisakilo paari kuuga ja edasi läks see lumepall veerema – tulid uued peikad ja uued rasestumisvastased vahendid ja kümme aastat hiljem (2011) olin ma 111kg. Nägin välja selline nagu alloleval pildil, aga tunnistan ausalt, et mina ise end nii suurena ei näinud, vaatasin peeglisse ja mõtlesin, mine pekki, natuke nagu on kõht ees, aga megaseks ikka. Ma olin bodypositive juba ammu enne kui see maailma mastaapidesse jõudis.

Kuidas ma seda tegin? Seda bosypositive’i värki. Lihtne. Kui ma olin 14aastane, siis käisin ma psühholoogiakursustel, kus sain teada ühe parima tõe – korda endale midagi ja sa hakkad seda uskuma. Nii ma vaatasin igal hommikul peeglisse ja ütlesin endale: ma meeldin endale. Ja uskuge või mitte, ma meeldin endale siiani, olenemata kaalunumbrist.

2011 sügisel käisin ma maovähendusoperatsioonil – olen sellest väga palju siin blogis kirjutanud, otsinguga leiab kõik vajalikud postitused üles. 2012 aasta alguses olin ma oma ilmselt parimas kaalus, olles kaotanud algkaalust 55 kilogrammi. 2013 aasta sügisel olin ma samas kaalus, siis said tehtud ka pulmapildid:

Mõni kilo siia-sinna, püsis see kaal kuni 2014 aasta suveni, mil jäin Hedonit ootama. Pärast teda jäi kaal seisma 70 peal ja see ei liikunud edasi ega tagasi. Proovisin üht, teist, kolmandat, kaal seisis. Kuniks avastasin Simeonsi dieedi, mille eest sain puid nii, et vähe polnud, aga see pani mu kaalu liikuma ja ma ei kahetse midagi. Teha mõni nädal madalakalorsusega dieeti pole mingi maailma lõpp, kui see aitab kaalu liikuma ja lisab motivatsiooni.

2020 aasta alguses olin saavutanud oma enne rasedust kaalu ja olin üsna rahul. Aga elu – jäin uuesti rasedaks. Pärast Hedelini jäi kaal seisma 75 peal ja seisis samamoodi nagu Hedoniga, suht liikumatult. Mul oli ausaltöeldes ükskõik. Seni kuni poest kleite leiab, ma ei nuta. Mind pole mu kaal kunagi häirinud. Ma saan aru küll, et ma näen kõhnemana parem välja jne, aga mind ei seganud mu kaalunumber kuidagi elamast. Täiesti teisejärguline teema. Küll aga segasid mind igaöised jalakrambid, see “kohe läheb pilt tasku” tunne pärast söömist. Aga olin harjunud sellega elama, sest olin seda teinud ligi kümme aastat. Iga jumala kord kui ma perearstile sattusin, või rasedusega ämmaka juurde, ma oma murest rääkisin, aga kõigi jaoks oli see.. ma ei tea, mis, igaljuhul mitte piisavalt oluline. Vereproovid näitasid, et veresuhkur on korras ja mida ma ohin.

Teadsin aga oma diabeetikutest ema ja vanaema pealt, milline see haigus välja näeb. Mu emal oli veresuhkur mõni päev 34 ja teisel päeval 1, elas, sai sellega hakkama, sest oskas ennetada, millal oli vaja suhkrutükk suhu panna, süüa või juua. Nii harjusin ka mina sellega elama ja käisin alati šokolaad käekotis, meetops autos jne.

Kuniks ma lõpuks sattusin tavapärasel visiidil asendus arsti peale, kes finally ütles, et tavai, aga proovime – sain endale peale kurikuulsad Ozempic süstid. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et esimese kahe päevaga kadusid mu jalakrambid ja esimese nädalaga taastus mu “kohe läheb pilt tasku” tunne – kuigi seda olen mõnel korral veel tundnud, aga kindlasti kordades vähem kui enne ravimit.

Kas mina olengi see, kes diabeetikutelt ravimi ära võtab? Võimalik. Aga ma ei võtnud seda kaalulangetuse eesmärgil, vaid selleks, et oma tervisemured kontrolli alla saada ja mitte full diabeetikuna ise ühel päeval lõpetada, kes end igapäevaselt süstima ja testima peab. Aga kuna selle ravimi üks kõrvaltoime on ka söögiisu vähenemine, siis langes ka kaal. Tänaseks olen ma põhimõtteliselt oma maovähendusoperatsiooni järgses kõige madalamas kaalus ehk kaalus, mis ma olin Tais pulmapilte tehes.

Kas ma olen rahul?

Nii ja naa. Kaalulangus on tore. See, et ma saan kanda 36 kleite, on tore. Aga see, et kogu pesusahtel lainetab seljas, ei ole tore. Mu rinnad – ma isegi ei nimetaks neid nii, on konkreetselt nagu kosmosemutil. Käisin oma kirurgi vastuvõtul – kas teha kõhuplastika või rindade suurendamise operatsioon? Ta arvas, et 2in1 oleks kõige mõistlikum. Aga siin tuli ette üks pisikene error – ma nimelt kardan oma vereteema pärast – sünnitused pole teab mis lihtsalt kulgenud, kardan igasuguseid lõikusi nagu tuld.

Mõni aeg tagasi kirjutas mulle Marju Karin, et ma tema juurde läheksin ja ta teeb mu näo korda. Kui kehast kaob rasv, siis kaob see igalt poolt, mitte ainult rindadest ja kõhult, vaid ka näost, kätest ja jalgadest. Jah, mujalt oled peenem, aga näost oled kottis. Mind ennast jällegi, see ülemäära ei häirinud, ma oleksin botoxisse nii ehk naa läinud sügisel, aga Marju jõudis ette. Ega ma muidugi kurta ei saa, et ma sinna läksin ja aina parem välja hakkan nägema (las nüüd nägu settib ja sinikad kaovad ära!).

Kohe järgmisel päeval kui olin Marju juures käinud, oli mu postkast täis kirju, et issand, ta tegi mälus peaga laivi ja ütles, et sa oled Ozempicu kasutaja. Siis ilmus mingi Elu24 uudis, kus seda ka mainitud oli ja nüüd mu postkastid upuvad kirjadesse. Ma ausalt ei jõua kõigile vastata. Teen seda siin.

Kaua olen süstinud?

Aasta aega.

Mitu ml ma süstin?

Alustasin 0,25, hetkel 0,5 või 1 oleneb, mida apteegist saada on. Juhin veelkord tähelepanu, et minu puhul on see vajalik veresuhkru hoidmiseks ja jalakrampide vältimiseks, mitte kaalu langetuseks.

Kui palju kaal langenud on? 

Kokku ca 20kg. Ma ausalt öeldes ei taha, et ta rohkem ka langeks. Ma esimest korda elus tunnen, et kaalunumber hakkab mind häirima, see on liiga madal.

Kas mul oli süda paha?

Algul oli süda paha. Aga see läks paari kuuga mööda. Mulle ei sobinud ka koos alkoholiga – eriti nädalavahetuseti kui oli süstimise päev ja reedel oli pidu, siis oli hommikul süda täiesti oksendamiseni paha.

Kust Ozempicut saab?

Kust saab tavaliselt retseptiravimeid? Ei ole kuulnud, et leti alt kuskilt osta saaks. Ikka arstilt. Küsige oma perearstilt, endokrinoloogilt, kirurgilt, kellel milline arst parasjagu päevakorras on.