Avapildil mina aasta tagasi – nagu te teate, pole kaalunumber mu jaoks olnud kunagi mingi teema, küll aga pole ma pime ja mul on kodus peegel ja ma näen, et ma näen täna parem välja kui aasta tagasi. Kui muidugi perekooli kägusid uskuda, siis ma kujutan endale ette, et ma kõhna olen ja mul on veel pikk tee ees minna, sest ega jah, sünnikaaluni on oma 50kg veel tõesti!

Alustame sellest, et ma sain Ozempicu endale jalakrampide ja veresuhkru tõttu, mitte kaalu alanduseks, kuigi lisaks muule langes ka kaal korralikult. Langeb siiani ja mul juba tekib küsimus, kust kohast tal veel langeda on, kui ma olen ravast nii tühjaks imetud, et ma kannan jälle suurust 36 ja saan riideid osta laste osakonnast. Ma kaalusin sama palju umbes üheksandas klassis. Ma ei ole Meelisega koos oldud aja jooksul (15a) nii vähe veel kaalunud.

Mul sai täna aasta täis Ozempicu kasutamisest ja mõtlesin, et kirjutan sellest pikemalt, et kuidas mul süda paha oli, kuidas dooside muutused kogu elu muutsid, kuidas kaal kuude lõikes langes ja milliseid nippe ja soovitusi mul teile jagada oleks.

Kõik sai alguse aasta tagasi kui läksin arsti vastuvõtule ja mul oli asendusarst, kes lõpuks erinevalt kõikidest teistest, kuulas mu muret ja otsustas, et proovime Ozempicut. Mu veresuhkur on kõikunud viimased 12 aastat ehk pärast maovähendusoperatsiooni. Teadaolevalt peaks näiteks diabeetikutele operatsioon mõjuma just positiivselt, sest veresuhkur läheb suht kohe pärast operatsiooni normi ja mõni süstiv diabeetik ei vaja juba haiglast lahkudes oma insuliinisüsti.

Minuga läks aga teistpidi, kui on tavapärane, et pärast söömist veresuhkur tõuseb, siis minul langeb. Eriti hull oligi see pärast operatsiooni mingi aasta-kaks hiljem, kui mul oli pärast iga söögikorda tunne, et ma panen kohe pildi tasku, mu keha kattis külm higi ja tabas selline väsimus, et ma võisin püstijalu magama jääda. Austraalias elades oli see periood ekstra hull, sest lõunapausiks oli sul 30 minutit ja pärast seda tagasi lõõmava päikese kätte põllule. Mul oli alati taskus šokolaad, mis loomulikult oli 35kraadises kuumuses sulanud, aga päästis pea iga päev mu sellest, et ma sinna vagude vahele kokku kukuks.

Olen aastaid rääkinud kõikidele arstidele, et ma saan aru, et mu veresuhkur teeb trikke – arvake, kas keegi mind usub? Olen rääkinud, et mul on samad sümptomid, mis mu emal – lisaks eelnevale ka igaöised jalakrambid. Kas te kujutate ette, et teil oleks igal ööl jalad krambis, nii et te ei saa isegi voodist püsti, et neid sirutada?

Võtsin magneesiumit igas variandis, proovisin hommikuti, enne magamaminekut, vanne magneesiumihelvestega, kreemi, õli, spreid jne, midagi ei aidanud. Kui ma ütlen, et mu emal oli hardcore diabeet ja veresuhkur kõikus 1-36 vahel (norm on 5), headel päevadel oli see 17, siis nad vangutavad pead, et pole võimalik. No näed, on, inimene õppis aastaid elama sellega.

Ja iga jumala kord kui mind saadeti vereanalüüsi tegema oli kõik normis. Miks mulle ei antud terveks päevaks kaasa võimalust päevikut pidada ja ise veresuhkrut mõõta, ma ei tea. Lõppkokkuvõttes polnud vahet, mida ma rääkisin ja kellele (kahe raseduse ajal ämmakatele samamoodi), ma kujutasin endale ette, sest.. näidud on ju korras. Nii harjusin ka mina sellega elama. Ise hoolt kandma, et mul oleks alati mõni komm või šokolaad kotis, et end vajadusel turgutada. Meelisel olid näiteks autos alati väiksed meed või suhkrud, et kui vaja, on olemas.

Aga siis, eelmise aasta sügisel, muutus kõik. See üks arst kirjutas mulle siis välja Ozempicu süstid, ise naeris, et selle kõrvalmõju on iiveldus, siis võtab hästi alla ka kui süda kogu aeg paha on. Ma mõtlesin, et see on mingi nali. Naljast oli asi kaugel, selgus juba paari päeva pärast.

Esimene doos – 0,25mg

Mida paljud vist ei tea, või ei julge ära tarbida, on see, et 0,25ml süstlas on koguseliselt rohkem kui nelja nädala kogus nagu retsept ütleb. Tegelikult saab ühest 0,25ml penist pea kaks kuud end süstida. Ehk siis esimesed neli kuud saate läbi kahe kuu rahaga. Kuna süstlas on rohkem kui karp lubab. Mina süstisingi esimesed kaks kuud 0,25.

Esiteks tundsin ma juba paar päeva pärast süstimisega alustamist, et mul pole pärast söömist halb ja mu jalad ei olnud öösel krampides. Ühtlasi oli mu süda nii paha, et ma tundsin kaasa kõikidele rasedatele, kes on pidanud iiveldusega võitlema. Mul ei olnud midagi, ma isegi ei tea väga, mida iiveldus tähendab. Nüüd sain ma seda teadma. Korralikult. Mul oli null söögiisu, igasugune mõte söögi tegemisest ajas südame pahaks. See kestis umbes kuu, siis ilmselt harjus keha ära ja enam nii väga ei iiveldanud.

Esimese kuuga langes kaal 3,5kg. Arst soovitas siis, et tõstame doosi 0,5 peale, kuna ma otseselt kaalulanguse üle ei kurtnud ka ja tema mõte oli, et mida kõhnem ma olen, seda väiksem on tõenäosus, et ma diabeedi diagnoosi lõpuks saaksin, ja kirjutas uued retseptid, aga kuna mul oli veel 0,25 siis tarbisin need korralikult lõpuni.

Teine doos – 0,5mg

Uueks aastaks oli kaal langenud 9kg ja jätkasin 0,5 doosiga. Kuigi see igapäevane iiveldamine oli kadunud, siis kuna mu süstimine oli nädalavahetusel, siis andis see korralikult tunda, et alkohol ja Ozempic käsikäes ei ole jätkusuutlik. Mul oli laupäeva hommikuti konkreetselt see okserefleksi tunne, aga kuna ma oksendada ei saa (mul pole magu ju!), ma võin öökida, aga oksendan lusikatäie tatti, siis proovisin trikki, et süstisin enne magama minekut ja see natukene leevendas seda laupäevahommikust okserallit. Alkoholist ei tahtnud ma ju ometi loobuda. Tänaseks pole ma juba kuid tilkagi alkoholi tarbinud ja need nädalavahetuse okserallid on vaid mälestus.

Veebruariks oli kaal langenud 12 kilogrammi ja kuigi mul alguses mingeid kaalu eesmärke polnud, siis mõtlesin, et tore oleks saada end raseduseelsesse kaalu ehk 62kg ja sellest oli puudu vaid kilo. Arst arvas, et me võiksime doosi ikkagi 1mg peale tõsta, kuna väiksem kaal on parem ka diabeedi vältimiseks. Ja kuna mul see suguvõsast geneetiliselt sees on, ema oli diabeetik, mõlemad vanaemad, siis mis mul sai selle vastu olla.

Millalgi oli eetris mingi Laseri saade, kus nendest süstides kaalulangetamise eesmärgil juttu oli ja sain aru, et see ravim on tõesti ajuravim, mida seal mingi teadlane selgitas. See tõesti annab mulle arusaama pärast suht väikest kogust sööki, et mu kõht on täis ja ma ei vaja lisa. Aga ühtlasi võtab see ära mu jalakrambid ja pildi tasku minemise tunde pärast sööki, nii et ma ei kurda, et seoses sellega ka kaal langeb.

Need kes mind pikemalt on lugenud, teavad, et kaalunumber pole minu jaoks probleem. Ma olin omal ajal 111kg ja vaatasin peeglisse, et ma olen püss ja tegin seda ka 62 kiloselt enne Hedonit ja 75 kiloselt pärast Hedelini. Kui ma pärast maovähendusoperatsiooni oma madalaimas kaalus (56kg) olin, siis vaatasin end peeglist õudusega – ma olin nagu vähihaige, kokku kuivanud ja kondine ja ma ei meeldinud endale üldse nii palju kui natuke kogukamana.

Kolmas doos – 1mg

Kui mulle see 1mg välja kirjutati, ja me Mehhikosse reisile läksime, valitses üleriigiline tarnekriis. Kuigi mul oli alles veel 0,5st, siis ma ei julgenud seda käsipagasiga kaasa võtta, pärast võtavad veel ära ja siis rahast ilma. Ma mõtlesin, et ongi hea aeg vaadata, mis saab siis, kui ma pooleli jätan, sest kõik ju igal pool pasundasid, kuidas “meiesugused” paksud diabeetikutelt (khm-khm, minult) ravimi ära võtavad ja kuidas me nagunii kõik tagasi paksuks nagu pärmitaignad paisume. Ma ei süstinud mitu nädalat ja mu kaal seisis. Seisis seal, kus ta nö pooleli jäi, mitu nädalat. Ehk siis, ma julgen kummutada müüdi, et kaal kolinal tagasi kohe tuleb.

Mehhikos olles kaalusin ma 63kg ehk põhimõtteliselt raseduse eelne kaal. Olin endaga üsna rahul.

Jah, kindlasti ta tuleb, kui sa valimatult kõike sisse vohmid ja ei jälgi, et sinu söögilaud oleks tasakaalus. Ma ei ütlegi, et ma ainult juurikaid ja kana söön, söön ka viilu pitsat, pastat, burgerit, aga asi on kogustes. Minu õnneks, on mu kogused viimased 12 aastat suht väikesed olnud. Ja see ongi elustiil, millega sa pead arvestama kui sa lähed kas maovähendusoperatsioonile või hakkad kaalulangetusega tegelema. Ei Ozempic ise, Erik Orgu toitumiskava või trennis käimine ole mingi imeravim, ravimiks osutub suures plaanis elustiilimuutus.

Aga… Kuigi kaal ei tõusnud, olid kohe platsis jalakrambid. Ja nii mõnigi kord pärast söömist tundsin ma seda kuumalainet ja rõvedat pilt läheb tasku tunnet ja otsisin midagi magusat, et millegagi oma veresuhkrut jälle turgutada. Seega hetkel süstin ma end edasi.

Aasta sai täna täis, kaalul vaatab vastu number, mida ma ilmselt nägin viimati üheksandas klassis – 53! Kaalulangus kokku 21,7kg! Isegi pärast maovähendusoperatsiooni, 12 aastat tagasi oli mu madalaim kaal 56. Kehamassiindeksi kalkulaatori järgi oleksin ma normaalkaalus, kui kaaluksin vahemikus 43-57kg, mida ma hetkel ka teen. Aga perekool teab alati paremini:

Ma loodan südamest, et ma ei kaalu mitte kunagi oma tulevikus alla 50 kilogrammi, sest ma arvan, et siis ei näeks ma enam kuigi hea välja. Ma juba 53 peal tunnen ennast pigem halvasti kui hästi. Ma näen, et mu kehast on alles ainult nahk ja luud. Mingist rasvast annab rääkida. Nahka jagub seejagu omajagu.. See on aga uus teema, käisin kirurgi vastuvõtul ka. Kirjutan sellest teisel korral, sest mul pole veel tema lõplikku otsust, kas mind saab üldse opereerida. Ja kuna on lahtine, kas ma saan minna ja kuhu üldse, siis jätan selle eraldi teemaks.

Nagu allolevatel piltidel näha, saab mind pildistada nii, et kõik tundub normaalne (nagu oleks veidi ülekaalus oma sangadega) ja ka nii, et on näha, et mul on nahka natuke liiga palju…