AUSALT JA OTSE: kõhuplastika ja rindade suurendus

Ma mäletan kui ma kaalusin 111kg, olin 151cm pikk ja vööümbermõõt oli 131. Ma olin konkreetselt käte ja jalgadega pall. Täna on mu mõõdud hoopis teised (85-80-90 ja kaal 53), aga ma ei ole end oma kehas enne nii kehvalt tundnud kui täna. Kehv on isegi võibolla halb sõna, pigem ebakindlalt. Mu nahk ripub nagu kosmosemutil ja mul polnud probleemi ka 75kilosena bikiinides pilte teha, siis täna eelistan ma trikood.

Mul on alati olnud suht okeid rinnad, olid enne lapsi ja pärast maovähendusoperatsiooni ja kuna ma ei imetanud (B12 vitamiini puudusel, lühikesed piimajuhad jne ehk meditsiinilisel näidustusel, mitte kuna ma mullita elada ei saanud, nagu ekslikult arvati), siis ka pärast lapsi olid mu rinnad okeid. Mida nad ei ole aga praegu. Kõhul on mul nahka ülearu olnud kogu aeg – nii pärast maovähendusoperatsiooni, lapsi, kui ka nüüd, pärast aastast Ozempicu kuuri. See pani mind ikkagi mõtlema, et võiks selle tee ette võtta, kuigi jällegi, meditsiiniline näidustus – aneemia on see, mis paneb mind kogu seda olukorda hindama veidi teisiti. Kas riskida eluga või elada edasi sellisena nagu ma olen.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga