Meelis kirjutab: kas sina ka nuusutad?
Oh, seda vingu ja hala, mis siit nüüd tulema hakkab. Ei, see ei ole mingi meeletu halapostitus, kus ma kurdan seda, et ilm läks jälle nõmedaks või et mind jätkuvalt häirib see sooline ebavõrdsus kus naistele on ööklubidesse tasuta sissepääs, aga meestele mitte. Ei, mul on täiesti eluline mure. See mure on mind tegelikkuses painanud juba aasta algusest peale. Ja mida enam ma sellele mõtlen, seda masendavamaks olukord muutub.
Käesoleva aasta alguses nägin Facebookis kuulutust, kus üks meie tuttav andis täiesti tasuta ära raamatuid. Täiesti selleteemalised raamatud, mis on noh, minu teema – turundus, müük jne. Suure hooga jooksin tema juurde ja võtsin kõik need endale. Ja siis kohtusin ühel koolitusel ühe noormehega ning temaga vesteldes jõudsime tõdemusele, et ma peaksin lugema üht konkreetset raamatut. Tõttasin siis e-poodi ja kahe päeva pärast oli see raamat mul kodus. Õhinaga avasin selle, nuusutasin (jepp, I do that – sellest ka klikitav pealkiri, eks) ja vaatasin kiirelt, kas pilte ka on – ei olnud. Nali. Siis ostis ka Leenu ühe raamatu, mis maksis kõigest 1 euro, aga tundus põnev. Käitumismuster oli meil peaaegu sarnane. Vaatasime, imetlesime, mina nuusutasin ning koos lugesime läbi sissejuhatuse. Tundus intrigeeriv, tahaks lugeda.
Kuna kohe-kohe oli lähenemas meie Tai reis, siis mõtlesin, et vot, need kaks raamatut on ideaalsed reisile kaasa võtta ning lennukis või rannas lugeda. Aga mis on tänane seis? Meil on augusti lõpp ja ma ei ole neid raamatuid senimaani avanud ega lugenud. Kusjuures kaks raamatut, mis käisid minuga Tais olid kaasas ka Lissabonis, kus olin vist mingi 10 päeva. Ja no ikka ei midagi. Ma ei saa aru, mis mul viga on. Miks ma ei suuda lugeda? Reaalselt ma suudan niipalju vabandusi välja mõelda, et miks mitte neid raamatuid lugeda.
Võiks ju pärast tööpäeva lugeda? Ei, tuled koju, haarad lapse ja lähed tennise- või jalkatrenni. Siis tuled koju tagasi, aga oled liiga väsinud, et raamatut lugeda. Võiks ju töö juures lugeda? Aga no mida siis ülemus või teised arvavad? Tööd ka teeb või tuligi siia raamatut lugema? Aga kui kuulaks audioraamatut? Podcaste ma ju trennis kuulan. Aga ei, neid raamatuid pole audiokujul saadaval. Isegi inglise keeles mitte.
Okei, mõnel õhtul on see jõud ja jaks veel midagi teha, aga siis on ikkagi midagi tähtsamat vaja arvutis teha. Päeva jooksul tuli mitu hinnapäringut, mida peaks arutama ja otsuseid vastu võtma, siis on vaja Google Ads’i kampaaniat muuta, analüüsida või uut üles seada. Autoroolis ju ometigi ei loe. Ja kui aus olla siis ma olen see inimene, kes autos, bussis, lennukis midagi üle ühe minuti ei saa lugeda, sest siis on süda paha ja sees keerab. Seega autoroolis lugemine ei tule kõne allagi.
Kooli ajal polnud ma ka just kõige usinam lugeja. Midagi lugesin jah, aga no see äkki oli 40% kogu kohustusliku kirjanduse hunnikust. Aga kui on netist vaja mõnda artikklit või case study’t või uuringu tulemusi lugeda, siis pole probleemi. Ma reaalselt võin LinkedIn’s tundide kaupa mingeit artikkleid lugeda, sest loed ühte ja siis soovitatakse, et loe seda ja juba virvendab järgmine sul ees ja nii see aeg kaobki. Aga miks see raamatutega nii ei ole?
Ma tean, et ma ei saa lugeda nii, et teen midagi muud lisaks. Noh, et kõnnin People Fitnessis kuskil lindi peal ja loen. Ei. Neid raamatuid lugedes on vaja keskenduda ja igat lehekülge enda sisse imeda nagu ma oleksin kuiv käsn, mis ootab erutusest värisedes seda tilgakest vett. Kui ma mitut asja korraga teen, siis lihtsalt võib mõni tähtis lausa poolikuks jääda või see fiiling ära kaduda.
Näen ikka Facebookis või Instgramis kuidas inimesed näitavad, et oeh, näete selles kuus seitsmes raamat või 200 lehekülge kahe päevaga loetud nagu naksti. A mis mul siis viga on? Miks ma nii ei suuda? Käin küll aegajalt kuskil raamatupoes ja piidlen seal uusi teoseid (ei nuusuta), liuglen ühest riiulist ja rubriigist teise juurde ja õhkan tõdemusest, et nii palju on häid raamatuid mida lugeda. Ja siis jalutan poest välja, sest fuck it – pole ma viimased viis aastat midagi lugenud, siis ei loe vist ka järgmised viis. Noh, peale artiklite, mida saab näpuga skrollida.
Ei asi ei ole sisus, et igavad, kindlasti on igavat osa ka, aga need on ametialaselt vajalikud teosed. Kokku on mul hetkel järjekorras 12 raamatut. Seega nüüd on oodatud teie kogemused ja nõuanded – kuidas saaks end sundida raamatut lugema? Millised on need nipid ja nõksud? Kes veel sellise mure alla kannatab? Või olen ma ainus üksik hing oma raamatu murega?
15 Kommentaari
Nutisõltuvuse kõrvalnäht. “Mul ei ole aega” on puhas vale, milles me ise end veenda üritame. Telefonis scrollimisest ja sellega kaasnevast ärevusest üle saamine annab väga palju lisaega nautimaks päris elu enda ümber :) Aga jah, iga päevaga järjest raskem.
Mina olen täheldanud, et aitab ka lihtsalt see, kui ühel hetkel nö otsa lahti teed. Et otsustadki, et nüüd loen ja siis loedki. Sest harjumus mitte lugeda (teha teisi vajalikke asju) on lihtsalt liialt sees, seetõttu tuleb nüüd vaikselt sisse harjutada harjumus lugeda. Mina olen ise olnud terve elu suur raamatu huviline ja lugeja, aga seoses nö täiskasvanu elu peale tulemisega ei loe ma u 8-9 kuud aastast sisuliselt ühtegi raamatut, sest tööd on palju ja päevad pikad jne. Kuna mul on selline töö, mis võimaldab suvel pea 2 kuud puhata, siis planeerin oma raamatulugemised kõik sellele ajale. Kogun aasta jooksul kokku ideed, st mis raamatuid ma tahan lugeda ning siis lähen ja laenutan need korraga (või kahes jaos) raamatukogust ja hakkangi lugema. Alguses on tõesti harjumatu ja isegi imelik (sest varem tegin raamatulugemise ajal ju muid asju), aga üsna pea harjun ära ja sellest saab nö uus normaalsus.
Mina loen raamatuid peamiselt tööl lõunapausidel ja kodus voodis enne magama jäämist. Muul ajal ei saagi niisama lugeda, sest olen sellest teinud endale teadlikult magama jäämise vahendi ja uni kipub peale tulema. Tihti juhtubki, et tööl lõunapausil silma looja lasen, sest raamat nii mõnusasti uinutas. Sellegi poolest koguneb aasta jooksul täitsa korralik hunnik läbi loetud raamatuid. Mulle lihtsalt väga meeldib lugeda.
Aga võib-olla sul ongi kiire ja palju tegemisi ning siis oled lihtsalt väsinud. Mina nt loen keskmiselt kaks 300-leheküljelist raamatut nädalas, aga seda ka sellepärast, et ma kogun hetkel raha ja ei taha kuskil käia seda raiskamas tööl käin nagu tavainimene ja peale tööd kaongi koju raamatuid lugema, selle asemel, et sõbrannadega kohvikusse minna või teatrit/kino külastada. Lapsi mul ka ei ole. Peikat mu raamatute neelamine ei sega. Igaühele oma :) kui ma aasta tagasi aktiivset sotsiaalelu elasin, siis võib-olla kolm raamatut suutsin aastas läbi lugeda.
Kui sa oled nö kohustunde-pealt-motiveeritud-kuju :D (nagu ma) siis proovi, et laenutad raamatukogust – kindel tähtaeg, millal pead tagastama, no ok, pikendada saab ka, aga enivei – variant. Minul istuvad ostetud raamatud riiulis nagu konnad mudas, sest no aega on, aga raamatukogu omad loen ikka läbi. Või äkki sobivad sulle hoopis e-raamatud? Saad ka e-raamatuid laenutada /muidugi raamatupoodidest saad osta ka/, ELLUst, siis vist lihtsalt kaob lugejaõigus laenutusaja lõppedes ära (kindel ei ole, pole proovinud).
Hea keskkonna leidmine on ka võti – kui kodus ikka üks ja teine küsib, segab või tulevad meelde mingid tegevused mida KOHE vaja teha, siis mine välja, mere äärde, kasvõi oma aeda, sõida autoga kusagile, istu autos, naudi merevaadet (poole silmaga, ülejäänuga ikka loe :D) ja chilli – leia koht on mõnus, pole segajaid, ainult sina ja raamat ja saad “ära unustada” ennast. Või aeg, kui oled omaette – varahommik, hilisõhtu, päev kui laps on lasteaias ja leen ajab omi asju…
Lugemine ei peaks muutuma kohustuseks, vaid teadlikuks iseendaga olemise kvaliteetajaks. Siis on mõnus :)
Mul käib hooti. Suvel niigi palju tegemist ja käimisi ja nüüd pole tükk aega lugenud. Aga muidu proovin nii, et iga päev kui olen voodisse läinud siis loen nii 20-30 minutit. Ja arvestangi et kui ma tahan normil ajal magama jääda siis pean varem voodisse minema. Peale lugemist telefoni ei käpi, kohe magama. Lugemine aitab ka kiiremini uinuda ja uni on parem.
Ma ei oska muul ajal lugeda. Ma ei viitsi raamatut kaasas tassida, et bussis nt lugeda. Peale tööd ja enne magamaminemist või vabadel päevadel päevasel ajal on mul imelik lugeda. Võiksin seda aega pigem kasutada koristamiseks vm. Kogu aeg nagu midagi teha.
Mina kandsin ühte raamatut mitu aasrat kaasas. Ja siis tekkis hetk lugemiseks. See oli niii hea!
Muide. Kui mu lapsed väiksed olid, siis ma lugesin vähem. Oluliselt. Nüüd.. Hetkel pole aega lugeda, aga muidu jah. Istan. Nuusutan ja panen riiulisse.
Inimesed on väga erinevad. Aga põhimõtteliselt sa kas sünnid raamatugeeniga või mitte. Mina olen see, kes loeb igal pool kogu aeg raamatut. Ma loen nädalas kaks raamatut läbi. Aga see on mul sünnist saadik. Minu isa oli raamatukoi, minu vanaisa oli raamatukoi- saad pihta. Et sul ei ole seda geeni lihtsalt ja sellest pole hullu midagi :D Saad muud asjad tehtud, mida mina ilmselt mitte kunagi ei ole viitsinud teha.
Mina lapsena neelasin raamatuid sellise tempoga, et ema pidi suvel väevõimuga mind õue mängima ka ajama. Aga keskooli-ülikooli ajal kadus see harjumus ära ning nüüd on samamoodi raske selle otsa peale saada. Kui mõnda raamatusse juba sisse lähen, siis saab ta ruttu läbi, aga enne seda võib ta mul mitu kuud kotis kaasa loksuda enne, kui “pihta hakkan”.
Süüdlaseks pean nutitelefone/skrollimist, mis vähemalt minul on keskendumisvõime viinud mitte nulli, vaid miinusesse.
Plaanin rakendada kohustuslikku lugemisaega iga päev, et selles põuast ja alustamise raskusest üle saada. Peale 15minutit olen tihti juba lugemiselainel ka, lihtsalt on vaja see instagram kinni panna kõigepealt. Ja kui peale 15 minutit edasi ei loe, siis ikkagi olen 15minutit lugenud ja nädala lõpuks on nõnda pea kaks tundi rohkem loetud, kui seda rakendamata.
Inimesed on tõesti väga erinevad.
Juba lapsena olin tubli raamatukogu külastaja ning suur lugeja. Raamatutel on minu elus suur roll ja täna, olles selles nutiajastus, püüan igapäevaselt oma 10a tütrele selgeks teha, kui vajalik, tähtis ja kui silmaringi avardav on lugemine! Ta on 1.kl saadik tubli lugeja olnud, kirjutanud hoolega lugemispäevikusse ja alati oodanud koolis etteastet, et saaks klassile lugeda oma kokkuvõtteid :)
Mina loen samuti palju ja ma tõsiselt naudin oma vabu päevi kodus, keedan kohvi, võtan raamatu ja lähen terrassile lugema. Kui ma parasjagu ei loe, siis võtan vardad või heegelnõela ja hakkan käsitööd tegema!
Lugemine peab olema nauding ja mina saan öelda, et nii minu puhul ongi, eriti heade raamatute puhul!
Alusta mõne ilukirjandusliku teosega, need võivad õige valiku korral olla äärmiselt kaasahaaravad – lihtsalt neelavad su endasse, nii, et ei saa arugi kui paar tundi möödas. Kasvatad omale harjumuse ja siis asud asjalikuma kirjanduse kallale. Endal on täpselt nii, et harivad raamatud koguvad riiulis tolmu, just selle sama süvenemisvajaduse pärast, samas kui lihtsalt-kergelt nauditavad teosed ilukirjandusest loen paari päevaga läbi. Ühed on nagu töö, teised nagu lõõgastus ja hetk omaette.
Noh, mina ka loen tunduvalt vähem raamatuid kui oleks tahtnud. Aga mitu nippi kuidas panna ennast lugema mul ikkagi on.
1. Olen loobunud Facebookist. See on jumala suur ajaõgija, ja sellest loobumine vabastab tohutult palju aega. Kontot ma ei kustutanud, käin seal lugemas kui vaja on (umbes kord kuus), aga ei postita, ei kommenteeri ega laike pane.
2. Mul on alati üks raamat lugemisel, mitte rohkem, mitte vähem – nö “the raamat” :) Kui üks on läbi loetud, teine võetakse järjekorrast.
3. Olen lugemise oma igapäevase rutiini sisse võtnud. Pool tundi enne magama jäätmist, mõnikord ka lõunapausil, kui aega on ja asjaseis on soodne. Sel suvel oli hästi palju päikeseliseid päevi olnud, lebasin siis akna all päikese käes päevitamas – koos raamatuga.
Pikkamööda tekkis harjumus. Nüüd isegi väljaspool “määratud” aegu võtan raamatut kätte selle asemele, et arvuti taha minna. Kusjuures, arvuti vältimine on üldiselt hea nipp aega kokku hoidmiseks. Nagu näiteks öeldakse: “Esimene koristamise reegel: korista end arvuti tagant välja” :)
Minul on samuti lugemise list juba keskkooli ajast, kui tahtsin lugeda muid huvitavaid raamatuid aga kohustuslik kirjandus oli noh… kohustuslik.
Nüüd vaikselt olen hakanud ostma neid raamatuid mis nimekirjas, isegi kui ma neid KOHE lugema ei hakka, meeldib mulle, kui kodus on raamatud. Vot raamatud ja taimed teevad minu jaoks kodust kodu.
Aga lugemisest nii palju, et loen puhkusel. Viimati käisime Tuneesias all ink nädal aega ja selle ajaga sain 2,5 raamatut läbi lugeda. Teine koht kus ma saan lugeda on rand. Kodus on neid segavaid faktoreid nii palju, et lihtsalt ei suuda keskenduda. Praegu ka puhkus aga olen kodune ning sain 3 päevaga raamatu läbi. Proovin aastas ikka vähemalt 8 raamatut läbi lugeda, see on nagu minu “norm”. :D
Mul on küll nii, et kui huvitava raamatuga algust juba teinud olen, siis ei saa käestki panna ja igal vähegi vabal hetkel pean saama edasi lugeda :D
Alusta väikeselt: näiteks pane taimer käima ja otsusta, et loed seda raamatut kõigest 10 minutit. Tavaliselt juhtub siis nii, et raamat tõmbabki juba enda sisse ja jääd edasi lugema. Aga just alustamine on raske, sest tundub nagu nüüd tuleb teha midagi hästi pühendunut ja aeganõudvat. Selleks on siis hea seada see väike verstapost: 10 minutit, hiljem juba 20 minutit, hiljem ongi sul iga õhtu pool tundi raamatuga harjumuseks saanud. Või siis pane leheküljeliselt mingi eesmärk paika. Kindlasti peab see verstapost olema “naeruväärselt lihtne”, nii et sul ei ole selle täitmiseks mitte mingit vabandust tuua. 10 minutit? Loomulikult leiab selle aja. Pole ka häbiasi panna veel väikem eesmärk – 5 või 3 minutit! Mida iganes on vaja, et tekiks see käik sisse.