Möödunud on järjekordne nädalavahetus ja vist paistab, et saab traditsiooniks, et ma proovin põgusalt kirjeldada meie nädalavahetuse toimetusi.

Ja ma ausalt üritan selle võimalikult lühidalt teha, sest need eelmised on veits liiga pikad vist olnud.

Aga alustame algusest. Reedel ilmus Kirsti Timmeri taroskoop, kus oli kirjas järgnev tekst: Nädala teises pooles on lõvil nii palju kohustusi, et tal pole aega kellegagi suheldagi. Sõbrad pannakse ooterežiimile, lõvi tegutseb.

Ehk siis juba nädal enne tegelikku päeva oli teada, et tuleb ulmeline nädalavahetus ja nii ka oli.

Reedel algas kogu see tramaburai juba ennelõunat, sest kell 11 oli mul vaja olla vinks-vonks poiss, materjalid valmis jne sest siirdusin juba teisel reedel järjest KIA esindusse koostöö arutelule. Ehk siis jah, peagi on terendamas koostöö sellise autofrimaga nagu KIA. Loomulikult tuleb veel paar kohtumist enne kui asi päris “lukku” läheb, aga kaugel see enam pole.

Samal ajal kui mina olin KIA’s viibis Leenu Kristallikojas ja tegeles niiöelda iseendaga. Ma ausalt ei viitsi siin hakata seletama, mis ta seal nägi või tundis ja miks ta sinna üldse läks, sest noh, see on ikka eraldi lugu.

Ka mina käisin Kristallikojas teraapias, aga sellest ma kirjutan eraldi postituse peagi.

Kuigi vahepeal juba paar kullerit helistas, tahtsid pakke tuua, siis polnud parata, olime juba hilinenud ühe sotsiaalmeedia reklaamkampaania video castingu proovi või läbimängu. Ma täpselt ei saanudki aru mis seal tehti, aga selle lõpptulem oli see, et laupäeva hommikul kell 10 tuli meile külla võttemeeskond ja läks filmimiseks.

Vanasti tehti reidikaid, siis nüüd Insta stoorikaid

Olles reklaamklipi proovid ja mis kõik veel läbi teinud, pidin mina minema Hedonile lasteaeda järgi ja Leenu ripsmetesse. Autos tegin veel  tööd ning juba olig aeg võtta laps, minna poodi, et osta söögid/joogid nädalavahetuseks ja ning jõuda veel päris koju (me elasime nädalakese teises korteris), et vahetada riided, sest õhtul andsime külalisloengut Tallinna Majanduskoolis (tegelt oli see tund aega, sest kamoon reede õhtu ju ja kes see viitsib kaua koolis tiksuda).

Nimelt paluti meil jagada kogemusi ja infot blogimise köögipoolelt. Kuna loengu teemaks oli sisuturundus ja sellest rääkis peamiselt Milose tegevjuht Brit (kes meid ka sinna kutsus), siis mõeldigi, et kõige parem oleks, kui oma kogemusi räägiks inimesed kes on selles maailmas sees ja teavad mida teevad -ehk meie.

Mulle jubedalt meeldis, et kuulajateks olid inimesed, kes on juba turundusega sina peal, sest nende küsimused olid väga head, ausad ja kohati üllatavad. Näiteks küsis üks prillidega noormees, et kas me suudame blogida kõigest? Vastusele jah, lajatas ta aga tõelise pommi. “Kas te oleksite valmis blogima reovee konteinerist?” Väga üllatav toode, aga kui aus olla, siis suudaks küll. Tuleb lihtsalt leida see nüanss või nurk, kuidas asjale läheneda. Leenu pakkus, et teeks seal fotoshoodi.

Meie ise jäime enda esitusega rahule, aga ennekõike loodan ma, et kuulajad said ka väärt infot ja ka julgust blogijate poole pöörduda ning infot, et koostöö puhul ei pea piirduma ainult reklaampostituse ja Facebooki mänguga, vaid blogijad saab sisuloojana väga mitmekülgselt ära kasutada.

View this post on Instagram

A post shared by marimell.eu | hinnatud sisuloojad (@marimell.eu)

Loeng lõppes natukene pärast kella kaheksat õhtul ja siis sõitsime koju, võtsime lapse ning liikusime tagasi oma ajutisse korterisse, sest järgmisel hommikul pidime ju video filmimiseks valmis olema.

Enne magama minekut mõtlesime, et teeme kiire laivi feissi, aga märkamatult oli möödunud kaks tundi. Keegi, kes vaatas, jäi magama ja ärkas juba üles ja vaatas edasi :D

Mis taaskord oli üllatav tõdemus, et me jätame laivides hoopis teise mulje kui blogis.

Ja olemegi omadega laupäevas, mis oli üks paganama pikk päev. Ja ega siin muud polegi teha kui teiega alustuseks pilte jagada.

Nagu nägite, siis elamine oli täis juhtmeid ja valgustust ja rohkelt inimesi. Vot kui palju läheb vaja meeskonda, et teha kõigest üks minutiline reklaamklipp.

Kuigi meil otseselt ei olnud plaani, et Hedon ka osaleb, siis ta kuidagi kogemata jäi ühte kaadrisse, siis oli ta sunnitud mitu tundi oma juurviljraamatut lappama ja Leen aina utsitas teda, et teda tegevuses hoida.. “otsi kõrvits üles!” “Vaata, kas kapsa ka leiad?” “Aga kas porgand ka seal raamatus on?” Nii ta siis istus ja otsis ja osales meie reklaamklipis.

Nii sai Hedon kogemata omale ka uue vanaema. Kuna Hedonil tegelt päris vanaemaisid ei ole (isegi see sõna on tema jaoks täiesti võõras), siis sellise vastu poleks mul ka midagi. Ta oli väga nooruslik ja lahe – üldse mitte klassikaline kuduv vanaema. Teadis, et meil on laps, tuli kohe šokolaadiga ;) sellessuhtes klassikaline!

Aga selle videovõtte puhul juhtus minu silmis üks väga-väga häiriv asi. Idee oli see, et meie Leenuga oleme ema ja isa ning meil on Tallinnas õppiv tütar, kellele meeldib pidudel käia. Mis see kogu point on, seda ma veel ei hakka lahti kirjutama, eks seda näete kui klipp valmis. Aga… Mis siis juhtus?

Nimelt ma põrusin. No ikka täielikult põrusin. Näitlejana just. Leenu oli lihtsalt nii hea, et mul tõmbas täiesti errorisse, et wow, kust see nüüd tuli ja siis… ma ei tea mis juhtus, ma lihtsalt ei suutnud oma kuradi kolme lauset ka korrektselt edastada. Ma ütlesin ise ka, et see osatäitmine oli nii halb, et selle eest ei saaks isegi Kuldset Vaarikat. Mul oli enda pärast nii piinlik ja vist ka Leenul sest korraks mainis ta, et issand see nägi välja nagu “Suletud uste taga”. Ja no seal on ikka päris palju paha näitlemist.

Ma ei oska ise ka öelda, mis juhtus ja miks ma nii mööda panin, aga no mis tehtud see tehtud.

Fun fact on muidugi see, et alles paar nädalat tagasi osalesin ma ka ühe välismaise teleklipi filmimisel, kus ma pidin edastama kaks A4 täit teksti, mis ei olnud sorav ja ladus ja kus ei saanud teksti modifitseerida, vaid tuli lugeda täpselt nende sõnadega, mis tekstis kirjas olid. Lisaks oli see inglise keeles ja ma pidin tegema austraalia aksenti.

Sellega sain ma hakkama, aga siis, kui oli vaja ette kanda kolm lihtsat ja loogilist lauset, siis seda ma ei osanud. Piinlik, lihtsalt väga piinlik.

Kohe kui võttemeeskond oli lahkunud, mis siis juhtus umbes kella kolme ajal, pidime meie pakkima oma asjad ja kolima tagasi enda koju, sest selle korteri elanikud hakkasid tagasi tulema. Meil oli nii palju asju kaasas, et ise ka imestasime. Kaheks nädalaks Taisse minnes on ka vähem asju. Ma ei saa aru, mida ja miks me sinna kaasa vedasime.

Vahetult enne lahkumist tegime veel voodis kiire fotoshuudi, sest noh, meil ei ole ju sellist suurt voodit nagu seal ja siis tuli seda maksimaalselt ära kasutada.

Neljaminutilise shuudiga saime siis ühe häguse pildi, mida kasutada. Fotograafiks oli nimelt Hedon, kes kohe üldse ei soovinud selles rollis olla ja tahtis niipea kui võimalik minna kohvriga parklasse jooksma. Aga no parem see üks piltgi kui mitte midagi.

Ja siis pühapäevane päev. Õnneks ei midagi tempokat, kuid siiski täis toimetusi, sest Leenu läheb nädalaks Sloveeniasse ning vaja ülesandeid delegeerida ning kiiremad asjad lõpetada või siis teha need kohe ära, sest siis on tehtud.

Kell neli oli meil aga eurovisiooni fännklubi (OGAE Estonia) koosolek, kus valiti uus president ja juhatuse liikmed. Ma olen siiralt üllatunud, et me kahe tunniga hakkama saime, sest kartsime küll, et läheb kella üheksani.

Sellel hetkel kui ma seda lugu kirjutan on kell saamas kümme, Hedon juba magab, Leenu toksib midagi arvutis ning taustaks mängib SNKT. Me vaatame ja kuulame ainult laule. Kui laul läbi ja kohtunike kord, siis paneme hääletuks. Eriti veel siis kui Osolin oma suu lahti teeb. Päriselt ka, ma ei suuda teda kuulata. Tanja ja Andrus on väga ok, aga see Osokas. Öak. Aasta tegija, kirjutasin raamatu, olin selle laulu loomise juures, aitasin seda teha, teist ja kolmandat. Ma ei tea, mul temast nii kõrini!

Kiirelt siis ka minu esimese näosaate lemmikud: kindlasti Ott Lepland, kes kehastas Uudot, Liis Lemsalu ja Sünne Valtri ning Saara Kadak Liis Lemsalu kehastuses. Maksimum punktid siis Ott Leplandile. Kuigi Sepo selle saate võitis, siis… noh, minu silmis oli see keskmine esitus. See lihtsalt oli midagi, sest no, midagi peab ju panema. Aga suva sellega.

Kobime magama ja uuele nädalale vastu. Minust saab nädalaks üksikisa. E-maximast unustasime ka tellimuse teha, seega soovitage “poissmehe sööke”, mis kiirelt valmivad ja mida me võiks Hedoniga nädal aega toituda? Seda ma juba tean, et Leenut ma pean ootama praekartulite ja süldiga :) Kõik muu on aga pigem mul selline, ahh, vaatan jooksvalt.