Kristallikamber | “Sa panid ukse kinni ja otsustasid, et nüüd hakkab hea elu!”

Kolmandat korda kristallikambris käies sai mulle selgeks, et tegelikult peaks veel tihedamini käima. Iga kord selgub uusi asju, millele tähelepanu pöörata, kuidas mingid minevikumustrid mind tänases elus juhivad. Samas, kui ma esimest korda üldse meediumi juures käisin, siis tema ütles, et energiad peavad saama taastuda ja tõesti, ma lihtsalt tunnen ise mingi aja tagant, et tahan uuesti minna.

Kuigi mul oli väga valgustav kogemus ka esimesel korral kui ma Kristallikojas ei käinud, siis pole ma rohkem tagasi läinud. Kristallikoja Evelyn on aga mulle nii meeldivaks muutunud, et ma mujale enam minna ei taha.

Miks minna?

Hea oleks, kui läheksid küsimuse või murega, sest kujutan ette, et päris raske on sind ilma mingi konkreetse teemata lugeda. Minu „probleem“ sel korral oli see, et kõik on liiga hästi. Kas see on tõus enne mõõna, torm enne vaikust, või mis. Ma olen eluga nii rahul, mul on nii hea energia, nii hea tunne, nii palju powerit asju teha jne. Ainuke mure on, et muretsen Meelise pärast, kes näeb pigem häid asju teistel, aga mitte endal. Aga eks ta ise kirjutab sellest.

Vahelemärkusena ütlen kohe, et nii kui ma sisse astusin, hakkasin ma köhima. Nagu iga kord. Kristallid nö ründavad su keha ja keha reageerib kohe köhaga. Mul on iga kord nii. Sel korral lihtsalt tundsin natuke kurgus kipitust ja köhisin ära, aga ükskord olen ma seal reaalselt läkastanud. Mul tõmbas hinge korralikult kinni.

Esimese asjana teatas Evelyn, et ma pole üldse enda väljas.. Meelise omas olin. Muretsen liiga palju. Lõpuks kui ma enda välja sain, siis ta ütles, et mind kammitsevad alateadvuses mingid vanad energiad ja tunded, millel ma võiks minna lasta, sest need on nii vanad, aga samas kisuvad teiste negatiivsust mulle ligi ja panevad mind muretsema.

See oli ikka suht sürr kuidas Evelyn luges „16, 17, 18, 19 aastat tagasi.. Siis sa oled ukse kinni pannud, öelnud, et nüüd on su elu ilus.“

Proovisin kiirelt meenutada, 19 aastat tagasi, mis ma tegin, mis inimesed mu elus olid, kui vana ma olin.. Täiesti null mälestust, et mul võis olla selline situatsioon.

„Oled kõik tunded lukku pannud… Mingi konflikti tagajärjel oled seda otsustanud… 23, 24, 25, 26, 27.. 29. mai 1999, panid sa selle ukse kinni.“

Ja siis plaks, lõi mulle ette üks situatsioon oma isaga. Küsisin, et kas see võib üldse mu isa olla..? „Jaa, meesenergia!“

Evelyn lõi oma gongi ja ütles siis, et mul see 2aastasest saadik. Ja mulle meenus kohe üks situatsioon. Ma võisin tõesti olla kaks. Ma piilusin ukse vahelt ema ja isa, kes kaklesid. Või noh, isa mölises jälle emaga. Ja mu varvas jäi ukse vahele. See on muidugi veel sürrim, et ma sellist asja mäletan, aga ma arvan, see ongi mu elu üks esimesi mälestusi. Ja mu isast, nagu ka kõik järgnevad, et ta oli täis. Mölises, lõi ema, räuskas, oli täis. See oli tavaline. Ma ei mäletagi eriti, et ta oleks kaine olnud, või normaalne inimene. Alati oli mingi sitt õhus. Mingi mölin, hala, ving, peks.

Ja ma mäletan seda 1999 aasta asja ka, ma otsustasingi siis, et mu jõud käib nüüd sellest närakast joodikust üle ja olgu omaette. Mul pole teda oma ellu vaja, elagu või surgu. Ja päris tõsiselt, möödusid järgnevad aastad nii, et ta lihtsalt elas. Elas meiega koos, aga eraldi sauna majas, jõi ja lälises seal palju kulus. Vahepeal käis toas mölisemas ja bravuuritsemas, aga ema ta vist enam ei löönud. Ta teadis, ma olen võimeline ta maha lööma. Ma peksin panniga küla joodikuid ta saunast välja, asi mul oleks talle panniga virutada. Ta pigem hoidis ise ka madalat profiili. Lõpuni välja.

Ema suri ära, siis hakkas üldse kaineks ja korralikuks, aasta aega suutis olla, aga noh, siis oli hilja. Kopsuvähk oli ta nii ära söönud, et kahe nädalaga oli kõik. Aga vähemalt sai inimene enne surma aru, et ema oli teda terve elu poputanud, nälga ei jätnud, elekrit ära ei võtnud.. Mina selline polnud. Mulle polnud ta elus midagi andnud, peale elu. Seega, mina ütlesin, et kui tahad, et elekter oleks, maksa, kui süüa tahad, maksa. Viisin teda poodi või viisin süüa, aga tahtsin raha. Mina mingit heategevust ei teinud. Mul oli sügavalt savi.

Täiesti lappama läks see teema, aga mõtlesin seal olles kui Evelyn ütles, et need on alateadvuses kinni pakitud asjad, need on nii vanad, et ei tohiks täna mu elu enam mõjutada, aga ometigi mõjutavad, et ma pean laskma neil minna. Mul pole isegi otseselt vaja isale andestada, sest need asjad ei puutu enam praegu mu ellu, lasen nad vabaks ja asendan endale sobilike tunnetega. Mina mõttes vahetasin kõik need Meelise armastuse vastu.

Ühesõnaga, mõtlesin, et Meelis peaks küll päris mitu korda kristallikambris käima, aga täpselt samamoodi laskma oma lapsepõlve traumad vabaks ja neist lahti ütlema. Need ei pea tema tänast elu mõjutama. Kahjuks, mõjutavad need liigagi palju ja liiga tugevalt. Kahju, et mõni inimene ikka üldse ei adu, mida ta teinud on, aga noh, mis sest enam. Nüüd peab Meelis nendega tegelema ja nad oma praegusest elust lihtsalt minema saatma. Neil pole tema tänasesse ellu asja! Ilma nendeta on lihtsam…

Kui ka sina tunned, et tahaksid Evelyni juurde minna, siis koodiga MARIMELL on kõik kristallikambri seansid (Evelyniga või ilma) 5€ soodsamad selle kuu lõpuni. Lisa kood lisainfo lahtrisse kui broneeringu teed.

#KOOSTÖÖ

Samal teemal

4 Comments

      1. Jaaa, aga sellest pole aru saada, et kas seansiga on kohe kaasas ka terapeut? Sest allpool on mingi “kokkuleppel” hind, tekitab segadust.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *