Meelis kirjutab: imal rannaromantika ehk viies pulmaaastapäev
Eelmisel aastal sai meil Leenuga koos oldud juba 10 aastat. Sellel aastal tiksus täis viis abieluaasta. Kuna ma 2018 aasta suvel midagi ei teinud ja ei korraldanud (üllatust ma mõtlen), siis tundsin, et oleks aeg oma abikaasat millegagi ikka üllatada. Seda enam, et ma tean kui väga ta neid vihkab. Aga raudselt tegelikult ikka ootab ja armastab.
Leenu: ei, ei, ei, ei, ei, ma ei oota ja tõsiselt ka, mulle ei meeldi üllatused!
Juba mitu nädalat enne reisi mõtlesin tegelikult plaani välja, kuid siis oli vaja hakata seda teostama. Üksi ma paraku sellega poleks hakkama saanud, sest nimelt koosnes üllatus mitmest osast ja seega oli sinna vaja kaasata ka mitu osapoolt.
Idee nr 1 – õhtusöök kahele!
See osa läks tegelikult kõige ladusamalt ja kiiremini. Helistasin Leenu õele, kes siis elab Sharmis ja rääkisin temale sellest mõttest ning palusin tal kui peaaegu kohalikul uurida, et kas ja kus oleks võimalik selline privaatne õhtusöök teha. Esialgu ma pigem ei mõelnudki sellist kahekesi olemist, vaid lihtsalt, et me oleks kahekesi saanud kuhugi õhtustama minna ja lihtsalt paar tundi kõigest eemal olla.
Kuid kuna Leenu õde on selline hakkaja ja usin sebija, siis ei kulunudki kaua aega, kui tuli mulle teade, et kõik on organiseeritud ning minul ei jää muud üle kui Eestist paar pudelit veini kaasa võtta, sest kohapealne vein ei ole just kõige maitsvam.
Oli ka minu jaoks siis pisikene ootusärevus ja üllatusmoment, et mis siis täpsemalt saama hakkab. Eestis olles ma ei hakanud oma pead sellega väga vaevama ja detaile uurima, vaid ootasingi seda, et jõuame kohale ja küll siis on aega vaadata jne.
Üllatus nr 2 – sõrmus!
Minul on kombeks aegajalt oma naist kuulata. Seda aga loomulikult valikuliselt, sest no vahest ta lihtsalt räägib midagi lihtsalt sellepärast, et rääkida. Kuid eriti hoolega kuulan ma teda siis, kui ta räägib, mis talle meeldib või mida ta sooviks. See info tuleb talletada ja kui on käes aeg mingi kingitus soetada, kerkib see info esile ning mure ongi murtud.
Minu kallis abikaasa aga heietas sellest, kuidas Tanel Veenrel on valminud abielusõrmuste kollektsioon ja need on nii ilusad ja temal võiks ka see olemas olla. Infe talletatud, ei jäänud mul sellel hetkel muud üle kui lihtsalt midagi ebamäärast öelda, et teema kiirelt maha vaikida.
Möödus nädal, möödus kaks – Leenu hakkas ikka oma sõrmustest jaurama. Ja just sellel viisil, et jumala äge kui ikka viiendal pulmaaastapäeval mingi uus sõrmus, et siis jääb meelde jne. Ütles, et tal endal hunnik sõrmuseid, mis seisavad, et peaks laskma midagi neist teha..
Mina samal ajal mõtlen, et kurat, kas sa ei võiks juba seda teemat ära unustada. Ääri-veeri siis vihjan, et no ma ei tea, säästuaasta ja kuld ikka nii kallis ja no kas ikka maksab ja kas sa kannaksid jne. Endal sahtel igasuguseid kõrvakaid ja kette täis (küll mitte kullast, vaid niisama ilusad). Aga no ei jätnud see Leenu ka jonni ja tagatipuks pani ta Facebooki postituse, et tema tahab nüüd hoopis sellist sõrmust.
No mis te arvate, kas see ajas mind närvi või ei. Lase olla eksole. Aga ei – inimene ei saa rahu ja peab kohe surkima. Õnneks see teema siiski rahunes ja sõrmuse teema ununes.
Aga selle jamaga oli veel üks eriti suur jama. Nimelt, mis on Leenu sõrmuse suurus? Te arvate, et seda on nii lihtne teada saada? Oleks see vaid nii.
Nimelt kannab ta ainult kahte sõrmust ja need on tal kogu aeg sõrmes. Nagu koguaeg. 24/7. Siis meenus, et oot, tal on ühed Qudo sõrmused. Sukeldusin kohe ehetekarpi, aga ei midagi. Lõpuks surfasin terve sahtli läbi, aga ikka ei midagi. Läksin ajas tagasi ja meenus, et ühele ta sõbrannale need meeldisid ja tal oli mingi jõulupidu tulemas ja soovis neid laenata. Küsisin siis, et kas äkki on need jätkuval sinu käes? Jackpot – oligi. Nagu laenatud asjadega ikka, eksole. Võtma on kõik kiired, kuid tagasi viimine võib venida aastate pikkuseks. Õnneks mure lahenes ja sain sõrmused kätte.
Koheselt ilmnes aga teine probleem. Samal ajal oli meil käimas dieet ning kuna kaal oli alles langemises, ei teadnud ma ju kus see pidama jääb. Kui kukub kehakaal, siis lähevad ju ka sõrmed pisut peenemaks. Seega äkki on ka näpud dieedi lõppedes number väiksemad? Kuid kuna aega ei olnud, siis pidin kõigest hoolimata vastu võtma otsuse teha uus sõrmus vana suuruse järgi. Saagu siis mis saab.
Samal ajal kui ma sõrmuste suurusega kemplesin, suhtlesin ma ka Tanel Veenre poega, kuna neil oli kirjas, et tellimuse valmistamine võtab aega kolm nädalat ehk siis nibin-nabin oleks see valmis saanud. Kohapeal oli küll olemas mingeid variante, kuid kuna ma ei teadnud ju suurust, siis ei saanud ka sinna minna valima. Olles siis sõrmused kätte saanud, tõttasin salongi ja loomulikult ei olnud neid Leenu suuruses olemas. Seega tuli see ikkagi lasta teha.
Olles juba mitu päeva enne oma murest ja seiklustest rääkinud, oli teenindaja vägagi mõistev ja ütleski, et mida kiiremini sa siia jõuad, seda parem ning teeme endast kõik, et sõrmus õigeks ajaks valmis saaks.
Lõpp hea kõik hea. Sõrmus sai valmis ja ootas mind kenasti karbiga salongis. Nüüd ei jäänud muud üle, kui see kuidagi ära peita ja Egiptusesse kaasa võtta.
Mis sai kohapeal?
Õnneks läks kohapeal kõik ladusalt ja erilisi takistusi ei tulnud – välja aravatud ilm. Esimesele aprillile eelnenud õhtul käisin koos Leenu õemehega kohta üle vaatamas ning täpsustasime paari detaili. Kuid millega ma ei olnud arvetsanud, oli see neetud külm tuul.
Kuna plaan oli süüa niiöelda mere ääres ja teades kui külmavares on minu abikaasa, siis ei tundunud imal õhtusöök mereääres just kõige parema ideena. Ei jäänud muud üle kui lihtsalt loota. Loota ja palvetada.
1. aprilli õhtul kui mina Hedoniga veepargist tulin, leppisime Leenu õega kokku, et kui õhtusöök on kell 18.00 algusega, siis ütleme talle 17.20, et nüüd on aeg end riidesse panna, sest meil on sulle üllatus. Mina pidin samal ajal loomulikult lolli nägu tegema, et issand, ma ei tea midagi ja mul ei ole sellega mitte mingit pistmist. No sisuliselt ei olnud ka, sest koha ju sebis õde ning ka menüü pani tema paika. Ma pidin lihtsalt kohale tulema. Seega oli minu süü väike.
Aga Leenu ei ole loll ja sai kohe pärast teate saamist aru, et midagi on siin kahtlast teoksil. Loomulikult ta ei eksinud, aga ma jätkasin oma teadmatuse teesklemist. Vana hea Egiptus ja selle hoopis teine ajaarvamine lõppes siis sellega, et õhtusöök, mis pidi algama kell 18.00 sai alguse alles 18.20. See aga tähendas seda, et päike oli kohe-kohe loojumas ja ilm läks külmaks. Suureks üllatuseks oli muidugi see, et tuul oli selleks õhtuks vaibunud. Võrreldes eelnevate õhtutega. Laud oli küll esialgu kaetud rohkem sisemaa poole, kuid õemehe korraldusel viidi see siiski mere äärde. Selline siis see meie õhtusöök mererannal oligi.
Kõik toidud olid head ja tegemist oli hoopis teistmoodi asjaga, aga kui aus olla, siis ma tundsin ennast ebamugavalt. See ei olnud ikka minu teema. Jah, kõik oli ilus, aga samas see kõik oli nii imal. Selline klassikaline “siit saab ilusa pildi Instagrami”, aga see oli ka kõik. Vähemalt minu jaoks. Kui te nüüd mõtlete, et mis siis oleks võinud teisiti olla, siis jään ma teile vastuse võlgu, sest tegelikult oli kõik super. Romantiline õhtusöök Punase mere kaldal, taustal päikeseloojang. No mida sa veel oskaks tahta.
Ilmselt ongi asi selles, et ma ei ole varem midagi sellist teinud ja sestap tundus see minu jaoks imal. Teeks ma sellised õhtusööke tihedamalt, siis ilmselt oleks ma ennast ka mugavamalt tundnud. Aga vähemalt on see tehtud ja mälestus loodud.
Olleks ära söönud eelroad, supi ja salati, oli aeg veel üheks üllatuseks ehk sõrmuse üleandmiseks. Kobistasin seal Leenu nina ees ja tegin ruumi. Ütlesin ka veel, et oot, ma natukene teen sulle siia ruumi, sest üks üllatus on veel tulemas. Oi, kuidas ta seda sõna üllatus “armastab.” See nägu on lihtsalt alati nii hindamatu. Ja selle asemel, et kiita mind ilusate sõnadega, on Leenu tihti nii närvis, et muud ei tule kui ainult sõimu. Okei, nii hull ei ole asi, aga no ütleme nii, et ega ta viisakas ka ei ole. Seda selle hetkeni, kui üllatus kätte tuleb. Antud juhul siis sõrmus. See hetk kui ma karbi andsin ja ta nägi Tanel Veenre nime, teadis ta koheselt mis seal sees on. Ja no ta ei eksinud. Muud polnudki, kui karp lahti ja sõrmus sõrme.
Kas sobis?
Õnneks sobis. Polnud küll nii tihedalt ümber kui teised, kuid samas sõrmest ära ka ei kukkunud. Seega lõpp hea kõik hea. Muideks, ma ei ole veel kuskil seda sõrmust ka näidanud, et milline see siis oli. Viis aastat abielus on puuaasta nime all tähistatav ja sestap valisin ka sellise pisut puisema tausta.
Pärast õhtusööki, mis kestis selline tunnikene, läksime tagasi koju ja olime niisama armsad edasi. Ehk siis tegelikkuses ei teinudki me muud erilist kui sõime puuvilju ja vaatasime Hedoniga koos multikat seni kuni ta magama läks.
Selline sai siis olema meie viienda pulmaaastapäeva tähistamine. Pisut imal, kuid ometigi maistev, pisuit puine (puuaastat silmas pidades), kuid samas väärtuslik (sõrmus silmas pidades). Jama on nüüd muidugi selles, et ma pean 10nda aastapäeva puhul ei tea mida tegema, sest latt on kõrgele tõstetud. Heaks variandiks on tegelikult see, et ma ei teegi midagi. Ehk siis omaette üllatus, Leenu ootab ja ootab ja ootab ja loodab ja siis – hahaa, üllatus, ma ei teegi midagi.
Kui teie nüüd seda lugu lugesite, siis kas oleks teil tore selline õhtusöök ja üllatus saada, või tundub ka liiga imal? Eelistaksite kahekesi niisama kuskil restoranis süüa või tuleks ikkagi natukene latti tõsta ja midagi erilisemat teha? Kui teie mees midagi sellist teeks, kas oleks tore või pigem ebamugav?
4 Kommentaari
Mu mees ei teeks ilmselt iial sellist üllatust ja isegi kui ma konkreetselt ütlen, mida kingiks soovin, siis ma seda ei saa. Kuulamisest võin und näha. Leenu peaks tänulik olema, et tal nii hea abikaasa on. Ma oleks küll liigutatud.
Ma olengi megaõnnelik, et mul selline mees on, aga üllatused ikka ei meeldi :) sessuhtes, et ta oleks võinud mulle sõrmuse padja alla panna ja ikka oleks üllatus olnud, aga mitte selline “praadimine”, pane end valmis, minek kuskile.. ma pean alati teadma, mis saab :D
Aga.. mul tekib küsimus, miks sa sellise mehega koos oled, kes sind ei väärtusta?
Ilmselt ma juba harjunud sellega ja ei loodagi mingeid üllatusi saada.
Ta panustab jälle teistmoodi peresse ja rassib ööd ja päevad kodu ehitada. Ja ma saan täitsa aru, et selle kõrvalt ei jäägi aega üllatusi korraldada. Kuigi tore oleks ikka:)
Minu arust on toredad üllatused, aga just selles plaanis, et ma kuulan,mis teisele meeldib ja siis ootamatul hetkel üllatan sellega. On ka inimesi, kes üllatavad nö “oma ajuga” või sellega, mis neile meeldib – näiteks “näe ma leidsin sulle nii ilusa punase mantli, 500€ maksis! ” – kuigi saaja vihkab punast värvi või tegumoodi näiteks. Või “mul on üllatus, sa lähed kahe minuti pärast langevarjuhüppele”, kuigi saaja kardab kohutavalt kõrgust ja ei taha teha sellist asja jne.
Sellised klassikalised, tähelepanelikud üllatused on aga toredad. Ja ka väiksemad, nö täiesti rahatud üllatused – väiksed nunnud sildikesed ootamatutes kohtades vms.