Juba rahvas küsib (Askis ja FBs): “noh, ja mis teie jõuluks saite” – lubasin blogida. Palusin eile Meelisel enda kinkidest ise blogida, aga samas ma ei näe pointi päris kahte blogiposti teha, siis koondan kõik kingid ühte, aga kommentaarid kingituste kohta on siis nö isiklikud ehk pole minu, vaid meie kirjutatud.

Meelise postitus algas muidu ilusti: alustuseks tahaks ma öelda, et juba väga-väga pikka aega ei mäleta ma nii kinkiderohket ja ma julgeks öelda, et parimaid jõule.

Lühidalt – kui Meelis läks lapsi rõõmustama ja Jõuluvana tellimustöid tegema, hakkasin mina kokkama (noh, ma kokkasin juba päev varem tegelikult, aga sellest kõigest järgmises postituses…), paar tundi hiljem saabusid esimesed külalised ja siis veel ühed ja kui Meelis pool tundi enne südaööd saabus, siis saabusid veel ühed. Kokku oli meid üheksa. Niimoodi vahetustega mahtus isegi sööma-jooma täitsa lebolt. Korraga oleks keeruline laua taha üheksat mahutada, aga mahuks. Ma tean.

Aga kingitustest nüüd. Vahemärkusena toon ära Meelise kommentaari: kui me oleme Leenuga üldiselt rahumeelsed inimesed ja väga ei kakle/tülitse, siis enne jõule muutub meie kodu täielikuks sõjatandriks. Lisaks sellele, et kodu on täis erinevaid pakkepabereid ja paelakesi, kaunistusi ja kulinaid nendele pakkidele – ei suuda ka meie ühtegi päeva vaidlemata mööda saata. Põhjuseks ikka kingitused teineteisele. Igal aastal toimub üksteisele mingi tünga tegemine. Mina ütlen, et mul on sulle ainult üks kink ja tegelikult tean, et on kolm ja siis Leenu ütleb, aa, mul on küll kaks ja tegelikult on viis. Ja nii iga paganama aasta. Sisimas teame mõlemad, et nagunii on jälle ülelend, aga loodame ikka, et äkki sel aastal ta ei lase üle. No tutkit!

Kuid see, mida korraldas minu kallis kaasa mulle sel aastal, oli ikka väga alatu käitumine. Ja põhiline, sõbrad olid suures osas temaga veel mestis!

Keskööl kogunesime kõik kuuse alla ja Meelis nõudis kõigilt luuletusi, abiks oli ka marimelli jõulupaki postitus, kust paljud sobivaid luuletusi otsisid.

Kõige emotsioonirikkam kingitus tuli meie naabripoistelt – metsik möllamine köögis on end igati ära tasunud – meie oma maja – marimell mansion :) Ülimalt hea meel, et inimesed viitsivad vaeva näha ja sedasi möllata. Ma oleks kaheksa korda selle maja vastu põrandat pooleks visanud, ma ei oleks elus viitsinud sedasi jebida. Sellel majal on klaasist aknad ja kui altpoolt läheneda, saab sisse panna küünla, nagu majas tuled põleksid! Ja kõikidele detailidele on mõeldud – mina olen rase, Meelis kiilakas ja oma suviste kolmeeuroste pükstega :D Aitäh, poisid!

Kinke tehti ka beebsule – näiteks kinkis Mallukas meile väga nunnu komplekti, mille ma lisasin kohe haiglakotti, sest see on lihtsalt nii pisike, et ma kardan, et kui ma seda talle kohe selga ei pane, siis see jääb väikseks :)

Mari-Leen: all vasakul mulle kingitud kindad, et oleks hea soe kärutada. Ja vasakul demonstreerin küll mina, aga tegelikult kingitus Meelisele – vankrimuhv, et ka tema saaks käed soojas kärutada. Meestele meeldivad ju praktilised kingitused.

Meelis: See kink oli algselt nii ja naa emotsiooniga… Crocsi jalanõud. Ma ei ole kunagi neid jalanõusid eriti seedinud, kuid seekord oli lugu hoopis teine. Olgem ausad, tõesti on kena disainiga ja sinised pealekauba ja väga-mega-giga kerged. Tõesti, väärt leid Leenul.

Meelis: esimese pakina avasin mingi suure kasti. Olin kindel, et see on mingi tüngakas, ala suur kast ja üks väike kink vms. Aga ei, suure paki sees olid omakorda pakid ehk siis kõik tooted olid eraldi pakitud. Lõhnad, kreemid ja muud peened ilutooted.

Meelis: viies kink oli siis midagi minule kui fotograafile. Makroobjektiiv. Ma olen ammu seda vaadanud ja ohanud, oeeeh jah, tahaks! Kuigi mul väga tihti seda vaja ei lähe, olen seda oma sõbra Ardo käest laenanud. Aga selle laenatud asjaga on alati nii nagu ta on. Äkki lõhun ära või jumal teab, mis muu jama korraldan. Võõras asi ikkagi. Aga nüüd on mul enda isiklik makroobjektiiv. Tegelikult ei oska ma oma rõõmu otseselt siin kirjutades väljendada – aga no tõesti väga uhke ja minu jaoks vajalik kink. (Leenu jaoks kah muideks, kuna tema saab oma toite nüüd ekstra lähedalt pildistada).

Leenu: no siia juurde ma pean rääkima ka selle, kuidas ma seda objektiivi taga hakkasin ajama. Ükspäev Meelis laenas seda objektiivi Ardolt, et ma saaksin jõuluehteid pildistada. Samal ajal kui Meelis sellele järele sõitis, uurisin ma Ardolt maad, kust seda saab ja mis asja mul täpselt vaja on. Ma ei hooamnud sellest objektiivist mitte muhvigi. Ardo siis ütles, et mul on vaja makroobjektiivi Sigma 105/2,8 EX Macro DG OS HS’i, mis sobib Canonile. Hakkasin siis guugeldama ja uurima, mis hinnaga see on. Ma pidin pikali kukkuma, ma arvasin, et see ikka kordades odavam on. Photopointis vahtis mulle vastu 600eurone summa… WTF!? Aga siis meenus, et jajaa, see fotomant on alati kallis olnud. Aga kuskilt peab ikka ju soodsamalt ka saama… Lõpuks jõudsin nordelectronicsi lehele, kus see objektiiv täitsa olemas oli. Ja mõnevõrra soodsam kui PhotoPointis näiteks.

Kuna ma sellest poest mitte midagi kuulnud ei olnud, siis selliste suurte summade väljakäimisel on mul alati mingi tõrge ja tekib selline usaldamatuse tunne, siis ma kirjutasin neile. Noh, et näha üldse, kes seal taga on ja mis keeles minuga suheldakse jne. Sain väga meeldiva e-teeninduse osaliseks ning üsna pea lõime käed ning olin nõus kaubale ise järele minema. Ja siis selgus, et nad asuvad Peterburi maanteel ja kuidas ma sinna veel saan… No õnneks on mul/meil sõbrad, kellel on auto ja ma ei pidanud Meelisega koos tema enda kingile järele minema :D

Ja veel vahemärkusena olgu öeldud, et kui iga aasta mind hullult huvitab, et mis Meelis siis mulle ikkagi kingib (noh, naine nagu ma olen, uudishimulik), siis sel aastal oli risti vastupidi. Mul oli jumala suva. Ja Meelis, kes tavaliselt on “sul on mulle kink, nojah, okei, eks ootan jõuluõhtuni” suhtumisega, siis ta käis nagu kass ümber palava pudru, ümber meie nulu ja seda kastes oli tal alati vaja pakke ringi tõsta seal all ja nimesid piiluda. ja siis ükspäev oligi, sellel objektiivi pakil polnud nime… “Hm, mis kink see on, mingi imelik, ilma nimeta…” Ma siis ajasin mingit jama, et pakkisin sõbranna eest ühe kingi ta isale ja mingi rändom asi seal…

Kokk ei saa ikka ilma köögikraamita!

Leenu: mul tulid jõulud väga köögiselt ja toiduselt – finally saan ma oma köögist välja visata hunniku erinevaid miksreid, presse, hakkijaid ja kasutada ühte konkreetset ja kompaktset asja! Lisaks paar raamatut ja mõnusaid maitseid – tšilliõli ja ausalt – küüslaugupasta – seda olin ma ammu taga ajanud – vaatame, kas see on hea. Vanasti meeldis mulle üks suvaline vene oma, mida Rimis müüdi, aga see on sootuks ära kadunud…

Leenu: ei teagi nüüd täpselt, kas täitus minu unistus ilusast seksikast pesust või Meelise oma, kes mind suhteliselt läbipaistvas öösärgis näha soovib… Igaljuhul siin ta on – Britney Spearsi hommikumantel ja pesu… Kusjuures LÕHNASTATUD! Ja sama värvi, mis lipsuke karbil. Demonstreerima ei hakka ;) Ja praeguse kõhuga ma pole eriti seksapiilne :D

Leenu: igasugune muu kraam mis teiste asjade seast välja pudenes… Siin ka paar kingitust Jõuluvanale :)

Leenu: nüüd on meil lisaks Meru kruusidele ka iittala kruusid :) ehk kui teine paarike külla tuleb, saame neljakesti ka kohvitada. Varem sai ka, aga kõigil olid eriti rändom kruusid :)

Ja kuigi ma arvasin, et õhtu naelaks saab see objektiiv, osutus selleks hoopis üks Meelise lennujaamakapriis*.

Meelis: tõeline šokk. Asi, mida ma olen ammu-ammu tahtnud, kuid pole kunagi arvanud, et ma saan. KITARR!!!!! Kusjuures päris mitmed inimesed said endale kingituseks kitarri (Jaagup Kreem, Adam Levine (Maroon 5). Seega ma ütleks, et trendikas värk. Ma ei ole kunagi kitarri osanud mängida, aga pole hullu – õpin. Vähemalt saab meie lapsele ise unelaule laulma/kirjutama hakata. Kui hästi läheb, ehk jagan ka teiega midagi.

Tegelikult olen ma enam kui kindel, et Meelis veits tinistab, õpib mõne Lady Gaga loo YouTube’i abiga selgeks ja sinna see kitarr jääb… Ostsin kohe eos valget värvi, et beebinurka seinale sobiks ;)

*lennujaamakapriis – sellisteks kingitusteks nimetame me asju, mida üks või teine meist taga heietab. Sai see alguse kunagi ühest minu lõhnaõli soovist, kui ma lennujaamas ühte lõhna nuusutasin ja hakkasin jaurama, et mul on seda vaja. Igal pool kus ma seda nägin, ma tormasin nagu segane ja vuhistasin seda endale peale ja hõljusin selle pilve sees. Läks aega, mis ta läks. Meelis sai lõpuks aru, et mul vist ikka on seda hädasti vaja ja kinkis selle mulle. Mul on siiani seda pool pudelit alles. Aga lõhn on endiselt hea :)

Lisaks eelnevatele piltidele, leidsin ma enda kingikottidest veel erinevaid ilutooteid, mida ma ei hakanud üles pildistama. Ega ma mingi ilublogija pole :P

Nii, ja et asi oleks aus – mida teie jõuluks saite? Mida ise kinkisite?

Meile endale meeldib alati teha kinke, mis on praktilised või kasulikud või mida inimestel vaja on ehk me hakkame kuulama juba ammu, mille järgi neil “isutab”. Aga alati peab mingi nali asjal juures olema.

Nii said meie trennihundid jälle oma jõusööta – HotLips tuli taaskord appi ja kaubaks läksidki vanilje ja sidruni-maasikamaitselised söödad.

Lisaks erinevatele Dermoshopi (ma ausalt tellisin end lolliks, kui ma seda advendikalendrit iga päev avasin:D) ilutoodetele leidis nii mõnigi meie kingipakist kõvasti kummikomme (mis ma teha saan, et meie sõbrad on kõik magusahullud?) – tellisin Kommipommist (ma ei teadnudki, et selline koht olemas on :P) kokku üle kuue kilo komme ja imestasin siis, et kui ma kaks 1,5liitrist purki täis panin, et neid alles jäi. Lubasin sõpradel tasuta täitma tulla veebruari lõpuni :D