Üks hommik oli kuskil saates mingi tegelane, kes tegi makroone – seletas, et kogu protsess võtab aega üle kolme tunni ja ise teha on odavam kui poest osta jne.

Poes/kohvikus maksab makroon keskmiselt euro. Samas aja- ja rahakulu juurde arvestada, ei usu, et ise nüüd väga palju odvamalt saab, sest sa ei söö nagunii sadat makrooni korraga – süda jõuab magusast pahaks minna. Ja mandlid pole odav lõbu :D

Meie otsustasime siis hoopis kolmanda variandi kasuks – ehk osta poolvalmis variandid – esimese ettejuhtuva RUF pulbri (3,50€) leidis Meelis Kaupmehest, seda oli kahjuks ainult üks alles… Ja kui juba teha, siis teha, läksime ostsime Selverist Vertigo Gourmet’i oma (4,50€) lisaks.

Koju jõudes selgus, et kui ühed tuleb panna külma ahju ja lasta neil seal paisuda ja küpseda, siis teised tuleb panna kuuma ahju jnejne – lõpuks pärast mässamist ja möllamist, näpuga pakil järje ajamist – tuleb tunnistada, et odavamat oli kordades lihtsam teha ja maitses ka seitse korda parem.

PS. toiduvärvid olid meil endal ja need Vertigo omad (värvilised siis) vajusid laiaks nagu pannkoogid seal ahjus. Samas kui odavad jäid täpselt sellised nagu pidi. Lihtsalt koos selle šokolaadikreemiga olid nad niiii magusad, et üle kahe süüa ei kannatanud. Pean leidma mingi muu kreemiretsepti, mis jääks sama hea konsistentsiga, see Vertigo lehelt leitud kondentspiima kreem ei toiminud ja tilkus ka külmikust võttes ikka edasi.

Ühesõnaga, kallis pole alati hea. Täpselt nagu ma eelistan iga kell Martini Astit Dom Perignon’ile – mul savi, et hinnavahe on sajakordne!