Rasedablogi 32+0: kas ma kardan sünnitust?
Enimküsitud asjad alates raseduse algusest – millal sa sünnitad (ma jätkuvalt ei tea, ma pole selgeltnägija!), mis lapsele nimeks saab (ma jätkuvalt ei tea, ma ei saa panna talle nime enne kui ma teda näinud ei ole), mis sa haiglakotti paned (sellest ma kirjutasin), mis asju sa ostad ja soovitad (ma ei ole tahtnud neid liiga vara osta, eks ma näitan kui aeg käes) ja kas sa kardad sünnitust?
See viimane on kõige keerulisem teema. Näiteks eelmisel korral rase olles oli mul väga keeruline aru saada, millal sünnitus algab. Jutud “noh, hakkab nagu päevade valu oleks..” – mul ei olnud õrna aimu ka millest naised rääkisid. Polnud never väikest valuraasukestki päevadega olnud. Pärast sünnitust see-eest tean hästi, mis see tähendab.
Mu sõbranna rääkis, kuidas ainuke Perekooli loeng kus ta käis oli “kuidas valmistuda sünnituseks” ja esimene asi mida öeldi oli, et “olge mureta, te ei maga seda maha”. Ja nii ongi tegelikult.
Mida karta?
Aga täpselt nii nagu ma eelmisel korral ei osanud midagi karta või mida ma siin kardan? Et sünnib liiga suur laps? Et ma rebenen alt pooleks? Et ma ei saa aru, millal sünnitus hakkab? Äkki juhtub midagi? Peab vaakumit tegema? Kaotan liiga palju verd? Oksendan ja situn end täis? Kardan, et mõni arst keerab midagi pekki? Kardan, et pean koroonatesti tegema iga hommik? Kardan rohelist lootevett? Kardan, et ta on tagurpidi ja ei taha väljuda loomulikul teel? Kardan, et tuleb keiser teha? Kardan lihtsalt kõiki asju igaks juhuks?
Ei. Kuigi ma olen naine. Ja ma mõtlen üle. Siis ei. Sünnitus on koht, kus ma ei mõtle ette, sest sa ei tea mitte kunagi, mismoodi see läheb. Sa võid planeerida mida tahes, ma kinnitan sulle – see ei lähe nii. Kui keegi seda praegu loeb ja tal on rääkida lugu, kuidas tal oli sünnitusplaan ja kõik läks täpselt nii nagu ta planeeris, siis palun jäta see lugu kommentaaridesse, kas ma usun on juba iseasi. Aga nii nagu sa ei saa planeerida täpset kulgu otse-eetrisaatele või oma juubelile, ei saa sa planeerida ka sünnitust, kus mängivad rolli tuhat pisiasja.
Jah, sa saad mõelda, kuidas sa tahaks, et see oleks ja sa saad seda suunata nii ja naapidi, aga sa ei tea tegelikult kunagi, kuidas see välja kukub. Sa ei saa teha täna plaani, et 4.12 kell 12.15 ma tunnen esimesi valusid ja sätin end haiglasse. Hea, et Hedon on sel ajal lasteaias, saan ära sünnitada enne kui ta tuleb.
12:48 jõuan ma Pelgulinna uksest sisse, ülevaatus võtab kaheksa ja pool minutit ja jõuan 12:55 sünnitustuppa kus 23 minuti pärast väljub minust ilma mingi erilise valu ja piinadeta 2956grammi kaaluv plikatirts, kes saab apgari 9/10. Pool tundi hiljem teeme juba laivi, beebi tissi otsas.. Meelis saab meid vaatama tulla ja lasteaeda Hedonile järele lähme me juba kolmekesti. No ei, ei usu ma selliseid muinasjutte. Kerro puhul ma veel usun, et ta võiks selliseid asju ette näha, aga mina, suvaline rase Tallinnast, vaevalt küll.
Mulle meenub Hedoni beebigrupist ühe ema lugu, kes teise lapse sai. Tal oli ka plaan.. Aga lõpptulemusena sünnitas ta 20minutiga koju vannituppa, nii et mees ei jõudnud töölt koju, ema ei jõudnud vanemat last hoidma ega midagi. Mida sa siin plaanid?
No mingi plaan sul ikka on..
No ei ole. Peale selle, et suure tõenäosusega võib Meelis samal ajal Jõuluvana teha, mis tähendab, et kui see peaks juhtuma õhtul, on mul kokkulepped naabritega, et nad võtavad Hedoni. Ja üsna suure tõenäosusega viib mõni naabritest mind Pelku ka veel.
Muud plaani mul pole. See vist pole plaan, et võiks terve lapse sünnitada ja kiirelt koju saada. Aga ma pigem ei taha midagi plaanida ja ette mõelda, sest tavaliselt läheb risti vastupidi.
Okei, mu ainus plaan on see, et jõuaks haiglasse, sest Meelis kardab, et kui ma kaotan sama palju verd kui Hedoniga, siis kodus võib asi kriitiliseks muutuda, kuigi mul ei oleks kodus sünnitamise vastu midagi, ei peaks mingit kuradi pulka ninna saama. Ma kavatsen sellest naljast keelduda nagunii. Ja kui mind koheldakse siis nagu positiivset, siis palun – neil on see vabadus, nagu minul peaks olema õigus keelduda testi andmisest. No umbes nagu mul on õigus keelduda ütluste andmisest uurimisel vms.
See koroonapull on nii ära tüüdanud, et ma ei viitsi isegi selle pärast enam ette mõelda ja stressata. Vaevalt nad mul Pelgus ukse taha sünnitada lasevad kui ma koroonapulgast keeldun. Ja kui lasevad, siis kivi rohkem nende kui minu kapsaaeda.
Seega, ei, ma ei karda sünnitust. Ma vähemalt mõtlen, et ma olen aastatega õppinud hingama mingil määral ja see aitab mul valudega paremini hakkama saada.
Kui te tahate mu esimese sünnituse lugu lugeda, siis see on siin blogis täitsa olemas:
AVAMEELSELT SÜNNITUSEST: visake mees välja ja saate kiiremini õhtule
Aga nüüd naised, andke tuld. Jätke oma sünnituslood mulle kommentaaridesse, neid on tegelikult megalahe lugeda :) Eriti selliseid, kus teil oli plaan, aga läks nagu ikka.. totaalselt teisiti!
39 Kommentaari
Meie pere esimene laps sündis natuke vähem, kui 2.5 tunniga. Seekord üritasin sinna samma sihtida, natuke vähem/kauem ei oleks ka probleem olnud. Peaasi, et ei peaks valutama kaua.
Aga, et ma teise lapsega pea 20 minutiga selle suure töö ära teen. See oli midagi, mida ma ei osanud unes ka näha.
Jõudsime ilusasti haiglasse vist ainult tänu oma sisetunde kuulamisele. Kui oleks kuulanud ämmaemanda soovitust alles hommikul haiglasse kontrolli minna, siis oleks meie pisike sündinud kodus.
Läksin haigla kuna oli esilekutsumine , loodsin kiiret sünnitust ja seda ma ka sain :D esimese tableti sain ma kell 9.oo teise sai 14.00 ajal ja siis hakkas möll pihta kell 15.00 mäletan ainult seda ,et mu mobiil pinises kõik tahtsid infot teada mis toimub :D 20.30 vaatas arst emaka kaela ja ütles naine täisavatus ja sünnitus tuppa :D olin sünnieelses kuna nad ei arvanud, et hakkan tollel päeval sünnitama :D 20.45 hakkasin pressima ja 21.10 oli pisike preili käes :)
Sõbranna mõlema sünnitusega läks liiga vara haiglasse, emakas polnud piisavalt avanenud ja saadeti koju. Endal hakkas valutama 23 paiku. Magama enam jääda ei õnnestunud. Irooniline on see, et ma nii mitu korda varem õhtuti kui juba mega uni oli mõtlesin, et parem hakaku valud hommikul kui ma väsinud pole. Et siis jah…Valud läksid suuremaks ja tihedamini olid. Absoluutselt ei olnud mingit intervalli, et saada pihta millal nüüd. Hommikul kell 7 helistasin sõbrannale, et mida teha. Käskis kohale minna. Taksos iga tänavaauk panin oigama. Kõht nagu ei valutanutki, ainult aladelt tegi põrguvalu. Üle vaatas mind noorem arst. Katsus igatpidi ja siis ütles, et kutsub teise arsti. See ehmatas mind täiesti ära. Tuli vanem meesarst ja suht kohe oli selge, et emakas on täielikult avanenud ja toodi ratastool. Ämmaemand arvas, et siin kiire lugu, aga ei..veed tehti lahti ja kästi pressida. Nii ma siis ägisedin ja pressisin kaheni päeval. Ma olin nii väsinud, et isegi uni tuli peale, aga ei saanud magada kuna viimased 2 tundi hambad plagisesid kontrollimatult nätvidest. Lapse pea oli sünnituskanalisse kinni jäänud, lapse pea oli viltu ja seal enam midagi teha ei andnud. Jäin ootama arstide vahetust kell 15. Siis nad tulid, nentisid olukorda ja kästi operatsioonisaal valmis panna. Opp tehti veidi enne poolt kolme. Et siis selline lugu.
Esimene sündis ITK-s. Temaga plaani polnud ja läksin vaatama mis saama hakkab. 1 cm pealt kui veed lahti tehti(enne seda olid õrnad valud ca 24h) läks lapseni 3 tundi. Täis põrgu oli. Kogu seltskond seal majas oli selline, et nad vist ostsid omale arsti paberid. Sinna majja ma rohkem oma jalga ei tõsta kui tegemist on raseduse/sünnitamisega. Sain trauma sellest kogemusest.
Teine sündis eelmine aasta pelgus. Seekord oli kindel plaan, et võtan eraämmaka. Ei tahtnud ennast rohkem saatuse hoolde jätta ja see oli mu elu parim otsus. Merit Tammela on nagu maapealne ingel.
Ega enda peas oli ka plaan, et vot sünnitan hommikul ära kui suurem koolis on aga tegelikult sündis laps alles hilja õhtul. Ja seekord läks esimesest valust kuni lapse rinnale saamiseni täpselt 3 tundi.. ja ma elan haiglast 50km kaugusel kui Merit poleks mulle öelnud, et tule linna kontrolli siis oleks see laps mu elutoa põrandale sündinud kuna valud polnud veel minu arust nii hullud. Tallinna piiril autos hakkasid pressid ja nii see mees umbes kell 22.15 kihutas keset tallinnat ohutuledega 90ga (ka politseist mööda .. kes järgi ei tulnud ja asjat vist aru sai , et kuhu suund viib sest olime peaaegu kohal) . Ta isegi suutis veel mu selga mudida samal ajal
Igastahes haiglas läks aega täpselt 18 minutit ja laps oli olemas. Magasime öö ära ja hommikul saime juba koju.
Enam paremat kogemust ei oleks isegi osanud unistada
Mina läksin ka pigem hirmudeta esimesele sünnitusele, pigem olin põnevil. Kodus tuhutasin lõunast umbes 19ni, kui tuhude vahed tundusid “õiged”, ma enam ei mäleta, mis see muidugi oli, 4 sekundit äkki, siis äratasin mehe üles, et minek. Haiglasse jõudes oli avatus 8cm, südaöösel tehti veed lahti (vot siis alles algasid õiged valud) ja kell 2 oli laps käes. Ma mäletan, et ämmakas tahtis alustuseks, et ma selle väikse tabureti vms asja peal prooviks suruda, siis oli küll korraks selline tunne, et appi, sellist sünnitust ma küll filmides pole näinud :D ja siis pidin veel sealt tabureti pealt voodisse kakerdama, niiet lapse pea oli juba peaaegu väljas (see oli ka totaalne wtf-toimub moment), aga kokkuvõttes midagi väga hullu ei olnud (või siis oli, aga aju on selle ära blokeerinud). Uus tähtaeg on maikuus ja nüüd ainus asi, mida natuke vast kardan, on see, et elame haiglast umbes 30min kaugusel (teises linnas ühesõnaga) ja ei tahaks küll kuskil maantee ääres sünnitama hakata, kui tuhutamisel valearvestuse teen :/ see kord kaalun ka nt eraämmakat, sest kunagi ei tea, kas kaks korda ka haiglas ämmakaga veab, samuti näen pidevalt hüpnosünnituse reklaame, äkki see ka vihje :D
Ma olen üks neist, kellel läks kõik 99% ulatuses plaanipäraselt..või oleks õigem öelda soovide kohaselt, sest sünnitusplaani mul ei olnud.
Soovisin, et tegemist oleks loomuliku sünnitusega – oligi.
Soovisin, et tegemist oleks kiire sünnitusega – oligi. Esimestest õrnadest valudest kuni lapse rinnale panekuni kulus kokku 10h, sünnitus ise kestis alla tunni.
Soovisin, et saaksin enamiku valutamisest kodus ära valutada – saingi. Õnneks meeletuid valusid ei olnudki, võib-olla vaid viimastel tundidel.
Soovisin, et mees oleks sünnitusel kaasas – oligi.
Soovisin, et tegemist oleks pigem intiimse sünnitusega ning kohe kindlasti ei tahtnud sellel pukil sünnitada – oligi nii. Sünnitustoas olin vaid mina, mees ja ämmaemand, tuba oli mõnusalt hämar ka. Arst küll üks hetk mõtles mu sellele pukile saata aga kuna mul olid juba pressid peal siis sünnitasin hoopis sünnitustoolil.
Laps sündis täpselt tähtajal ka (tegelikult oli mul neid 2 – üks päevade järgi ning teine kasvu järgi, mille saime 20ndal nädalal) ning õigel ajal ka st. kuna valud hakkasid pihta varahommikul siis mees oli kodus. Pluss kuna ema tuli Eestist meile külla, et esimesel elukuul mulle toeks olla siis laps sündis paar päeva enne oma vanaema saabumist nii, et järgmisel päeval saime juba koju. Seega ideaalne ajastus :D
Ainus, millega väga rahule ei jäänud oli pressimine. Oleks võinud rahulikumalt võtta siis oleks alumisel poolel natukene paremini läinud :D
Muidugi olin valmis ka kõigeks muuks – pikaks sünnituseks, keisriks jne. Need eelmainitud punktid olidki soovid. Mulle oli väga suureks abiks Ina May raamatu lugemine…otsast otsani seda läbi ei lugenud vaid ainult selle osa, mis huvitas :)
Esimese lapsega täitsin selle sünnitusplaani ankeedi ära, aga ega tegelt midagi mõttekat sinna kirja ei osanud panna niikuinii… Mingid linnukesed panin kirja, aga see oli ka kõik… Lõpuks valutasin haiglas kokku mingi 10h, olin täiesti magamata ja väsinud ja pmst olin valmis selleks, et viigu mind kasvõi keisrile, sest ma lihtsalt ei jaksa enam. Ilmselgelt mind ikkagi niisama keisrile ei viidud ja sünnitasin lõpuks 54cm ja 3968g pisitütre.
Küll aga kaasnes selle sünnitusega mul sümfüüsi laienemine, mistõttu oli minu liikumine ja toimetamine päris piinarikas ning elasin 2 nädalat vaid Paracetamoli toel (max annus ehk 2x500mg iga 6(?!) h järel). Siis sealt edasi 1-2 nädalat võtsin vaaluvaigistit vaid öiseks magamaminekuks või kusagile minnes. Umbes 1 kuu pärast oli küll valu veel tuntav, aga sain siiski juba enamvähem normaalselt liikuda ja oli inimlik tunne.
1a7k pärast esimese lapse sündi sündis teine laps. Oli suvine aeg. Sünnitusplaani ankeeti seekord ei täitnud. Mõtlesin, et milleks… Mõtlesin enda jaoks valmis, et püüan võimalikult kaua kodus olla, sest ei viitsi jälle haiglas 10h lage vahtida ja laias laastus lihtsalt tiksuda seal igavusest.
Tulemuseks oli see, et hommikul umbes kella 8 ajal tundsin esimesi valusid. Kuna need päeva jooksul ikka jätkusid mingi 20 min vahedega ja lõpuks umbes 10min vahedega, siis õhtul kella 19 ajal läksin ITKsse kontrolli, et kas on õige asi, et vajadusel suurem laps mu vanemate juurde viia. Oli õige asi ja avatust oli umbes 3-4cm. Ütlesin, et kuna peatun siinsamas lähedal vanemate juures, siis hea meelega läheksin praegu minema, kuigi nad olid valmis mind juba sünnitustuppa võtma. Läksime siis minema soovitusega tulla tagasi siis, kui valude vahe on stabiilselt umbes 4-5min. Ok.
Õhtul kella 22-23 ajal panin suurema lapse oma vanemate juures magama ja tulime mehega ikkagi koju ära, et käia mõlemad duši all ja võimalusel ka oma voodis veel magada natuke. Umbes kesköö paiku läksin mina magama, kella 2 ajal ärkasin ehmatusega üles, et ma pole valusid tundnud ammu. Käisin siis korraks vetsus ja siis hakkas uuesti pihta – umbes 5-7min vahedega. Lasin siis mehel veel magada ja ise pikutasin/valutasin elutoas diivanil. Kella 6 ajal, kui valud olid umbes 5 min järel, ütlesin mehele, et lähme igaksjuhuks haiglasse. See 10-15min, kui ta end vannitoas veel korda tegi ja riidesse pani jne, viis aga selleni, et mu valud olid juba sellised, et ma ei saanud end riidesse panna… lõpuks ikka suutsin end kuidagi riidesse saada ja autosse minna ning sõitsimegi haigla poole…
Ausalt, ma mõtlesin veel autos, et ma küsin raudselt veel epiduraali.. Reaalsus oli aga see, et kell 6.52 jõudsin haiglasse ja laps sündis 7.12.
Vastuvõtus ei saanud tädid mulle isegi KTGd teha, sest ma ei suutnud end valude pärast sobivasse asendisse liigutada… Ise ma sünnitustuppa ei suutnud enam minna (ka ratastooli istuda mitte), noiet mind viidi ratastel voodiga üles. Juba liftis tundsin, et ma pean pressima, aga püüdsin seda mitte teha… Kui sünnitustuppa jõudsime, suutsin kuidagi käpuli ronida ühelt voodilt teisele ja siis tahtsin kohe pressida ka. 2 pressi ja tehtud.
Sel ajal kui ise veel vastuvõtus läbivaatusel olin, küsiti mehe käest, et kas tulime kiirabiga. Mees ütles, et ei, täitsa oma autoga. Vastuvõtu tädi vastas selle peale, et siis oli küll mingi kõrgem võim meiega.
Olen palju kordi mõelnud, et tegelt oli see ikka nii napp kõik ja mu teine beebi oleks reaalselt võinud sündida kusagil keset Tallinna linna meie auto esiistmel. Ja ma ise ei saanud sel hetkel veel üldse aru, et asi on tegelt ka nii kaugel juba…
Ei olnud plaani teisega ja ei tee vist nüüd ka.
Aga mulle meeldib sinu suhtumine, sest täpselt!- siin ei saa ju mitte midagi ette teada!
Nii palju küll, et ma keskendusin ainult oma hingamisele ja oli kergem küll.
Aa, ja huvitav kas see koroona proovi tegemine igalpool- üle Eesti sûnnitushaiglates? Ja mul on õigus sellest keelduda? Ausalt, see on asi mida pelgan :) Mõnusat ootust!
No mulle eile ämmakas ütles, et mask ja test on kohustuslikud (sünnituseelses 101%, sünnitades “oleneb arstist”). Kui ma viitasin sellele, et ma ei soovi testi teha, ütles ta et mind ukse taha ilmselt ei jäeta, aga minusse suhtutakse kui positiivsesse patsienti. Noh, suures plaanis siis justkui oleks õigus keelduda, sest see pole seadus, teisalt.. kas ma tahan seal draamat tegema hakata. See ei pidanud üldse jube olema.. “no okei, oleneb kes proovi võtab” – ämmaka sõnad. AGA: sa võid proovida küsida vereproovist covidi proovi võtmist.
Vereproovist võetav test näitab antikehasid ja on positiivne haiguse lõpuosas. Aktiivset nakkust vereproovist tuvastada ei saa.
No selge, siis jääb minul see ninasonkimine olemata ja kohelgu mind kui positiivset :D
Proov võtab aega vähem kui minuti su elust ja võrreldes sünnituse endaga pole see isegi küünemusta võrra kartmist väärt. Minul oli pigem kõdi kui valus see proovivõtmine.
Ma saan aru, et Marileenul on asi põhimõttes, aga kas on mõtet lasta end skafandrites personalil sünnitusel kohelda nagu katkutõbist sellise põhimõtte pärast?
Minul oli terve rasedus enneaegse sünnituse oht ja olin voodirežiimil ca 4 kuud. Lõpuks hoopis kutsuti 42 nädalal sünnitus esile ja kõik kokku kestis 1 ja 20 minutit
Minu ainus plaan oli see, et ma ei taha ühtegi üliõpilast sünnituse juurde, aga kui aeg oli käes, siis ausalt öeldes oli sellest täiesti kamakaks
Okei, mul vist hakkavad vaikselt mingid soovid tekkima.. :D
Kui ma olen muidu väga tolerantne ja tahan lubada alati praktikante operatsioonide juurde ja sünnitusel mul ei olnud ka tema vastu midagi, siis.. Pärast Hedoni sündi võib ta seal olla ja vaadata, aga mitte midagi näppida :) Hedonil oli andur peas, mis pandi, et südametööd kuulata, see on nagu väike kruvi, mis pähe keeratakse ja see tuleb samamoodi ka välja keerata.. Aga Hedonil see tõmmati välja, mis tähendab, et tal on tänaseni megasuur arm peas ja ta ei kasva sellest välja, kuigi ämmakas seda algul ütles. Teine asi oli see, et teda mõõdeti valesti.
Ma olin täpselt sinu suhtumisega sünnitama minnes, aga ma lugesin saada terve laps ja ise ellu jääda siiski täiesti korralikuks sünnitusplaaniks :D
Mu kaks sünnitust on totaalselt erinevad olnud, esimene oli mõnusa tempoga, kiire väljutamisfaasiga, beebi käes 2 pressiga. Teine oli tormiline, ülikiirelt täisavatus (vedas, et haiglasse jõudsin), pressisin tund aega, pärast sünnitust verejooks ja operatsioon. Lõppkokkuvõttes läks kõik muidugi hästi :) väga tänulik olen ITK ämmakatele ja ülihoolitsevale günekoloogile. Peale sellist kogemust ei saa absoluutselt kodusünnitajatest aru, kuidas nad julgevad riskida…
Esimest korda 2015a ei olnud mingeid plaane.. Pelgus sünnitasin.. Ei osanud midagi oodata.. Teatasin et see peaks valus olema jne. Ja kõik
Lõpp tulemus oli erakorrsline keiser.. Millest ma üldse ennast kurssi ei viinud kuna ei arvanud et minuga nii juhtub.. 6cm avanes ja sealt oli ka kõik.. Järgmisega ka mingit lootus ega plaani ei hakka tegema lähen nii nagu lõheb..
AINUKE piin ja trauma mille ma sain olid need krdi õpilased!!!
Ma kahjus ei teadnud et saan nendest keelduda ja ise otsustada kes ruumi ämmakaga tuleb..
ÜHEST ÜLIÕPILASEST OLEKS MUL KANA KAKS OLNUD!
aga mul oli neid 3.. +ämmakas +arst.
Ja kui avatuse vaatamine oli siis see oli niii piiiinarikkas. Nad reaalselt järjest kõik toppisin oma sõrmi mu sisse alguses arst siis need 3õpilast ja kui nad seal mingeid erinevaid avastusi said siis topis veel arst ja küsis oi kuidas sa nii vähe said ja uus ring ja kui tuhud tulid siis oli julm ikka jne jne jne..
No kokkuvõttes siiani kes mu lähedastest sünnitama esimest korda läinud on olen öelnud et ära unusta et sinu otsustada on kas sa lubad või palju sa neid õpilasi lubad..
Mina kahjuks ei teadnud ja mu käest keegi ei küsinud ka.. Lihtsalt sajas sisse 1 ja pärsst seda 2 juurde.. Ei tea ehk said aru et ma esmarsse ja ei tea et saan keelduda neist..
Esimest sünitust ei osanud karta. Teist oskasin ja teatud asjade ees oli nagu ärevus või hirm küll, laps sellest muidugi sündimata ei jäänud. Kolmandat ei kartnud kohe üldse, kuigi haoglapersonal andis endast maksimaalse, et ma ärevusest ja hirmust maeitea…… hakkan kõike tegema, mida temad tahtsid. Aga kolmas oli hoopis kõige meditatiivsem ja ses osas mõnusam sünnitus. Seda ma soovisin, planeerisin ja sellisena ma teda ka näen, kuigi haiglas loobiti mõnuga kaikaid kodaratesse, et ma sellist kogemust ei saaks. Niiet oleneb… Sellesse ma ei usu, et on võimalik saada detailideni planeeritud sünnitus, v.a. siis, kui tegu on plaanilise keisriga. Sel juhul tõesti kõik võibki minna stsenaariumi järgi. Samas võib ka sellise protseduuri käigus tulla ette ootamatusi. Kuid sünnitustest on mul olnud küll jah eelnevalt mingi üldine pilt ees, et millist kogemust ma tahaksin saada. Neist ühe puhul saan rääkida, et üldjoontes sain sellise kogemuse, mida tahtsin, üks oli nagu peaaegu…läks kõik kenasti, samas tahtnuks paremini… Ja üks (kõige esimene) oli kõige kaootilisem ja lambikam. Sest ma ei teadnud siis ise mingeid ootusi seada, ma ei teadnud, milline see sünnitamine päriselt ikka on jne. Esimest planeerisin ka kõige rohkem :D Haha.. Naljakoht tõesti.
Aga kartmisest niipalju, et mõttetu tegevus. Kõik juhtub nagunii, kardad v ei karda. Ja kui suudad endale lahti mõtestada sünnitusprotsessid, lapse sündimise teekonna, mida need valud ja kokkutõmbed jne kõik tähendavad, siis sünnitusel aitab see kõik asjasse ka teisiti suhtuda. Ilus ja eriline sündmus on.
Kui sa keeldud koroonatestist, siis oled automaatselt covid positiivne. Mis tähendab seda, et pead olema 2 nädalat karantiinis. Lisaks peavad olema karantiinis kõik sinu lähikontaktsed, kellega võtab ühendust terviseamet. Ja karantiinis olemist kontrollib politsei. Nii et päris nii ei ole, et jumala suva sellest koroonast ja testitegemist. See ei puuduta ainult sind vaid kõiki su tuttavaid, kellega oled eelnevatel päevadel kokku puutunud.
Ee.. ma ei ole positiivne kui mind ei ole testitud positiivsena. Kui nad soovivad mind haiglas kohelda kui positiivset, palun väga. Ja olgem ausad, kus ma väga olen 2 nädalat pärast sünnitust, ment võib mul ukse taga vahtida kui soovib :D #trasekoroonaajabhulluks
Esimene laps- ei osanud karta suurt midagi, olin üsna tšill ja usaldasin arste ä/e. Esimestest valudest lapse saamiseni läks ca 30 tundi, teise päeva hommikul tehti veed lahti ja siis hakkas minu jaoks lausa põrgu 14,5 tundi. Lõppes vaakumi ja mingi astme rebenditega, mille pärast käisin veel pool aastat hiljem ka lõikusel. Ma teadsin, et ilmselt on valus ja värki aga sellist asja ei osanud karta. Mistõttu teine laps sai tulema alles 5 aasta pärast. Teine- kartsin sünnitust väga, sest armid esimesest ja ettekujutus, KUI valus ja KUI pikalt see võib olla, ajasid ikka hirmu nahka. Anti isegi variant keiser valida. Aga sinnani me ei jõudnud. Läksin ühel päeval kontrolli, sest hommikul oli halb olla, läbivaatusel läksid veed lahti, rohelised! Selle peale viidi mind kohe sünnitustuppa ja 1,5 tundi hiljem oli beebi käes. Valus oli küll aga hoopis teistmoodi, äe juhendas superhästi ja oli supertoetav minu jaoks, paar pistet pidi ikka tegema, kuna tehti lõige, et armid ise suvalt rebenema ei hakkaks ja oligi kõik. Kolmas- kui eelmised kaks tulid mõlemad varem, eeldasin, et sel korral ka aga ei, beebi ei kiirustanud. 37 n tehti ka väline pööramine, kuna laps ei olnud fikseerunud. Aga kaal ja suurus oli neil mureks. Beebi oli oluliselt suurem. Kui 40 nädal täis tiksus küsiti kas tahan esile kutsumist või keisrit. Valisin keisri ja sain aja kohe järgmiseks hommikuks. Beebi oli 4g alla viie kilo ja tõeline potnsu, mistõttu oli arsti sõnul ise sünnitamine isegi ohtlikuks võinud osutuda. Igatahes, kolm väga erinevat kogemust ;)
Mul oleks sünnilugusid rääkida lausa 4, aga piirdun viimase kahega. 2. ja 3. lapse vahel oli üle 8 aasta, aga kartsin jubedalt valu. Raseduskriisinõustaja kirjutas punasega rasedakaardile, et mulle tehtaks epiduraal esimesel võimalusel. Mida ma aga ei saanud, oli just epiduraal, sest anestesioloogid otsustasid seda spina bifida’ga mitte teha. Sain hoopis 2-liitrise verekaotuse, üldnarkoosi ja vereülekande muidugi ka. Lapsega oli kõik korras. Õnneks sai minuga ka kõik ruttu korda, küllap päästis verekeskuse omemasolu samas hoones, neljandal päeval läksime juba koju. Mingil põhjusel hakkasin ruttu tahtma veel ühte last. Rasedus oli vaimselt väga raske. Alguses mitte nii väga, aga lõpupoole tekkis otseses mõttes surmahirm. Kuna kõik kinnitasid, et ei ole põhjust karta, siis ma ei pöördunud psühholoogi vms poole, kartsin lihtsalt omaette. Mäletan, et hakkasin kodust esilekutsumisele minema ja kartsin alla 2-aastast poega kallistades, et ma ei näe teda enam kunagi. Ometi olin juba enne lapse planeerimist seda arstiga arutanud ja ta ütles, et mind jälgitakse niikuinii palju, ollakse juba valmistunud jne. Jälgitigi, nii et ei mingit kombinaati. Olin läinud haiglasse teadmisega, et epiduraali mulle ei tehta ja see mind absoluutselt ei huvitanud. Haiglas aga pakuti, et ehk võiks seda uurida. Saingi epiduraali, kokkuvõttes oli laps käes 2,5 tunniga. Verd kaotasin “ainult” 700 ml ning taastumine oli neljast kõige kergem.
Millest see metsik verekaotus tekkis? Mul oli esimese sünnitusega ka pea liiter.. Äkki peaks siis ka informeerima sellest võimalusest teise sünnituse ajal meeskonda?
Emaka atoonia ehk emakas lihtsalt ei tõmmanud kokku. Muud polnudki. Miks see nii oli, polegi täpselt teada. Sellel võib erinevaid põhjuseid olla. Igaks juhuks võid loomulikult arstile mainida, kui nad ise pole eelmist sünnituslugu vaadanud. Aga väga ära muidugi muretse, seekord võib kõik normi piiresse jääda. Haiglasse jõudmine on igaks juhuks muidugi soovitav.
Minul kaks sünnitust erinevad nagu öö ja päev ♀️
Esimesega ei osanud mitte midagi karta, pigem lõpus juba ootasin kuna miskit pihta hakkab. Lõpuks sain üsna dramaatilise 28 h kestva piina, jube kogemus, mõtlesin et never ever again.
Aastaid hiljem lõpuks siiski julgesin selle kõik uuesti ette võtta. Võtsin ühendust oma esimese ämmaemandaga, kes oli kursis kõigega kuidas ja mis toimus. Ta võttis mind uuesti oma registrisse ja oli mulle 100% pühendunud, et kõik läheks paremini, kiiremini, valutumalt jne. Kirjutas valmis mulle super personal sünnitusplaani, saatis selle isiklikult haiglasse juba valmis, toetas ja julgustas mind kõiges. Raseduse lõpus samuti juba ootasin kuna saaks selle tehtud, hirmu enam polnudki. Lõpuks kui tundsin neid valusid ja kõik pihta hakkas olin super relaxed, helistasin haiglasse ja teatasin et olen tulemas. Olin kodus nii kaua kui tundsin et suudan veel autosõidu üle elada Haiglasse jõudes ootasid mind 2 super toredat noort ämmaemandat, nad olid teadlikud kõigest kuidas läks eelmine sünnitus, mida soovin seekord jne. Kiire check in platisse, vajalikud protseduurid ja ülevaatusel selgus 6 cm avatust. Soovitud valuvaigistid, mõnus vaikne muusika ning olin täielikus omas kuskil maailmas ja vana rahu ise, tundub lausa uskumatu. Ämmakad ei lahkunud kordagi minu kõrvalt, jalutasid koos minuga platis, masseerisid mu selga, julgustasid mind. 3 h pärast tundsin et tahan pressida. Esimese pressiga tulid veed ja 4daga beebi. Võib öelda et imeline kogemus esimesega võrreldes! 99% sünnitusplaani järgi kulgesime ja olen elu lõpunu tänulik inimestele kes teevad oma tööd hingega!
Sünnitasin mõlemad välismaal ja siin pole ilma haiguse tunnusteta sünnitajale kohustuslik covid test, ainult mehele kui soovib kaasas olla sünnitusel.
Edu sulle, proovi hoida selget meelt ja siht silme ees!
Tegin koroonatesti sügisel kaks korda. Ühel korral olin ise nohus ja oli tõesti 10 sekundit üsna ebameeldiv. Teisel korral olin terve ja tegin testi enne esilekutsumisele minemist. Siis võeti proov ainult ühelt poolt ja oli ainult veidi kõdi. Kui oleks olnud ka valus, siis on see tõesti loetud sekundid su elust. Tundub lihtsalt nii lamp hakata vaidlema ja streikima reaalselt mõne sekundi ebamugavuse pärast, eriti kui ees ootab sünnitus, mis tõotab tulla märkimisväärselt pikem ja ebameeldivam protsess. Lisaks pead sa ilmselt siis kandma ka sünnitades maski ja ämmaemand peab end iga kord enne su juurde tulekut uuesti kaitseülikonda panema, mistõttu ta ei jõua ilmselt su juurde nii tihti ja kiiresti kui sa võib-olla sünnituse ajal sooviksid ja sa ei saa selles teda ka süüdistada, kuna selle vältimiseks see testisutsakas ju mõeldud ongi. Et kui kõik on testitud negatiivseks, siis saab kiirelt hakata toimetama tavapäraselt. Ma saan aru, et koroona ajab su närvi ja põlema, aga sa puhud selle asja praegu kõvasti suuremaks kui see väärt on.
Tean. Raseda hormoon möllab. Mind ajavad kõik asjad närvi :)
Ma ei saa aru, mis paanika selle koroona testi ümber on ?? Ei ole see valus, ei ebamugav, sekundiks kõdi ja thats it! Ei ole ma mitte ainus kes seda arvab, mul jääb mulje, et need kes pasundavaf, et nii rõve ja pulk käib ajus on pigem need kes sellest meeletult kõigile râäkida tahavad ja tähelepanu vajavad! Miks raiuda sellisele asjale vastu?!
Esimese rasedusega ei olnud muid soove kui võimalikult kerget ja valutut sünnitust, ise võimalikult terveks jääda. Vete tulekut keset poodi või autosõitu pelgasin küll täiega. Nii piinlik oleks ju. Ahjaa, meesarst oli välistatud ja üliõpilased ka. Läks hästi, 6,5h nullist beebini ja kõik soovid täitusid. Teisega lootsin pm samu asju. Kujunes nii, et beebil hakkas kiire ja haigla trepil algasid pressid. Sel korral kirjutati mind haiglasse siis kui beebi juba rinnal oli- 10min olime ” sissetungijad”, kogu trall kestis 3h. Kolmandaga oli äratus 02.25 veidra valuhooga millele järgnes külm higi talla all. Okouu. Hakkasin äpiga tuhusid märkima. 5min kestis, 2min vahe. Võiduka lõpuni nii- 03.35 oli beebi rinnal, kodust välja ei jõudnudki. Ahjaa, sel korral käis kõva plumps wc potti. Pidin südari saama, miljon kaadrit käis peast läbi kuidas beebi potti kukkus… veed tulid hoopis. Uus kogemus seegi. Neljandaga oli kõigest muust ükskõik- jõuaks haiglasse lapse sünni ajaks, oleks juba mega. Nagu esimest tuhu tundsin, olid üleriided ümber ja autol gaas põhja. Jõudsime. Kergendus missugune ja totakas naeratus näol. Üliõpilaste osas jäi mu arvamus viimase hetkeni samaks, õnneks ei kohanudki.
Minu üks kõige kindlam “plaan” oli sünnitusel, et kindlasti lasen teha epiduraali, kuna ma ei kannata mitte mingisuguseid valusid… Kodus hakkasin valutama 25. jaanuar ning 26. jaanuari õhtuks, kui tuhud olid lõpuks iga 5-6 minuti tagant, hakkasin Haapsalust Pelgu poole sõitma. Haiglasse jõudsin kuue paiku, avatust 3,5cm. Saadeti sünnitustuppa. Kui kella 21ks oli mul avatust 4cm saadeti mind vanni, kus oli sel hetkel ka kõige mugavam olla. Kell 23 tulin vannist ära, tuhud olid juba päris tugevad ja otsustasin, et nüüd võiks selle epiduraali ära teha. Ämmakas veel ütles ka et enne tuleb mingid paberid ära täita. See aeg kui mees nendele paberitele järgi läks, kontrolliti uuesti avatust ja öeldi et epiduraali enam ei saa ja teeme teil veed nüüd lahti (ei teagi palju selleks hetkeks avatust oli). Mina täielikus paanikas, et mismõttes ma ei saa epiduraali?! See oli ainukene asi mis ma soovisin. Kui veed olid avatud siis läks asi ikka väga hulluks. Sellist valu polnud ma eluilmas ette kujutanud. Toodi naerugaasi. Ei toiminud. Oksendasin. Meeletult. Kell 00.00 oli avatust 10cm, beebi pea küljes juhe, mis ta südametööd jälgis. 2h pressimist, karjumist, oksendamist, ämmakate sõimamist, läksid beebi südamelöögid liiga madalale ja otsustati et tuleks teha vaakum. Mulle pandi veel kanüül, ei teagi mis nad mulle veenidesse manustasid. 27. jaanuar 3.14 sündis meie poja. Apgar 7/9 ja 5 min pärast 9/9. Laps rinnal, hakkati mind õmblema, mille peale ma küsisin, et kas tõsti rebenesin, vastati et jah ja peale selle tehti ka veel lisa lõige. Õmmeldi 40 minutit. Verekaotus oli olnud tavalisest suurem. Järgmine päev sain veel teada, et veed olid ka rohelised olnud.
Kokkuvõtteks, sellist sünnitust ei osanud ma ette näha, aga olen väga tänulik, et midagi hullemat ei juhtunud ja järgmisel korral mõtestan end kohe lainele, et läheb nii, nagu peab.
Minul ei olnud mingit plaani. Esimese sünnituse puhul ei tea ju nagunii mida oodata, kuidas saab siis üldse plaani teha, kõike võib ju juhtuda. Kartsin ainult et ei tea millal haiglasse minna ja sünnitan kodus :D Aga neid valusid ei ole ikka võimalik maha magada. Kokkuvõttes esimene sünnitus esimestest valudest ja lootevee puhkemisest (nirises vaikselt) 24h. Esimesel kontrollil saadeti haiglast koju, teisel korral jäeti sisse, aga siis läks ka veel 12h aega enne kui laps käes. Sain ka epiduraali, aga minul see millegipärast valusid väga ei leevendanud. Sünnitus lõppes lahklihalõike ja vaakumiga. Pikk ja valus kogemus, kuid sellest hoolimata olin 2,5 aastat hiljem uuesti sünnitusmaja ukse taga :D Ja seekord kevadise koroona ajal ning seetõttu ilma tugiisikuta. Teisel korral oli ainus plaan kiiremini hakkama saada ja läks õnneks. Lootevee puhkemisest 6,5h, varsti tulid ka valud (nn päevade valu oli mul eelnevalt mitu päeva) mis läksid kohe suhteliselt intensiivseks ning siis läksin ka haiglasse. Haiglas olin ca 4h ja laps käes :) Koroonatesti tegin ka. Kui sa seal juba valude käes oled, siis ausalt öeldes on sellest testist täitsa suva ja vaevalt sa seal vaielda viitsid ja jõuad. Suuna pigem energia olulisemale :)
Minul on olnud kaks kogemust. Esimese lapsega tekkisid kummalised kõhuvalud 25+5. Valutasin kolmapäeva terve päeva ja õhtul läksin igaks juhuks kontrolli. Selgus, et käis aktiivne sünnitegevus. Kiirabiga viidi Tallinna ja ülejärgmisel päeval 26 nädal sündis pisike tüdruk, keda nägin paar tundi hiljem intensiivis. Tütar kaalus 880 gr. Veetsin sünnitusmajas 2 nädalat neljases palatis, kus teistel emadel on lapsed kõrval ja minu laps võitles oma elu eest teisel korrusel. Perepalatit siis ei saanud, sest mul polnud ju peret. Polnud ette nähtud Kahe nädala pärast viidi meid lastehaiglasse ja kolme kuu pärast jõudsime koju. Tütar on nüüd tubli 9 aastane. Läks kaua aega, kui julgesin mõelda teise lapse peale. Kolm aastat tagasi sündis poeg. 38 nädal tõusis vererõhk lakke ja sünnitus kutsuti esile. Olin jälle aheldatud monitoride külge, sundasendis. Meest ei saanud kutsuda, kuna olin voodisse aheldatud ja telefon oli paari meetri kaugusel. Korraga oli toas ämmakas ja arst ja hakkas kiire. Selgus, et lapse südametoone ei kuule. Viidi erakorralisele keisrile. Ärkasin intensiivis ja laps oli viidud ka intensiivi. Tahtsin lapse juurde aga sain sinna järgmise päeva õhtul. Laps ei suutnud iseseisvalt hingata. Lõpuks viidi ta kiiraabiga Tartusse, kus sain järgneda järgmine päev. Mina olin ühes osakonnas ja laps teises. Minu kodust olime 180 kaugusel. Ma oma haavaga pidin käima pikki koridori, et jõuda lapseni. Õnneks kestis see piin nädala kui laps taastus ja me jõudsime koju. Meditsiin on imeline, et suudab lapsi aidata ja nad edaspidi tulevad elus hästi toime, aga Eestis on sadu emasid aastas, kes ei saa nautida ilusat algust, kelle esimesed nädalad, kuud on väga stressirikkad.
Aitäh jagamast :)
Miks olla nii isekas ja koroonatesti mitte teha ? Sinu jaoks hetkeks ebamugav. Aga sind aitavale meditsiinipersonalile tähendab see pikemat perioodi täismahus kaitsevarustuses jne mis on kindlasti oluliselt ebameeldivam. Ole inimene !
Mul on kolm sünnitust suht ühtemoodi olnud- algasid kõik pisikese seljavaluga kell 22.
Esimese ja teise lapsega viis mees haiglasse, kolmandaga viis kiirabi.
Sünniajad 02.45, 02.55 ja 03.00.
Nagu kellavärk
Esimest sünnitades olin äsja 18a saanud, karta ei osanud midagi. Paar väikest rebendit, kuigi kaalus ainult 2.8kg.
Teisega põdesin natuke rohkem, aga läks ka ülilihtsalt. Veed ära ei tulnud ja ämmakas nägi täiega vaeva, et seda veekotti katki saada, lõpuks pliks sündiski “õnnesärgis” e siis see kotiräbal oli ümber.
Kolmas vupsas nii välja, et oli 7 sõrme avatust ja juures olnud üliõpilane jõudis napilt beebile väljumise hetkel käed alla panna. Laps korraks tegi häält ja siis magas õndsat und edasi.
Null valutamist, sest mul valulävi on päris kõrge.
Ainult positiivsed kogemused
Olnud kaks sünnitust. Etteruttavalt ütlen, et mingit plaani peale selle, et laps kätte saada, ma teinud ei olnud. Aga samuti ei mõelnud ma ka kordagi, et midagi võiks juhtuda või minna kuidagi kehvasti.
Esimene laps oli alates 30. nädalast tuharseisus. Vaatamata katsele teda väliselt peaseisu keerata otsustas laps, et ei, tema on nii, kuidas tema on ja sünnib ühel või teisel moel tagumik ees. Soovitati mulle igast uksest ja aknast, et õige oleks teha keisrilõige, aga minu enda sünnituseelse osakonna arst arvas, et kuna kõik tingimused on nö “õiged”, siis võiksin ikkagi proovida ise see laps sünnitada. Minul selle vastu midagi ei olnud. Küll pandi paika ka plaanilise keisrilõike aeg, sest üle kanda nad mul ei soovitanud. Aga isepäine nagu ta praegugi on, otsustas ta tulema hakata päev enne keisrilõike tähtaega. Pauhti veed lahti jahaiglasseminek. Edasi jätkus sünnitus nii nagu õpikus kirjas. Umbes tunniga 1 cm avanemist, kolm pressi ja laps oli rinnal.
Teine laps oli kenasti peaseisus. Seekord tulid veed alles vahetult enne presse, aga muus osas jälle selline sünnitus, mida kirjeldatakse loengutes. Palju vähem valus kui esimesel korral, natuke kiirem ja ilma õmblusteta.
Niiet ma olen pigem see õnnelik naine, kelle sünnituskogemused on olnud väga kerged ja positiivsed. Seevastu imetamine… kumbki laps pole ainult rinnapiima saanud. Mõlemad rp+rpa lapsed, tublid, targad ja tugevad :) Esimese ajal põdesin täiega, teisega enam mitte.
Pidin ka sünnitama minnes koroona testi tegema ning see ei olnud üldse hull. Võid mõelda niiviisi, et arstid annavad oma parima ja aitavad sinu pisikesel siia ilma tulla, et miks siis nende elu keerulisemaks teha ja testist loobuda.
Igatahes kavatsen keelduda testist, ei koti kui “õrn” see on või ei. Seadusega nad nõuda ei saa ja kuradile mingu. Kuigi eeldan, et ülejärgmisel aastal kui võiks uus beebi sündida, siis enam selle debiilsusega ei tegeleta nagu need testid :)
Mind on koroona ajal kui positiivset koheldud (testi tulemused ei olnud käes ning olin just reisinud). Pidin kandma kindaid ja maski kogu haiglas oleku aja. Oma kotti/ telefoni ei tohtinud katsuda. Mid paigutati günekoloogias isolatsiooni (st ruumi kus KÕIK oli plastikkilega kaetud). Kogu minuga tegelev personal oli kilekostüümis, maskiga, sirmiga, kinnastega ja mütsiga.
Test on tõenäoliselt toredam kogemus kui üksinda igavledes kile-kastis aega veeta.