Kõik ootavad mu sünnilugu, mis kogupikkusena sai kirja 13 tundi ja 43 minutit. Ma ei kavatse midagi siin ilustama hakata ja loodan südamest, et sellest on esmasünnitajatele kasu :)
4. jaanuaril kell üks öösel hakkasime magama minema kui ma diivanilt tõusin ja tundsin, et “appi, mul tuli piss püksi”, kohe kui ma püsti sain, sain ma aru, et tegemist pole pissiga, vaid lihtsalt veega, mis voolab ja mida pole võimalik kontrollida või kinni hoida. Ütlesin Meelisele naerdes, et saad aru, veed tulevad…
Meelise õudusunenägu, et veed tulevad põrandale vaibale, saigi teoks. Ta haaras seljast särgi ja viskas mulle, panin selle jalge vahele, kuid suurt abi sellest polnud. Liikusin kiirelt vannituppa, kus ma lihtsalt seisin ja naersin, sest vett tuli nagu kosest.
Kui tilkumine tundus lõppevat, siis panin endale ühe suurema sideme alla, kahjuks oli see esimeste minutitega vett nii täis, et püksid vajusid koos sellega alla.
1.40 helistasin igaks juhuks Pelgulinna vastuvõttu, kuigi teadsin, et vete tulekuga tuleb lihtsalt oodata. Seda soovitatigi, et pange side alla ja proovige magada ja oodake valusid, kui valud ei tule, siis 12 tunni pärast haiglasse. Kuna sidemest suurt abi polnud, panin alla ühe beebile mõeldud mähkme. Ringi liikudes sai seegi üsna kiirelt „täis“. Heitsin siis pikali, kolmas mähe all lõpuks.
2.40 täheldasin valusid, võtsin mingi suvalise äpi lahti ja hakkasin kirja panema… vahed kaheksaminutilised. Proovisin magama jääda, aga und ei tulnud, ärevus oli sees, et mis valudest saab, kas lähevad vahed väiksemaks, või suuremaks… Põnevust omajagu.
Kell 3.40 näitas äpp keskmiseks vahe pikkuseks neli minutit. Meenus kuskilt ajusopist, et lenda haiglasse, kui valud viieminutiliste vahedega on. Mõtlesin, et lasen Meelisel neljani magada. Õnneks oli pühapäev!
Kell 4.09 sõitsime koduväravast välja, mina natuke valutasin ja mul olid külmavärinad, tormine ilm oli natuke vaibunud ja sadas laia lund. Meelis oli öisest sõidust positiivselt meelestatud. „Vähemalt pole ummikuid!“
Kell 4.35 olime jõudnud sünnitustuppa, enne seda vastuvõtus ämmakale end näidates, olin ma suutnud ta varbad juba pool verise lootevedelikuga üle uputada. Avatus 3 cm.
Sünnitustuppa jõudes tabas mind šokk – ma ei saagi last seitsmeks juba rinnale. „No vaatame, ootame uue vahetuse ära kell kaheksa, siis näeme, kaugele sul on siin asjad arenenud…“ lohutas mind ämmakas, kellest polnud mingit kasu. Teadsin, et mul pole isegi mõtet mitte midagi küsida või öelda, sest kell kaheksa on vahtkonna vahetus ja siis tulevad tööle ilmselt need inimesed, kes reaalselt minuga tegelevad.
Meelis keeras end põrandale magama, mina valutasin edasi – külili voodis, selili voodis, kõndisin selle kitsega mööda tuba ja valutasin püsti olles… valud olid umbes kolme-neljaminutiliste vahedega. Vaikselt läksid valud muidugi suuremaks.
Ma ei suutnud oodata – veel tund, ja toimub vahetust – mida küsida, kas vanni, mis leevendab ja mille peale ma algul mõtlsin ja mis võib kogu tegevust pärssida ehk leevendada emakat veelgi või kohe epiduraali nõuda.
Tunni ajaga suutsid valud mind sedasi niita, et vann oli hetkega minevik. Mind ei kottind mingi vesi, mingi leevendus, ma tahtsin valust vabaks saada. Kuna beebi südametöö oli monotoonne ja see andur kõhu peal mu valusid ei „lugenud“, siis naistearst tšekkis värki – 3cm avatust, ikka veel… Beebile pandi andur pähe läbi tupe, et tema südametööd jälgida, et kuidas tal tegelikult olukord on, kõhupealsed andurid ei andnud adekvaatset infot. Siis kutsuti anestesioloog… Kanüülid ja juhtmed, andurid ja üle selja ja jalgade ja käte veetud tilgutid… Ma oleks nagu sumahaige olnud seal voodis oma „tavaariga“.
9.20 sain oma süsti selga ja võisin jääda ootele. Tegelikult anti mulle epiduraali eelkõige seepärast, et ma saaksin puhata, kuna hiljem on jõudu vaja.. ja ma olin juba praktiliselt ööpäeva üleval olnud. Ja ma olin alles alguses.
Meelis läks vahepeal koju, et magab ka tunnikese. Ma sain tõesti kümnest magama minna ja mingi pooleteise tunni möödudes hakkasin taas vaikselt valusid tundma. Vähemalt sain ma natukene magada. Sellest oli jõhkralt abi, sest ka kell 12 olin ma veel poolel teel. Avatust 6 cm. Südametöö korras. Valud regulaarselt viie mindi tagant. Ja aina hullemad.
Kui hommikul minnes hindasin ma ise valusid neli kümnest (ja aparaat näitas max 15), siis pärast epiduraali hindasin ma valusid ise seitse kümnest ja masin tõusis sujuvalt 30ne peale. Sada pidi maksimum olema. Ma mõtlesin sellele õudusega, millal mu valud on 100 peal ehk siis minu mõistes 20 kümnest :D
Naistearst pakkus välja, et kas ma tahan veel ühe doosi epiduraali… Mõtlesin, et mõnuga loobun valudest. Aga ma ei ole enam üldse kindel, kas mulle midagi doseeriti, mida doseeriti, kui palju doseeriti… Sest kella 12st algas trall pihta. Sõna otseses mõttes. Valud läksid aina hullemaks. Ämmakas ütles, et vahetaksin tihti poose. Nii ma siis vedisin end seal voodisse ja voodist välja, järile, hernekotile, püsti… Pidevalt saatmas mingi labürindilaadne mõistatus, kuhu ja kuidas tõsta jalgu ja käsi, et ükski andur-kanüül-juhe lahti ei tuleks. See võis üsna koomiline olla. Ja siis veel samal ajal valutada. Ja mõelda pidevalt „kohe s*tun ma end täis!“
Meelis oli igati toeks, aga ma ei osanud ise kuidagi tema abi kasutada. Mul ei olnud vaja kätt, mida pigistada. Mul lihtsalt oli hea meel, et ta on kõrval. Kuigi vahepeal nägin küll, kuidas tal on täpselt see nägu „fakkk, mida ma teen, mida ma teen… kuidas ma saaks aidata? Fakkk, ei saagi… pekki, tal on niii valus…“ Noh, nii oligi. Ta ei saa midagi teha, su valu väiksemaks ega seda ära võtta, ta lihtsalt saab olla.
Mingi kella kahe ajal tundsin ma, et ma ei suuda enam… Pean laskma end vabaks, kasvõi ämmakale näkku s*ttuma, sest ta pühiks selle tõenäoliselt ära ja toimetaks edasi. Et kaua ma kannatan, pohhui, kelle eest ma ennast hoian või varjan. Ma ei ole esimene ega viimane.
Ajasin Meelise minema. Mõtlesin, et kui olen üksi, saan ehk kiiremini. Lõpuks lendasid kõik ropud sõnad mida ma tean, palusin arste (mul oli praktikant ka, megachill ja mõnus plika!), et nad lihtsalt selle lapse välja kisuks, tõmmaku tangidega või tehki midagigi, mina enam ei suuda. Kuigi nad olid toetavad ja kiitvad, et ma olen tubli ja saan hakkama, vaatasin ma seinal venivat kella ja mõtlesin, et fakk, siia ma jäängi.
Reaalselt, ma ei uskunud, et valude vahel on võimalik sügavalt magada. On. Ärkasin valu peale ja vaatasin jälle kella. Kell oli kolm saamas. Mõtlesin, kui vahva oleks kui ta sünniks 15.15. Tutkit.
Valutasin siis edasi, vahetasin asendeid… Lõpuks kella ma enam ei vaadanud, vedelesin külili voodis. Ja siis saabus uus ämmakas, kes oli konkreetne tädi. „Ah, mida sa siin valutad, hakkame pressima!“ Seega oli mul avatus olemas, aga keegi seda mulle varem ei öelnud ja konkreetselt ei öelnudki keegi. Lihtsalt ühel hetkel said valudest pressid ja nii oligi.
Ma eeldasin, et pressid käivad kuidagi teistmoodi kui see lõpuvalutamine, et ma kuidagi puhun teistmoodi vms. Lõpptulemusena, kuigi ämmakas soovis, et ma ta näpud enda seest välja pressiks, siis mina neid ei tundnud ja pigistasin hambad ristis pressida lihtsalt „äkki joppab“ ja umbes viiendal korral joppaski. Pea hakkas paistma, seitsmendal korral tundsin, kuidas ta pea on poolel teel. „Kas kutsume Meelise sisse?“ „Ei, ta kukub kokku!“ Press… plumps, pea väljas. Press, plumps ja oligi kisa juba kuulda.
PALJU ÕNNE! POISS! 16:03
„Nüüd võite Meelise kutsuda!“
Meelis, kes oli koridoris samal ajal ootaval seisukohal ja tahtis filmida, kuidas ma karjun, tabas just selle hetke, kui ma karjusin nagu loom, viimast korda, ja pärast mind on kuulda beebi kisa.
4. jaanuaril 2015 kell 16:03 sündis meie poisiklutt,
olles 2950 grammi raske ja 51 sentimeetrit pikk.
Loomulikult polnud kogu triangel veel läbi. Õnneks oli mulle ette nähtud vaid paar ilupistet. Meelis oli sel hetkel mu kõrval ja ma veel mainisin moka otsast, et seal all on ilmselt üsna verine ja ära siis praegu ümber minu tiiruta. Samal hetkel vaatas ta ämmakat, kes tõmbas meetrise verise niidiga just õmblust kokku. Te oleks pidanud Meelise nägu nägema, see muutus sekundiga valgeks ja ta ilmselgelt poleks pidanud seda nägema.
Õmblused tehtud, süstid saadud, et veri pidama jääks… Mõnekümneminuti pärast tuli ämmakas kontrollima, surus korra emakale ja mu seest lihtsalt lärtsatas verd voodisse. Ma lihtsalt ujusin selles. See kaaluti ära. Ja selgus, et mul on suur verekaotus (kokku 630 ml). Kõik läksid paanikasse, ilgem siblimine läks lahti. „Me paneme teid nüüd narkoosi alla… Puhastame seest ära…“ Selgus, et mul veri hüübis kehvalt (vana perekonna viga juba) ja jäi sinna emakasse kuidagi ette. Igaljuhul veerand tundi hiljem oli „operatsioon“ tehtud ja ma hakkasin kosuma. Vereülekannet mulle ei tehtud, kuna ma ei tundnud end kehvasti. Mul ei olnud tunnet, et pilt läheks tasku või et pea käiks ringi. Praegu olen kodusel ravil rauatablettide ja siirupi peal. Lisaks pean manustama kõvasti rauda sisaldavaid toite :)
KOKKUVÕTVALT: ma võiksin viis last välja pressida, kui enne seda valutama ei peaks. Pressid olid köki-möki, ma arvasin, et just see on megavalus kogu protsessi osas, aga tegelikult on need valud kordi hullemad. Ja mõelge nüüd ise… 2.30 hakkasin valutama ja vahelduva eduga kuni 15.30ni välja, umbes siis hakkasin pressima…13 tundi valusid… Väkk! Aga nagu naised saunas rääkinud on, tänaseks on need jõhkrad valud meelest läinud, sest poiss on lihtsalt nii armas. Nüüd teevad muret hoopis gaasivalunutud ja muud asjad…
Järgmisel päeval kui Meelis läks sünnitusmaja alla Relaxmomi poodi mulle nibukaitsmeid ostma, siis saadeti meile ka väike kingitus (käe- ja jalajälje savi), mis meil juba olemas on. Loosin selle armsa komplekti teie vahel välja, kui jätate enda sünniloo siia kommentaaridesse. Teen loosimise kuu lõpus, siis saavad minu jaanuarigrupi emmed ka osaleda :)
Enda teist last sünnitama minnes mõtlesin, et ahh, mis seal ikka, esimene oli ju lihtne, küll teine ka lihtne on .. Esimene oli esilekutsumisega, samuti ka teine .. Läksin siis 24.04.2014 rõõmsalt haiglasse kella 9.00-ks ja tegevus hakkaski pihta .. Pandi toolile, avati veed ja nii ma siis nirisesin, olles ise pidevalt läbimärg .. Viidi edasi sünnitustuppa, et seal siis jälgimise all olla .. Nirisesin, mis ma nirisesin, lõppu ma ei näinudki .. Valusid ei hakanud kuskilt .. Vett tuli aga ikka isuga .. Mõtlesin, et palju seda küll olla võiks, sest see näis lõputu nirisemine .. Kella 13.00 paiku otsustati, et pannakse tilka, et valud kiiremini hakkaks ja beebi kiiremini tuleks .. Teistest tubadest oli kisa minuni kuulda, minul aga ikka ei midagi .. Enne mind said ikka väga paljud sünnitatud .. Ootasin siis edasi .. Lõpuks hakkas mingi õrn valu, teadsin, mis varsti sellele järgneb .. Kuna laste vahe paar päeva alla aasta, siis eelmine sünnitus ilusasti meeles alles .. Lõpuks olid valud juba päris tugevad ja pakuti epiduraali.. Olin nõus, kuna eelmisel sünnitusel oli sellest väga palju abi ja sünnitus oli kohe nii hea ja kerge .. Niisiis, sain epiduraali, valud kadusid .. Lõpuks oli ka avatust nii palju, et võis tegudeks minna .. Siis aga otsustas ämmakas, et aitab epiduraalist, et saaksin ikka tunda sünnitamist ka . Oh jummel, neid valusid siis .. Ämmakas seisis kapi ääres kui ma ütlesin, et nüüd tuleb .. Vaidles aga vastu, et ei tule, et pole veel miskit näha ega midagi .. Aga kuna ma olin varem sünnitanud, siis teadsin, et tulemas ta on .. Läks hetk mööda, tuli press ja pea hakkas paistma .. Siis hakkasid kõik end liigutama, et oiii tulebki .. Paar pressi veel ja lõpuks ta väljas oligi, 53 cm ja 4410g, tüdruk . Hakkama sain, kuigi mõtlesin viimaste presside ajal, et enam ma ei suuda ja enam ei jõua .. Kuna mees pidi ka antud hetkel mujal viibima, pidin ma täiesti üksi hakkama saama .. Pisteid sain ka isuga .. Aga õnneks on kõik mõõdas ja ehk kunagi ununeb ka ! :)
Oih, kell 18:16 oli laps rinnal .
Püüdsin hästi lühidalt ja mõrksõnadega pmst kirja panna, sest muidu oleks läinud kogu see jutt siin liiiiiiiiga pikaks :D
– 14-da hommikul kell 10 tegi algust siis mu limakorgi äratulek
– lõuna paiku kuskil hakkasid need nö päevade moodi valud, mis aga olid väga õrnad.
– Kuskil 15:00 paiku hakkasin mõõtma huvipärast nende vahesid, mis olid kuskil iga 30 min tagant.
– Õhtul 18:00 paiku tuli see õige limakork lõpuks ära.
– Kui 23:00 paiku magama läksime, siis magamisest ei tulnud kohe kindlasti enam midagi välja. Vahed olid ikka 30 min.
– 00-i paiku hakkasid vahed vähenema.
– Kell 3:00 hakkasid vahed olema juba kuskil 6-8 min.
– Oksedasin ja kõht lõi täiega lahti :S
– 6-st helistasime haiglasse, kust öeldi, et kui kannatate veel olla, siis olge kodus, teil endal mugavam. Võtsin sisse 1g Panadoli ja valutasin edasi.
– Lõpuks Kell 10:30 läksime haiglasse, avatust oli 1,5 cm. Saadeti veel ringi liikuma.
– 13:00-ks oli avatust 2cm, valutasin aga edasi
– 3-4 ajal sain vanni lõõgastuma tunniks, aitas küll mingi aeg :) Peale seda avatust 3 cm
– enne 18:00 sain naerugaasi alla :)
– Valutasin mis ma valutasin, lõpuks ei aidanud ka see enam, sest muidu 5 min vahe asemel tulid selle 5 min jooksul tuhud 2-3 korda järjest.
– Ootasin oma 4 cm avatust nagu õnnistust, et epiduraali saada :S
– Arsti kutsudes 20:30 selgus, et avatust on 7 cm
– veed tehti lahti ja sain oma kauaoodatud epiduraali :P siis olin nagu taevas :D
– kuskil 3 tundi epiduraali all ja siis lõpuks võeti mind ette ja hakkas pressimine(00:55) ning kasutati vaakumpumpa :S
– avatust oli aind 8 cm ja tehti lahklihalõige(vaakumpumba kasutamiseks) :S
– Vaakumpump sellepärast, et epiduraali aja jooksul langesid beebi südamelöögid kahel korral väga alla ja sama oli ka pressimise ajal :S
– Hoiatati, et võib isegi keisriks minna, kui lapse peast võetud vereproovid selguvad halvad olema :S
– Aga kõik läks õnneks ja 1:19 oli minu pisike ime mul rinnal :)
– Pressisi nii, et ninast hakkas verd tulema :S:D arst naeris ka, et ta pole oma elu jooksul midagi sellist näinud :D
Seda postitust oli ikka väga lahe lugeda, kõik nii täpselt kirjutatud. Olen ise lapseootel ja ma ei teagi kas karta sünnitust või mitte, ei kujuta ettegi kui jubedad need valud võivad olla.
Teile suured õnnesoovid. Jõudu ja jaksu pisikese kasvatamisel :)
veelkord palju õnne, tubli töö!
lugedes sinu lapse sünnilugu oleks see olnud nagu minu enda 2 sünnitust :) ja nentimine sama – sünnitada ma võin, aga lõpukandmine võiks kellegi teise osa olla. ka minu esmasünnitus kestis väääga pikalt kl 7.30 – 22.15. juhtus see 1990 a. süste teha ei lasknud, sest räägiti, et süstitakse tegelt lihtsalt suhkruvett :D mehi juurde ei lubatud, samamoodi olid külmavärinad ja kuumahood vaheldumisi unesoigumisega. tundus, et mitte kedagi peale minu ei huvita kuidas see laps minu seest välja saaks . . . jalutasin ja lebasin ja istusin ja röökisin, püüdsin ka magada jne. AGA LAPSED ON IMELISED! nüüd ootan vanaemaks saamist juunis-juulis
6.11.2011.
Hommikul ärgates, tundsin kerget selja valu. Mõtlesin, et mis seal ikka, ehk on nii palju viimasest pissil käimisest möödas, et nüüd surub veidi seljale ja neerudele. Ei teinud sellest tundest nagu kohe väljagi. Ja noh – valugi andis järgi. Kella nelja paiku õhtul, kui oma vanaemaga kokku sain, ütlesin talle, et mul on nii imelik olla ja neerudesse nagu lööb pidevalt valu. Kui koju tagasi jõudsin hakkasin nagu iga veidi aja tagant pissil käima. Helistasin siis ka oma mehele, kes oli ära lõuna-eestis. Ütlesin talle, et ta võiks hakata varem kodupoole sõitma, et tunnen end veidralt ja võiks erakorralises kontrollis käia. Jalutasin siis ühest toast teise ja kurtsin oma isale, et siit ja sealt valutab ja koguaeg ajab wc’sse ja kõht tõmbab ka nagu veidikene kõvaks. Isa veel viskas nalja – on see ikka kusi, mitte vesi :o .
Mees jõudis koju lõpuks kella 9 paiku õhtul ning siis seadsime sammud erakorralisse. Seal nagu ikka tehti kohe KTG, mis ei näidanud üldse emaka tööd. Ühe korra tuvastas midagi ja see oli ka kõik. Siis nad ütlesid, et ma võiksin koju minna ja oodata, kuni valud suurenevad. Kuid siis küsis ämmaemand, kas ta kontrollib mind ka vaginaalselt – ja ma olin sellega nõus, kuna ma ei teadnud ju kust mis valutab. Ehk on üldse midagi halvasti. Nii kui püksid jalast sain küsis ämmaemand, kas mul veed lekivad. Ja kust ma seda peaks teadma. Ütlesin vaid – ei tea mina, mis sealt tuleb mida ei tule.
„Teil on avatust 1 sõrm!“ Hehh.. No tore :D Mõõtsime vererõhku mis oli 154/96, mis on ilmselgelt liiga kõrge. Otsus oli ööseks jälgimisse jätta. Ning nii ma seal siis öösel kergelt valutasin – manstruatsiooni tüüpi valud, mis käisid kergete krampidena.
7.11.2011
Hommikul kella 9 paiku palus arst mind läbivaatustuppa. Ööga oli avatust juurde tulnud 1 sõrm, seega avatust 2 sõrme. Lasime siis nö „vee välja“. Kuna mul oli väga tore arst seal, siis ütles ta nii ilusti – nii, siin ei ole enam midagi. Täna hakkame sünnitama ja koju läheme kolmekesi! Helistasin siis mehele, kes tormas asjadega haiglasse, et saaks koguaeg kõrval olla ja kätt hoida. Naljakas oli see, et kui veed avati, siis järgmise sellise krambikese ajal tulid igakord ka veed. Küll koridori, küll voodi ette. Koristaja käis mopiga järgi koguaeg. Ühel hetkel olid valude vahed juba üpris tugevad, ning külastasid mind iga 4-3 minuti tagant. Mees oli mul selline kellamees, kes ütles, millal valu peaks tulema. Päris hulluks läks asi sünnitustoas, kuhu jõudsime kella 13 paiku. Küll oli seal hea kitsekene, mille najal valuhoog ära kannatada. Küll oli mul kuum siis jälle palav. Ja mees vaesekene pidi minu tujusid siis rahuldama – aken kinni, aken lahti ja nii umbes iga 2 minuti tagant. Ega ta vastu ka ei hakanud. Küll ma oksendasin ja oigasin ja karjusin ja hädaladasin. Siis oli aeg aga seal maal, et tuli lauale pikali visata. No kurat – tuleb valu hoog peale ja mitte kuskilt pole kinni haarata. Madratsist. Mmm.. Ehk saaks valuvagistit? Nii panin kuhugi allkirja ja ootan valuvaigistit, ja aina kõvemini ikka nõuan seda, sest valuhoog on üpriski meeletuks muutunud selleks ajaks. Ehk aitab naerugaas, mis ämmaemand mulle pihku surus. Oh õudu – seda ei soovitaks ma nagu kellelegi. See keeras asja hulluks – oksendasin maomahla nii mis kole. Kuna aga laps liikus vaikselt aga eksiti poole, siis tuli ta pea küljest ära andur, mis südametööd näitas. Oma 10 minutit, ei teadnud ei mina, ei mees ei ämmaemand, kas lapsega on kõik hästi. KOHUTAV TUNNE! Ja siis need valuhood. Saime ikka anduri uuesti külge, mis näitas, et lapsele ei meeldi, kui ma olen istukil. Lõpuks keerasin end külili. Mees pidi minu vasakut jalga õhus hoidma ja seda mul mitte kõveraks laskma. Ämmaemand vaatas ja ütles – nüüd on asjad seal maal, et enam valuvaigistit ei saa ja nüüd kui tahad siis hakka pressima, sest laps on väga lähedal. Aga kuidas ma pressin? Kuhu ma surun? Eee.. miks mul pilt mustaks kisub. Oh.. Kolm korda kolm pressimise seeriat ja kuulsin üht heledat nuttu. Oii milline pinge langus. Külmavärinad, rõõmupisarad, hõisked „Ära tegin! Ära tegin…“ Mehe pisarad ja sõnad – sa olid väga tubli, ma armastan sind! Ja kui ta veel kõhule pandi – minu tibu. Lõpuks oled sa siin! Siis tehti see iludus puhtaks ja anti issile, kes imetles ja imetles seda väikest ilmakodaniku, kes ei tahtnud enam emme kõhus olla. See uhkuse tunne ja fiiling, et ma sain sellega hakkama oli ülekaalus sellele valule, mis eelnes.
Siin ta siis meil oli – 3460g, 49cm pikk tüdruk laps, kelle nimi oli juba enne sündi Liina, mis sobib talle ka väga hästi!
Tere tulemast, Liina!
Meie sünnilugu
Helistasin kohalikule ämmaemandale pühapäeva öösel kella viie paiku, kuna mul kõhus oli imelik tunne, arvasin et äkki algavad kokkutõmbed.
Ämmaka juures selgus et miskit väga ikka ei toimu ja avatust oli alles 1 cm siis. Aga kuna ma reede öösel arvasin et mul oli natuke vett ära tulnud siis ämmaemand ütles et ma pean minema haiglasse kontrolli. Kuna mul valusid polnud vaid lihtsalt oli imelik olla siis otsustasime et ma ei hakka kiirabiga sinna haigla poole sõitma vaid läksime ise autoga. (Meil on lähim haigla 2.5-3 tunni sõidu kaugusel, ehk siis ei ela Eestis :D )
Haiglasse jõudsime esmasp hommikul umbes 8.30 paiku, tehti KTG kohe.. midagi ei toimunud ikka ja avatus endiselt 1 cm. Siis saadeti günekoloogi juurde kes ka uuris ja puuris, katsus kas on veed ära tulnud vms. Siis tegi ultraheli ja mõõtis beebit,ning tuli välja et mul lootevett liiga vähe ja otsustas et peaks sünnituse esile kutsuma teisipäeval (11.11 mis oli ka tähtajaks), juhul kui midagi ise toimuma ei hakka.
Saime kohe sünnituseelsesse tuppa. Puhkasime niisama ja ma üritasin magada kuna eelmine öö oli vahele jäänud juba.
Öösel kella 2.30 paiku hakkasin tundma imelike päevade valusid ja mõtlesin et mõõdan igaks juhuks aega, kuna selleks hetkeks ma enam ei saanud aru kunas ma midagi ette kujutan ja kunas mitte . Valud tulid umbes iga 5-7 minuti järel. Suutsin magada ikka mõne tunni peale seda, ja hommikul kui arst lõpuks vaatama tuli sain häid uudiseid temaga jagada, saadeti KTG-d tegema uuesti. Siis näitas kokkutõmbeid juba ja avatust oli 3-4 cm. Olime väga õnnelikud et neiu otsustas ikka ise tulema hakata
Nii ma siis tatsasin valust ringi kogu selle aja, kuna pikali olles tundusid valud veel hullemad. Vahepeal proovisin veel naerugaasi aga sellest hakkas mul väga paha ja uimane, seega see ei aidanud.
Kella kolme paiku olid valud juba ikka väga valusad, avatust oli siis 5 cm ja kella 16.00 paiku hakati paigaldama epiduraali. Epiduaari paigaldamine oli valus (sel ajal ma veel ei teadnud mida õige valu tähendab ) ja päris kaua aega surgeldas seal selja kallal mul kuni selle lõpuks paika sai. Järgmised paar tundi oli hea olla, valu ei tundnud
18.30 oli mul avatust juba 7 cm. Ja kella 20.00 paiku tehti mul veed lahti, siis hakkasin juba natuke kokkutõmbeid uuesti tundma. Kella 22.00 paiku olid mul juba päris suured valud ja kokkutõmbeid oli 6-7 10 minuti jooksul. Mingi aeg ma oksendasin kaa, aga ei mäleta enam millal…vist just enne seda kui pressima pidin hakkama
Kella 23.00 ämmaemand vahetus ja siis peale seda mingi aeg läks pressimiseks, sealt edasi ma väga midagi ei mäleta ka, olin juba nii väsinud et ei suutnud isegi silmi lahti hoida, nii et ma isegi ei tea kes see ämmaemand oli kes mind kamandas seal. Niipalju mäletan et mind seal tõsteti igasugustesse erinevatesse asenditesse ja muudkui pidin pressima ja ma üldse kohe ei jõudnud aga lõpuks sain hakkama ja beebi oli minu kõhul kell 00.32 kuupäevaga 12.11. Siis sain mõned õmblused ja enam muud tähele ei pannud kui ainult seda pisikest preilit keda ma 9 kuud oma kõhus kandnud olin.
Ämmaemandate kohta niipalju et see ämmaemand kes minuga enamuse sellest ajast veetis, oli ikka maru tore, esiteks suutis korralikult inglise keelt rääkida minuga ja teiseks selgitas mulle igat oma tegemist. Temaga oli kaasas veel õpilane kellele ma olen väga tänulik, tema ja Lars olid kogu selle aja minuga (elukaaslane käis vahepeal kohvi ostmas omale ainult). Õpilasel oleks ka pidanud tegelt tööpäev lõppema kell 23.00 aga ta otsustas sünnituse lõpuni minu juurde jääda. Ma ei kujuta ette mida ma ilma oma meheta oleks teinud seal, uskumatu kui palju jõudu tema kohal olek mulle juurde andis.
Selline lugu siis meie beebi sünnist ja raportis on kirjas sünnituse ajaks 16 tundi.
Minul oli esmasünnitusega sama lugu.Valutasin 24 tundi.Arvasin ise ka,et kõige valusam on kui laps tuleb vàlja aga tegelt on see tõesti köki-möki valudega võrreldes.Kui valud olid siis lisaks epiduraalile sain manustada ka naerugaasi
Väga lahe on lugeda… Omal kah mees pidi paar korda pildi tasku panema ja nii ongi, et mees peab lihtsalt kõrval olema… Ma vihkasin, kui ta hakkas mu pead paitama, kui ma pressisin… Nii närvi ajas :D
Plikat sünnitades oli sama värk, et pandi narkoosi alla… verekaotus oli ~770ml.
Aga tglt… ilusat teineteisega tutvumist :)
Nonii, siit ta tuleb, varasemalt kirjalikul kujul mitte kellelegi avaldatud sünnilugu. Sest meil on seda savi nii väga vaja. Või siis pigem sellepärast, et Sinu lugu lugedes tekkis mul tahtmine enda lugu kirjalikult väljendatud saada. Igatahes, siin see on.
E pidi sündima 21.08.2014 Juba siis, kui tähtaeg määrati, teadsin ma, et kui see laps on oma emme-issi laps, siis käsu peale ta küll ei tule. Tuleb siis, kui heaks arvab. No ja nõnda läkski. Viimasel ämmakavisiidil ütles ta mulle, et “Ma arvan, et selleks ajaks on kõik juba möödas, aga annan sulle saatekirja 29.08, siis arstid otsustavad, mis edasi.” Arva, kas ma sain 29.08 arstide jutule minna? Otseloomulikult. 29. augusti hommikul viis mees mu kontrolli ja ise läks tööle, sest ma olin veendunud, et pole E siiani sündinud, siis ei hakka ta nüüd lähitundidel ka ilmavalgust nägema. Selguski siis, et laps on üsna suur ja vett väga vähe. Nii mind haiglasse “esilekutsumisele” jäetigi. Ah, et miks esilekutsumine jutumärkides on? Esmalt pandi mulle geeli, öeldi, et ilmselt 30.08 kuupäeva sees sünnib kindlasti ära. Sain järgmine päev ka geeli. Tööl olid 3 toredat arsti, kes kõik korraga mind vaatama tulid nagu ilmaimet, et miks E siis ikkagi sündida ei taha. Ja siis veel geeli – vaikus! 01.09 pandi mind tilgutite alla ja kinnitati, et KÕIK, kes tilguteid saanud, lähevad paari tunni möödudes sünnitustuppa ja sünnitavad. Kõndisin siis 4-5 tundi tilgutiga mööda haiglat ringi. Mis muutus? Veed tulid ära. Needsamad veed, mida beebil niigi vähe oli. Sünnitustegevusest ei olnud ka tol kuupäeval mingit märku. Vaid mõned valud, mis andsid märku, et miskit võiks toimuda. Üks öine arst ütles, et ma kujutan ette endale vett ja veekott on täiesti terve veel. Ja et “tema ei kavatse minuga täna öösel enam taielda”. Kinnitasin talle, et ma ei tahagi praegu sünnitada, sest ma puhtfüüsiliselt ei jaksaks ja andku mulle parem valuvaigistit, mis mul magada laseks. 02.09 hommikul jõudsid ringiga tagasi tööle need kolm toredat arstitädi, keda paar päeva tagasi nägin. Sorkisid siis veel, ütlesid, et siin pole enam mingit vett – sünnitustuppa ära! Peab tunnistama, et mure loote pärast oli suur, kui selgus, et need kohe kindlasti olid veed, mis ära tulid ja nüüd on ta seal sees ilma oma veeta, mis talle nõnda oluline.
02.09 kell 09.00 jõudsin sünnitustuppa (ei saa mainimata jätta, et eelmisel õhtul ma juba õhtusööki ei söönud, kuna “äkki tuleb keiser”), helistasin mehele, kes siis ka töö juurest mulle seltsi tuli. Lapsele pandi pea külge andurid (millest siiani ühes kohas väike lohuke-auguke peas järel). Sain veel tugevamaid tilguteid, mis kohe kindlasti peaks esile kutsuma kõik. Siinkohal mainin, et minu jaoks oli see arstide vahetus kõige hullem, sest kui mulle esmase tilguti hetkel kinnitati, et kui oleme teatud määrani jõudnud, siis sealt rohkem ei anta. Kell 12.00 hakkasin tundma suuri valusid. Mees toetas ja silitas selga, kui valu kestis – üllataval kombel see tõesti leevendas. Umbes kell 15.00 jõudsime selle mainitud tilkade määrani, mis tõi kaasa selle, et järgmine naistearst otsustas suurendada tilkade doosi.. Kannatasin valusid edasi, üsna tihedalt, lapsel vett polnud ja ükski arst ei saanud aru, mis toimub, miks ei sünnita. Käisid ja küsisid nagu see oleks minu valik olnud :D Kell 19.00 (Olin selleks hetkeks söömata ja JOOMATA üle ööpäeva, sest “äkki tuleb keiser”) tuli uus ämmaemand, kes vaatas – olukord oli sama, mis 29.08 pärast esimest doosi geeli. Selle peale ütles ta, et kui MINA soovin, siis võime veel paar tundi oodata ja vaadata, mis saab või teeme keisri. Mina otsustasin (pmst enne, kui ämmakas lausega lõpuni jõudis), et ma olen söömata-joomata-kurnatud ja ei suudaks mitte kuidagi seda last ise enam ilmale tuua, rääkimata murest, et lapsel lootevett polnud, seega teeme keisri. 19.45 oli E sündinud, kaaludes 4342 g ja olles 54 cm pikk. Terve kui purikas! Seni kuni mind kokku õmmeldi, oli E issiga lastearsti ülevaatusel.
Mis kõige raskem oli? Viis päeva üksi haiglas olla ja meest igal õhtul enda juurest koju saata. Sünnitusvalud seal sünnitustoas ka ei olnud kõige meeldivamad – valude kohalt nõustun sinu emotsioonidega. Aga nõustun ka sellega, et võiksin veel ja veel kõik läbi elada, sest 02.01 4-kuuseks saanud E on imearmas tütar, kes ei ole mind ühegi gaasivalu ega liigse jonniga neil kuudel vaevanud. Sama rahulik beebi, kui hea raseduski oli. Sünnitustegevus osutus lihtsalt oodatust keerulisemaks. Minu esmasündinu, kes paneb mind iga päev naeratama, ka siis, kui ma olen väsinud. Minu (seni) ainus laps, kelle pärast ma olen valmis jooksma läbi tule ja vee. Minu laps, kellele ma viimased 4 kuud olen plaaninud seda savi osta, aga see läheb lihtsalt iga jumala kord meelest, kui ma Tallinna suures linnas käin (elame linnast eemal metsade vahel, kus me aegajalt õues kitsi vaatamas käime vankris askeldava E-ga).
Ma ei planeerinud keisrit, ei planeerinud mingit seljasüsti, ammugi mitte valuvaigisteid, mis eelnevatel öödel magada laseks. Aga fakt on, et sel momendil seal, oled sa nõus KÕIGEGA, mis su lapsel ilmale tulla aitaks. Minu ainus soov oli, et ta sealt veeta keskkonnast välja saaks ja oma emme-issi sülle pääseks.
Minul on kogu see trall ees aprillis, kahjuks loosist vist osa võtta siis ei saa :)
No ei jõua ära oodata, millal saaks sellega ühele poole, hirmu ei ole ja üldse on põnev lugeda teiste sünnituslugusid.
Edu poja kasvatamisel! ;)
Palju õnne pisipoja synni puhul!! :)
Nii aga minu lugu, pole just pikk aga natuke ikka midagi saan kirjutada.
Kui ma olin 36 või 37 nädalat rase hakkasid ebaregulaarsed valud. Mõttlesin iga päev et nyyd on minek. Aga ei midagi. Nii kätte jõudis 39+5. 6detsembri Öösel kahe paiku olid valud iga poole tunni tagant. Magasin vahepeal ja jälle olin imeliku valupeal yleval. Ja nii hommikuni. Sis mõttlesin, et teeks yhe sooja vanni. Võtan riided kõik seljast hakkasin sis vanni astuma ja mingisugune pruunikas vedelik jooksis säärt mööda alla (nägin sellist asja esimest korda, mis sis et olen olnud kolm korda rase) Aga ei mõelnud sellele nagu yldse ja istusingi vanni, nii hea mõnus soe vesi oli. Istusin mai teagi kui kaua ja tulin välja. Nagu kõik oli ok. Mõttlesin vahepeal, et varsti nagunii minek ega ta lõppmatuseni sisse ei jää. Toimetasin kodus tegin toad korda, pesin nõud, vaatasin veel igaksjuhuks haigla koti ka yle. Aga sis peale lõunat yhest (täpselt ei mäleta) valud suurenesid. Sis hoidsin ja pigistasin köögilauda. Muidugi kannatasin edasi. Kaks suuremat last vaatasid lihtsalt mind ja noo kolmas on veel väike, et aru saada mis toimub. Sis helistas mees, et ta viib mind enda juurde igaksjuhuks sealt hea haigla minna. Olin nõus. Kell oli vist 16.00 kui mees minu juurde jõudis yttlesin, et lähen käin igaksjuhuks emost läbi vaatab mis nad seal räägivad. (Ma ise elan Pärnust 35km kaugusel). Ootasime sis mu vanemaid, et nad kaks suuremat last (tydrukud) oma juurde võtaksid kui nad jõudsid oli kell 16.30 ja kolmas laps (tydruk) tuli kaasa ja oli issiga kodus Pärnus. Nii sis lõpuks saime liikuma hakata tipa ennem viite. Mul valud ikka suht tugevad, autosõit oli ka minu jaoks jube. Nii sis linna jõudsime haigla juurde tiba ennem poolt kuute õhtul. Andsin mehele musi ja võttsin oma kodinad igaksjuhuks kaasa, et äkki läheb asjaks. Et hiljem hellan talle kui tean mis toimub. Nii sis mees läks lapsega koju ja mina emo poole. Nii rääkisin emos ,sis et valutan suht tugevalt, võttis mu andmed ja tuli arst sis kes mind ylesse synnitusosakonada viis kell oli sis 17.40. Pandi mulle aparaat kylge ja noo sis järsku hakkas täiega valus, pressima hakkasin. Arst yttles nii jalad alla ja synnitustuppa avstust oli 7cm veed avati synnitustoas. Ma mõttlesin, et suren ära ikka meeletu valu oli. Eks ma sis kah karjusin ja pressisin ja lõpuks sis sain poja kätte kell oli 18.06. :) Pikkus 48 ja kaal 2690. Sis kui last nägin ehmatasin ära tal oli kolm korda nabanöör ymber kaela ja veel yhe jala ymber. Nabanöör oli lihtsalt liiga pikk, mõttlesin et jumal tänatud, et midagi halba ei juhtunud. Poisiga oli kõik korras, tiba sinakas oli aga seegi muutus kiirelt. Sis õmmeldi kah mind natuke. Taastusime väikse mehega synnitustoas ennem kui tavapalatisse saime.
Nyyd oleme 1kuune ja 1päevane :) kaalume 392 ja pikkust 53.
Olen mõelnud kui mees tollpäeval poleks mind enda juurde viinud, sis olekski synnitus kodus toimunud.
Kolm synnitust on ikka alanud vete tulekuga aga jahm neljandaga läks teistmoodi ja mai saanud aru, et synnitama hakkan.
Selline sis oli minu pisike lugu :)
Nelja lapse ema ja no nii palju imelikke kirjavigu, et nutma ajab. No see pole lihtsalt v6imalik, et keegi teeb selliseid vigu. :(
Pisike preili pidi sündima jõulubeebina aga ta ei taht nii vara tulla. Nii siis kutsuti sünnituse esile 31 detsembri hommikul. Aktiivne asi hakkas pihta õhtu 7 aeg. Magada on peaaegu võimatu. Kogu asi kestis kokku 13 tundi ja lõppes keisriga. Olin täiesti üksi ja pold lihtne. Pressideni ei j9udnudki kuna neiu otsustas end ümber pöörata. Ja veed tehti ise lahti,kuna lapse olukord oli halb. Laps tuli ilmale 1 jaanuari hommikul 8.39 ja mina sain ta enda juurde järgmisel päeval. Kaotasin ka verd ja sain ravikuuri eelnevale otsa. Sain veeta kuu haiglas kuna pre-eklampsia oli. Tagasi vaadates olid need valud tõesti jubedad aga praegu oma aastast neiut vaadates võin õnnelik olla et ta siin on ja asjaga tegeleti enne kui hilja.
Minul oli keiser ja teadsin ette,et laps sünnib 3ndal kuupäeval.Eelmise päeva õhtul läksin haiglasse ärevusega,et ongi käes.Homme saan ma teada kumb sünnib ja saan selle armsa beebi lõpuks enda kaissu.Hommikul pidin tõmbama mingid sukad jalga ja siis topiti igasugused vidinad külge ja viidi opisaali.Kuigi sellest on 2à3k möödaa mäletan seda kõike nii selgelt nagu see oleks eile olnud.Mäletan,et opisaal oli nii külm ja inimesi täis.Kõht määriti mingi möksiga kokku mis mu jalge vahele voolas ja jube kipe hakkas.Ütlesin,et pange mind ruttu magama,ma enam ei kannata seda kõrvetavat tunnet seal all.Ja nii mind unne saadetigi.Järgmiseks mäletan kui mind äratati,et ma opilaualt ennast voodisse libistaksi.Ennast liigutades tundsin korraga meeletut valu.Mind oli ju lõhki lõigatud ja siis kokku taaa õmmeldud.Sain siiski voodisse ja uinusin taas.Ärkasin uuesti juba uues ruumis.Vaatasin ringi ja kuulsin kui üks õde ütles,et tooge laps,ema ärkas.Lõpuks saabus arst koos lapsega.Minu kõrvale jõudes keerati laps minu poole ja vastu vaatas väike nukuke roosa mütsiga.Jah mu sisetunne ei valetanud,sain kaua oodatud tütre..Korraga unustasin valud ja muud mured.Kuid olin nii väsinud veel,et laps viidi ära ja mina sain veel magada.Lõpuks ärgates tundsin samuti kuidas ujun vere sees.See oli vastik.Puhastati mind siis ära ja viidi palatisse.Olin nii kange,et ajasin ennast püsti ja palati uksest läksin ise sisse.Natuke ootamist ja toodigi tirts emme juurde lõpuks rinna otsa.Siis käidi mind süstimas ja söödeti rauatablette ja antibiootikume sisse.Samuti verd kaotasin veidi rohkem kui vaja ja süst veel sest olen 0neg verega.Haiglas olime 3 päeva.Hoiti minu pärast.Laps kosus ilusti ja magas palju sest sai minu kaudu narkoosi.Aga lõpp hea,kõik hea.Olen õnnelik sest mul on imeline tütar.
Kullakene, 3 p2evasel lapsel ei ole veel gaasivalusid. Gaasivalud tekivad alles kuu vanusel beebil.
Lugesin, et siiski-siiski, võivad olla ka väiksemal kui kuusel gaasivalud ;)
Võivad küll olla ka nii pisikesel. Enda pojal oli sama lugu, gaasivalud tunned ära kui nutt kile, lohutamatu ja ajab jalgu sirgeks, kõht kõva. Kõige hullem aeg kestis meil 3 nädalat. Kõige paremini aitas jalgadega võimlemine ja soojakott kõhule :-)
Kõik lapsed ei ole ühe puuga löödud – osadel tekivad varem gaasivalud, osadel hiljem. Kõik on individuaalne. Nagu ka hammaste tulek. Minu lastel tulid esimesed 4-kuuselt, sõbranna laps sai esimese alles pärast aastaseks saamist. :)
On olnud 3 sünnitust ja lugedes sinu oma siis tõesti jube.
Räägin teile oma esimesest sünnitusest 21 a tagasi. Kui peresünnitusi veel polnud.Mina olin just 19 a saanud ja ei olnud käinud perekoolis ega ka midagi muud.Ühesõnaga ei teadnud sellest mitte midagi :) .Veed tulid ära öösel kella 03.30 ajal,kutsusime kiirabi, mina polnud nõus üksi minema siis tuli abikaasa kohe kiirabisse kaasa. Kui jõudsime Kohtla-Järve sünnitusmajja ei olnud ma nõus ka kiirabist väljuma.Ütlesin neile,et ise teate sünnitan siis siin.Nii nad lasid mehel ka sisse tulla.Kuid ukseni.Siis nad seal toimetasid uurisid ja puurisid ja ütlesid,et aega küll.Esimene sünnitus ja läheb ikka 12 t aega,Ma mõtlesin,et no appi ma suren selleks ajaks ära. Peretube polnud,meid paigutati mingisse imelikku ruum,kuid mees pakiti ennem mingitesse jubedatesse op rohelistesse riietesse,isegi mask pandi ette. Valud eriti hullud polnud sai pikutada ja liikuda,nii me seal olime.Vahepeal mingi vene baba käis vaatamas ja muudkui korrutas,et aega küll.Mina ei julged isegi wc minna kartsin,et äkki kukub tita sinna sisse :).Hommik uus vahetus,tuldi kontrollima.Kõigepealt kisa,et miks mees siin on,mina rääkisin jälle loo,et ise teate lähen ära! No okei,lubati selles maskeraadi kostüümis seal olla. Kontrolliti,et avatus vähe vaid 4cm,pandi tilguti.Hakati esile kutsuma.Siis ei kuulanud keegi ei südamelööke ega midagi. Pikutasime siis koos seal ja ootasime,mees jäi juba magama mingi imeliku koiku peale. Valud läksid tugevamaks.Mina läksin juba lõpuks kõndima,lamada ei tahtnud enam.Tuian ja tuian ringi ei saa aru mis moodi see sünnitus siis peale hakkab.No kõnnin mingi koridori peal tilgutiga ja juba seisan jalad ristis,et no tuleb nagu..Arsti hõikan,et tuleb..Vaatavad mind väga lolli näoga,viidi sünnitustuppa,pandi pikali mingi jubeda laua peale,oligi avatus ja juba perssid ka.Lasin kiirelt mehe kutsuda,tema lubati oma rohelises kostüümis vaid pea juurde ja pikad rohelised sukad ka anti jalga..Oi selle laua peal oli jube olla. Ja issver,kui ma nägin lõpuks arsti siis ma tahtsin minestada küll,vana nii 70a väike kõverik,silmad kõõrdis ja bellamor hambus-sünnitustuppa?? Ok mul üks kõik sünnitus hakkas kohe pihta,paar pressi ja tütar oli väljas. Issil lubati ikka vaid olla peatsis ja mitte sammugi. Loomulikult ei antud last rinnale ega midagi,kohe kaaluma ja mõõtma. 3800g 52cm armas piiga tirts,kes nüüd juba 21 a vana.Sündis kell 12.30.
Ja edasi oli veel hullem.Mees aeti kiirelt minema,mind paigutati palatisse kus oli 5 naist ,kõik eri rahvusest ja hunnik haisvaid riidemäkmeid palati nurgas….jubee…5 p haiglas,pakikesi saadeti,aknast karjusime üksteisele midagi…Tahtsin nii väga koju.
2 sünnitus 19a tagasi Rakvere sünnitusmajas,enam vähem.Arste polnud,mingi praktikant vaatas mind,vähemalt mees võis juba vabalt juures olla.Kuid täpselt sama lugu öösel veed kell 03.30 autoga haiglasse ja poiss sündis kell 12.40 3800g 51cm ja kolm päeva haiglas.
3sünnitus Rakvere sünntusmajas,ilus tore.Kõige väga rahul.Mees juures kõik väga meeldiv ja tore.Veed tulid 02.30 natuke valuatsin ja äkki mega valud,no üle ei lähe ..Siis järsku avanes emakas,vaatasin kella kell oli 5.Topiti iagsugu asju ümber ma tõmbasin kõik ära ja siis ämmakas hakkas sünnitust ette valmistama.Lubas valida poosi.Mees istus voodiserval mina ta jalgadevahel kükakil ja toetasin ta põvedele ja tema käed pihus,arvake ära mis värvi ta näpud olis,kui pressisin ? Nii ja hakkas tulema,pea oli näha,kui ämakas kätega mõõtis,no üks 5kg on kindlasti :( .Ütlesin,et ok lõpetame ja ma lähen kohe koju.Ma ei jõua eluski nii suurt välja punnida.Ja siis ta kohe tuligi kell 05.30 päike säras taevas ja oli meel.etult kaunis mai hommik, 4550 ja 55cm piigatirts :) Kõik ilus ja korras..Mina ülevaadatud,korrastatud natuke ja perepaltisse.Väga tore!!!
Teile kõike kaunist!
Mul juba poiss aasta ja ühe kuune aga kirjutan siiski kuidas mul see kõik välja nägi.
Elan pisikeses linnas valgas. Minul hakkasid valud pihta kuskil 5 ajla hommikul 16 novembril. Mõtlesin, et siis et ah veel haiglasse ei lähe, et ootame veel, lugesin aina minuteid ja ütlesin siis mehele, et ah kui kell 10 saab ja mul ikka nii valus lähme haiglasse. Kelle 10 siis sõitsimegi haiglasse kus pandi andurid külge ja öeldi, et avatus ainult 1 cm, aga jääge haiglasse, meil siin valgas ju ruumi kui palju sest sünnitajaid vähe. Nii me siis olime seal toas, vahepeal sain süüa aga seda ma ei tahtnud sest valud olid nii suured. Jalutasin muudkui rääkisin oma emaga vahepeal telefonis sugulasega kes ka hiljuti sünnitanud käskis kükke teha, et siis peaks kiirendama, vahepeal käisime kontrollimas jälle, et palju nüüd on avatust oli vist kell neli juba oli ikka 1cm siis ma mõtlesin, et jäängi haiglasse. Läksime siis mehega tuppa tagasi. Mingi aeg mees jäi magama ja minu valud muudkui suurenesid, arstid veel ütlesid, et kui öösel suured valud on siis tuleksin nende juurde, kui magavad et ärataksin nad üles. Mina muudkui kõndisin, surusin kätega selja peale sest valude ajal see leevendas. Käisin duži all ja kell üheksa õhtul mõtlesin, et kui kell 10 saab siis lähen arstide juurde et ootan veel olid siis valud nii 5-6 minutlise vahega. Oligi siis nii, et kell 10 äratasin arsti üles, vaatas on juba 8 cm avatust et nüüd lauale, ütlesin veel et kutsuge mu mees ka :)
Nii tuli siis mees ka, olin seal laua peal tunne oli koguaeg et kohe tahan pressida, aga arsti polnud ja abiks seal olid veel kaks hooldustöötajat. Koguaeg küsisin öeldi, et ei veel pressima ei pea, aga tunne oli et oi kuidas pressiks. Vahepeal anti mulle mingit tabletti keele alla et see peaks valu ära võtma ja naerugaasi ka. Aga minule ei aidanud nendest kahest mitte miski muudkui surusin oma mehe kätt ja ootasin et juba laps sünniks. Mingi aeg sain siis pressima hakata, pressisin ja pressisin mitmeid kordi kuni öeldi, et ei aita et südametegevus lapsel hakkab nõrgenema, et laps vaja kätte saada, vahepeal oli tulnud kohale mingi teine arst kes üles aeti kodus. Tema siis nagu targem ja nii vist. Mees saadeti toast välja ja need kaks abilist sõna otseses mõttes ronisid mu kõhu peale jalgade ja kätega siis surusid mu kõhtu , ja samal ajal ise ka pressisin. Seda ma mäletan et kogu sünnituse ajal ei öelnud ma eriti midagi vahepeal küsisin, aga ei röökinud kellegi peale. Lihtsalt oma peas mõtlesin, et annan otsad ja ütlen, et enam ma ei suuda. Siis aga mõtlesin – ta ju minu laps ja pressin nii kaua kuni vaja. Kell 10 ma sinna laua peale läksin ja kell 00,49 sündis poiss kaaludes 3870g ja 53 cm. Kui olin ära sünnitanud ei teadnud kes sünnib sest valgas meil siin ei teadnud nad öelda kord öeldi tüdruk teine kord poiss. Kui küsisin siis saigi mees aru et laps sündinud ja tuli ka sisse, mind veel õmmeldi. Seda kui palju õmblusi tehti mulle ei öeldud, öeldi nii, et mul seda teada pole vaja. Küsisin siis vahepeal et kuna last saab rinnale öeldi, et kohe kohe, aga vot möödus pea tund ikka ei midagi mind veel õmmeldi. Pandi siis laps mingi aeg magama, mulle ja mehele ikka midagi ei öeldud. Olime teadmatuses et mis on viga mis juhtus ? Lõpuks siis öeldi et tartust tuleb kiirabi kes viib lapse intensiiv ravisse. Lõpuks siis öeldi, et lapsel on arvatavati krambid, mina nutan mees samuti läks siis ise suitsu tegema. Mind talutati voodisse, ütlesin siis neile, et tahan ikka oma last näha ka ennem kui ära viiakse, tean seda et ma nutsin terve see aeg. Mingi kella 4 ajal jõudis see tartu kiirabi kellele edastati andmed mind kaasa ei võetud öeldi et saan ise järgmisel päeval minna kui tahan. Mis mõttes kui tahan ? Laps pandi sinna inkubaatorisse ja mina nutsin veel rohkem kui enne. Läks siis see kiirabi minema ja meie oma tuppa, magada ma algul ei tahtnud muudkui nutsime mehega. Lõpuks siis olin mina ikka magama jäänud ja saime siis hommikul teada, et 11 ajal saame tartusse helistada siis oskavad öelda midagi. Kõik sugulased olid ka muidugi ärevil, kurvad ja mures. Kelle 11 saime teada, et tehakse uuringuid aga neid krampe mis valgas nähti pole olnud ja lapse näitajaad kõik korras. lubati minul tartusse tulla ja sain ka sinna ööseks jääda ,esimene päev käisin intensiivis vaatamas ja sain oma last esimest korda puudutada. kartsin terve see aeg, et ma ei tunne ta vastu midagi ja rinnast raudselt ei tule ka piima, saime siis ka lapsega intensiivist välja. Ruumi kus olid kõik lapsed, kes kas varem sündinud või mõni muu mure, meie lapsel oli ka veel hematoom peas, võeti ta ju vaakumiga välja. Saime haiglast välja 22 november kus öeldi siis et mitte midagi lapsel viga ei ole, aga kontrolli peame ikka tulema veel paaril korral. Aga minule jäi sellest kogemusest üks halb maik suhu, kõik see teadmatus ja mure, need nutetud päevad ja ööd mil olin tartus ilma mehe toetuseta, oli ta ju valgas rääkisime küll aga kõik need korrad mina nutisn, istuda ma ei saanud, sest nii valus oli. Aga ma südamest tänan jumalat, et meie lapsega oli kõik korras, käsime need paar kuud arstide juures kontrollimas ja öeldi, et huvitav küll, et mida need valga arstid nägid. Nüüd laps juba 13 kuune ja elurõõmus, vägagi aktiivne laps, kes arengus oli alati endast ees, nii öeldi meile alati tartus. Aa ja veel üks asi, miks siis sünnitus nii halvasti läks oli see, et minu nabanöör oli napilt 30 cm pikkune ka keerdus veel takkapihta et kui mina alati pressisin siis tõmbas nabanöör last tagasi. Aga lõpp hea kõik hea. Ühte last tahaksin veel kindlasti aga kas siin valgas teda sünnitan seda ma ei usu, sest ausalt öeldes oli see kõik nii kurb ja valus, et kohe üldse ei taha siin sünnitada. Aga teie üle on mul hea meel, et kõik hästi läks ja lapsega kõik korras on. Edu nende unetute ööde ja gaasivaludega. Jutt sai pikk, kes viitsib see loeb :) Kallid, paid :)
ma oma blogisse just lisasin oma esimese lapse sünniloo, homme lisan ka teise oma, aga esimese oma võib lugeda siit: http://marisjamaailm.blogspot.com/2015/01/nostalgia-lainel-ehk-mareku-sunnitus.html
Nii et täiesti mõistan su juttu, et valude vahel on võimalik magada :D
Ja nüüd siis ka teise lapse sünnituslugu üleval aadressil : http://marisjamaailm.blogspot.com/2015/01/nostalgia-lainel-ehk-mareli-sund.html
Minu sünnituslugu on igav ja kiire.
Läksin 22 september esile kutsumisele.
Umbes Kell 17 aeg tuli mul veed ära, ei nirisenud ega tilkunud vaid tuli nagu pauhh kõik korraga :)
Siis mingeid valusi mul polnud ja pandi KTG alla ja KTG ei näidanud emaka tööd ja arst ütles, et noh öösel või hommikuks saad lapse rinnale.
Ja 15 minutit hiljem hakkasid mul valud iga 3minuti tagant ja KTG Näitas 69 ja avanenud oli 3cm. siis ma enam pikali olla ei tahtnud ja siis hakkasin vinguma, et tahan püsti olla, pikali olla, pissile minna, kõndida, istuda jne
Ja siis tulid mul pressid ja arst ütles, et no mida ma valetan nii vara ei saa veel presse tulla.
Aga no ma ei saanud neid kinni hoida ja siis tuli Sünnitusmaja juhataja/ peaarst ja vaatas mu üle ja ütles, et nonii täiesti avanenud on ja hakkame nüüd pressima. (Poleks seda peaarsti tulnud oleks ma vist põrandale ka sünnitanud)
Ma pressisin ikka üsna kaua, mu sõbrannad ikka räägivad, et 3-4pressi ja laps käes aga ma pressisin vähemalt 10pressi kui mitte rohkem.
Kell 18.30 pandi mu rinnale 3790grammine ja 52Cm pikkune maailma kaunim neiu.
Mu esimene lause oli, et ta ikka nii oma isa moodi :)
Mul polnud mitte ühtegi õmblust :)
Minu sünnituslugu siis… 00.40 tulid veed ära, läksime haiglasse, kust meid peale kiiret ülevaatust koju puhkama saadeti, kästi hiljemalt kella 13ks tagasi minna. Mõtlesin, et jess, saan veidi magada, aga ei,ämm tuli jutustama. Kella 7ni hommikul oli meie juures. Peale seda läksin magama, aga iga paari minuti tagant olin üleval.. Veidi enne 11 loobusin ja läksin arvutisse, et emaga rääkida ja küsida millal kuhu minna ja mida teha. Äratasin mehe veidi enne kella 12, läksime ostsime viimased asjad ära, mis vaja. Poes ma iga paari minuti tagant jäin seisma ja valutasin ning siis kõndisime edasi… Haiglasse jõudsime veidi enne 13t ja saadeti kohe sünnitustuppa – avatust 6cm. Valud hakkasid väga kiiresti tugevnema. Poole 4st hakkasid pressid peale. Oleks siis olnud paar pressi, aga ei… Veidi peale 5te otsustati, et teevad lahklihalõike. Peale seda läksi kiirelt. 4 või 5 pressi ja 3 arsti püüdsid koos mu pisikese preili kinni. Platsenta tiriti seest välja, samal ajal kõhule surudes, sest ma ise ei jaksanud. Tehti paar õmblust ka. Kaotasin vähemalt 1,5l verd, mistõttu tehti ka vereülekanne.
Ahjaa, mees sai sünnituse ajal mult ühe tutsaka ka :D
30.07.14 kell 17.27 sündis mu väike preili.
Panin lühidalt kirja, täpsem oleks väga pikk tulnud.. :D
Tuttav tunne :D Ka epiduraal, lapse seesmine jälgimine, veed tulid kodus, mehe saatsin palatist välja. Lisaks aidati vaakumiga, arstid olid toredad ja 3 päeva viibisime haiglas, sest erinev veregrupp meil (õnneks mitte reesuskonflikt).
Nii lahe, tubli oled :)! Läksin kohe selle postituse peale enda laste sünnilugusid üle lugema :)
Vahva lugemine, tuli kohe meelde, enda esimene kord kestis mul üle 22h ja ma palusin keisrit ja mida iganes juba, et ma suren ära arvatavasti, selle eest teine kord läks mul kogu asja peale kokku 10-15 minutit, sh valutamine ja sünnitus. Teaks et veel saaks 10 minutiga sünnitatud, siis teeks veel :D
Palju õnne! :) aga kas platsentat peale lapse välja tulekut ja enne õmblusi ei lastud välja pressida? Või jäi mul kahe silma vahele?
Ah, see platsenta oli nii suvaline hetk, natuke ebamugav või selline veider tunne, mul oli kohati tunne, nagu seda oleks nabanöörist välja sikutatud, aga selle välja pressimine polnud sellessuhtes mingi pressimine, see tuli suht kergelt :)
Ma ei kadesta Sind üldse, ausalt. Ma ei kujuta ettegi, kui oleks ise pidanud nii kaua valutama. Need valud, mis olid, olid juba piisavad.
Hans Oliver sünnilugu
26. detsembri keskpäeval läks mul süda pahaks. Elukaaslasel oli kõhuviirus, mille ma endale suutsin külge haakida. Isegi kogu vee oksendasin välja. Kuna mul on minevikus olnud probleeme oksendamisega – minu puhul lõppeb see peaaegu alati vedelikupuudusega haiglas tilgutite all.
Sellel ööl sõitsin haiglasse, et saada kasvõi tilgut või süsti, kuna energia oli läinud ja elada enam ei suutnud. Valvetoas kell kolm öösel ei olnud mingeid näiteid, et sünnitus lähenemas oleks, kuid kuna olin juba nädal aega üle tähtaja, siis pani ämmaemand veidi geeli, et emakakaela pehmendada, öeldes et ehk nädala jooksul hakkab midagi toimuma. Oksendamise vastu sain süsti ja läksin koju tagasi.
Uuesti oksendasin kell seitse hommikul. Sain magada vahelduva eduga, pidevad valud äratasid mind, kuid pidasin neid kõhukrampideks seoses oksendamisega. Kell kolm päeval olid aga need valud juba korraga kolme minuti vahega ning minuti pikkuse kestvusega. Seega sõitsime taas linna, seekord koos noormehega, kuna kõik peale minu näisid olevat kindlad, et läheb asjaks.
Kell neli võeti mind sisse, avatus 3.5cm ning sünnitustegevus ilusti alanud. Alguses taheti mind vanni lasta, kuid kraadiklaas avaldas mu palaviku ning see plaan läks koos veega alla. Valutasin mõnda aega ja siis kõik vaibus, saatsin mehe sööma. Kui ta tagasi jõudis, hakkasid valud tasapisi uuesti pihta.
Väga kiiresti läksid valud väga valusaks ning viimaks ma värisesin üle kere ja nõustusin korduvalt pakutud epituraaliga. See oli tõeline elupäästja, valud muutusid talutavaks. Kuni kell kümme tulid pauguga veed. Ja siis oli valus.
Valu iseloomu on raske kirjeldada, pole päris kindel kust valutas või millega seda võrrelda. Kõik mis ma tean, on see, et korraga tundsin läbi valude ka tohutut vajadust pressida.
Küllili, neljakäpukil ja viimaks selili. Põdesin, et mu karjumine hirmutab kellegi ära. Ämmaemand mainis juukseid. Küsis, kas ma tahan ise ka käega katsuda. Keeldusin kategooriliselt. Nuuksusin, et ma ei tunne oma keha. Kuid veel mõned pressid.
Ja kell 23:26 oli väike inimene minu rinnal. Valu oli kadunud. See tunne oli meeli ülendav ja rahustav.
Jäin hämmastavalt terveks – vaid üks pisike väline marrastus. :)
Mu lugu tuleb varsti väga värske – 10.jaanuar on tähtaeg! Praegu ootan, ootan, ootan… :-)
Ma valutasin 10h kodus, enne kui haiglasse lläksin. Mul esimese lapsega ei vedanud (olin üksikema). Haiglasse läksin kuskil 23 ja öö otsa olin naerugaasi all. Veed tulid 2-3 ajal. Õde käis mul vahel külas ja proovis samuti naerugaasi, temale mõjus, minule mitte väga. Valud olid ikka väga hullud. 6.35 oli poiss käes. Praeguse rasedusega mõtlen, kas võtta mees kaasa või ei, üksi on kuidagi kergem, kuigi võiks kohal olla. Ma lihtsalt ei taha, et keegi mind vaataks sel ajal, mind häirib :D vb utlen halvasti midagi talle.
Ahjaa, rauast käetoe (kurdidega kinni) tõmbasin voodi küljest lahti, lausa nii valus oli…
Üldiselt ei mäleta ma väga täpselt sünnitust, olen kuidagi ebameeldivad valud ja muud asjad ära unustada suutnud. Nagu ikka halvad mälestused kustuvad kiiresti…
17 Jaanuari öösel tundsin ennast imelikult. Ööläbi magada ei saanud, vähkresin voodis ühte pidi ja teistpidi, siis mõtlesin, et mis ma seal ikka vähkren, läksin telekat vaatama. Hommiku poole magasin mingi tunnikese. Päeval tegin oma toimetusi ja kella poole nelja ajal hakkasid imelikud valud. Ütlesin siis mehele, et lähme jalutama ja nii me läksimegi poodi. Koju tulles hakkasin veel koristama ja süüa tegema. Peale seda kui kõik toimeused olid tehtud hakkasid juba tugevamad valud pihta. Kell oli nii umbes kella kuue paiku. Kella 22ajal saatsin oma mehe magama, ise valutades suurestoas. Istusin arvutis ja rääkisin juttu, tuhud olid juba 5-6 minutiliste vahedega üle tunni aja olnud. Kella 00 -1.30 ajal ajasin mehe üles, et hakkame vaikselt haigla poole minema ( ma poleks veel ikka läinud, sest valud polnud nii tugevad, aga sõbranna ajas mind ja vaatasin et tuhud ikka päris tihti juba olnud ). Lasin mehel veel enne seda kohvi juua ja rahulikult asjad autosse viia. Nii me siis jõudsime öösel kell 1läbi haiglasse. Arsti tädi vaatas mind ja oi, emakas oli juba 6cm avatust. Olin esimene kes haiglasse läks, peale mind aina vajus inimesi uksest sisse, ühesõnaga oli lapsi palju, kes sel öösel või hommikul sündis. Nii ma seal kõndisin edasi tagasi, hüppasin pallil, voodis pikali, toe peal, beebi mähkimise aluse peal oli lemmik asend, ja vee all. Jube kaua läks ikka aega kuni soe vesi tulema hakkas, siis lasin mehel pikalt enne juba vee lahti teha, kui duši alla minna tahtsin. Nii ma olin seal päris mitu head tundi, arst käis ja küsis vahel kuidas on ja kui midagi on siis tulge öelge. Kui s*ttumis tunne on siis tulge kohe ütlema ( mina kui esma rase teadsin seda muidugi ) . Kell sai juba kaks ja siis juba kolm ja neli ja viis.. ikka mina seal toas. Sündis kohe mitu mitu last selle aja sees, mees küsib et kaua mina siin nüüd olen, sünnitama ka hakkan juba ? :D vahepeal jäime magama, siis arstid tulid ajasid jälle üles. Arstid ütlesid, et veekotti nad katki ei tee, las see läheb ise katki. Kell kuus mind vaatama tulles, panid mu lauale, tegi veekoti katki. Vahepeal pandi mulle ka kanüül. Siis kui veekott oli katki tehtud hakkasid ikka meeletud valud. Ma enam ei jõudnud. Lapsele pandi läbi tupe mingi kontrolli värk. Kell oli pool kaheksa läbi ja siis kui ma juba niii kõvasti karjusin tuldi küsima mis viga on, siis mingi nooor neiu (ilmselt mingi praktikant, sest kes-kes oli, ma ei tea siiani), katsus ja ütles et see siin ise ei sünni, kutsus arsti. Minul oli tuhud juba sekundiliste vahedega ja nende sekundite vahepeal ma suutsin isegi magada, aravtes et see on ilmvõimatu. Ja see sekund tundus mulle tunnina, mis ma magasin. ärgates otsisin kohe kus mees on (tema jõudsin ainult aknalauani, et seal puhata ja aknast vaadata) ja jälle minu juurde tulla, ma pigistasi vist nii küvasti et tal olid küünejäljed ka käepeal. Siis arstid ütlesid, et siin tuleb keiser. Nali oli sellega veel see, et oma mehele ütlesin et ta ei lubaks mul mingil juhul ise keisrit küsida, tahan ise sünnitada aga vahepeal oli jüudnud talt küsida, et palun tee midagi, kutsu arst, kes teeks keisri. Tema oli aga nii tubli ja ütles mulle, et sa ju ei lubanud seda teha. Kui arstid mulle ütlesid, et keiser tuleb siis läks sellega veel aega, sest arstide vahetus tuli peale. Voodi oli valmis aga mind sinna ei viidud, see tundus terve igavik. Lõpuks oli kell sealmaal, et vahetus oli toimunud ja mind hakati alla viima. Enne seda paluti ka allkirjad anda paberitele aga ütlesin, et mina neid lugeda ei viiti ja mees kirjutas sinna alla. Palun ühelt arstilt, kes mind keisriruumi viis, et ma soovin üldnarkoosi, ma ei lase mingil juhul endale seljasüsti teha (sellest ka keisri vastane)- see vastas mulle -jajah. Jõdes alla opi ruumi palusin veel kellegilt, see ütles mulle, et räägi seda narkoosi arstiga- EI NO TORE! valudes naine, keegi ennast ei tutvusta ja mina pean teadma kes on kes. Enne seda, kui liftis alla tulime, siis käskisid nad mule laual pigal olla, sest see kitsas ja kukun alla aga ma sain nii kurjaks ja ütlesin, et ma ei kuku siit mitte kuskile. Igatahes all opisaalis avastati, et narkoosi arsti veel polegi, siis ootasime teda veidike. Natukene vaidlemist narkoosi arstiga ja saingi üldnarkoosi. Ärkasin keset oppi veel üles, unustasin mainida, et mul peaks olema tugevam narkoos ( olnud kaks opi, millest ühel olen üles ärganud ja teisel sain tugevama narkoosi), hakkasin jalgadega siputama ja tahtsin rääkida aga toru oli suus ja öelda ei saanud midagi, siis suruti mask näkku ja magasin edasi. ärkasin kuskil kella üheksa ajal vbl oli pool 10 ja siis oli jääle esimene asi peale operatsiooni, mis ma küsin- PALUN VALUVAIGISTIT aga kui toibusin siis arst rääkis minuga, läks natuke mööda kui issi tuli beebiga voodi juurde. Nägin neid ainult silmanurgast tulemas voodi otsas ja pisarad hakkasid jooksma ja nii ma oma beebipoja oma kätele sain! See on midagi imelist, kaks tundi meeeletut valu lõpus aga see on seda väärt ja see oligi unustatud juba järgmisel päeval. Tuhude valud minujaoks valusad ei olnud aga pressidest ma ei tea kohe midagi :D
Ma sünnitasin oma esimese (siiani ainsa ;) ) 6.a. tagasi Pärnus. Raseduse lõpus oli mul vererõhuga probleeme ja olin haiglas vaatluse all. Raseduse algfaasis ei saadud paika täpset kuupäeva (sain rasedusest teada, kui olin u 3 kuud rase,ei oskand seda kahtlustadagi), seega jälgiti lapse arengut läbi ultraheli. Kui vaadati, et laps hakkab juba liiga suuremaks minema, otsustasid arstid, et kutsuvad sünnituse esile, geeliga. Sain siis neljapäeval geeli ja jäin ootele, mis toimub…
Reede õhtul siis nii u 7 läbi tundsin, et kõht nagu natuke valutab, ei teinud sellest nii välja, siis poole 8 ajal hakkas juba veits suuremalt valutama, kutsusin õe ja selgus, et vist midagi hakkab toimuma. Toodi ka aparaat, mis pandi ümber kõhu kokkitõmbeid mõõtma. vahed olid nii 5-10 min. Helistasin mehele, et nüüd läheb asjaks, sõida haiglasse.
Veed ära polnud tulnud, lihtsalt valutas, arst otsustas, et võime minna sünnitustuppa, et las ma valutan/jalutan seal siis ringi. Mees siis sättis end ilusasti toolile istuma, mina kõndisin mööda sünnitustuba ringi. Õed ja arstid käisid mind ikka vaatamas ja lapse südant kuulamas. Siis mingi aeg tulid ka veed ära, lõpuks. Nüüd läksid valud veel hullemaks, käisin selle sama nn kitsega mööda tuba ringi, saime mehega pallide peal hüpata (et laps kiiremini sünnituskanalisse tuleks), sooja dušši all mõnuleda.
Valud olid hullud, kui juba avatust oli pressimiseks piisavalt, läksin sünnituslauale. Selgus, et lapse südamelöögid olid liiga aeglaseks jäänud, ämmaemand koos arstiga otsustas, et tehakse vaakumsünnitus, kohale kutsuti ka lapstearst. Mõeldud, tehtud. Siin kohal võiks öelda, et jumal tänatud, et mees kaasas ja kõrval oli, sest see oli nii nii suur abi, lihtsalt käest hoida.
Mees naerab siiani, et mehed võivad käesurumises kõvad olla, aga suruge sünnitava naisega kätt, jääte alla, mega jõud pidi olema :D
Suure pressimise ja vaakumi abi, nägi meie printsess ilmavalgust pool 6 hommikul. Kokku siis u 10 tundi sünnitamist. Seniks kuni mind õmmeldi, pandi laps hapnikumaski alla, lastearst vaatas üle ja sain söötma hakata.
Mehega otsustasime perepalati kasuks, mees sai naise kaissu võtta ja tibu magas oma nn kärus. Haiglas olime esmaspäeva hommikuni.
Kui valud välja jätta, siis midagi hullu polnud. Ma ei lugenud enne sünnitamist mingeid raamatuid, ei käinud eelsünnitustundides jne… ma ei olnud varem sünnitanud, minu pärast rääkinud kõik mis iganes mul ümber, kui oled esmasünnitaja, siis ei oska midagi karta jne. Nüüd laps saab juba 7, terve elu terve olnud, mingeid järelnähtusid vaakumsünnitusest ei ole (pea ei ole lopergune nagu räägitakse).
Teile jõudu ja jaksu pisikese kasvatamisel ;)
Juunis on tulekul ja sinu lugu oli vapustav! See turgutas kuidagi mind. Ma ei ütleks, et mulle ropendamine meeldib aga krt kui valus on siis ikka tuleb neid sõnu minu suust välja. Oii kui palju :D Algul mõtlesin, et pean ennast tagasi hoidma sünnitusel aga nüüd savi tuleb see pohhui või tohhui või üks kõik mis sõna! Loed kellegi sünnitus lugu ja see on nii hirmus ja jube. Sinu oma pani mind naerma ja ma ei karda enam üldse seda sünnitust!!! Ootan juba, et pisike mu rinnal oleks :)
Aitähh sulle :)
Nii, minu tütrekese sünnist üldkokkuvõte. Tähtaeg oli 06.10.2013, sündiski pühapäeval 06.10.2013 kell 09.59, kaalus 3285g ja oli 50cm pikk. Istusin tihti vererõhuga haiglas. Just olin saanud mõneks päevaks koju, kui Imelikud väljakannatamatud valud(samad valuhood olid kuni lõpuni välja iga natukese aja tagant, sest tuhu valu oligi mul täpselt sama) hakkasid teisipäevast, kolmapäeval enam ei suutnud ja läksin haiglasse, seal sain valuvaigistit(mis ei aidanud absoluutselt) ja kuna masin ka ei tuvastanud, siis muud ei tehtudki. Nii olin siis kuni reedeni, oma valudega(kujuta ette, magada ei saa eriti, sest iga valuhooga ärkasid ülesse endal hambad ristis), kuni öeldi, et vett on vähemaks jäänud ja et kuna mul on valud, siis homsest hakkame esilekutsuma. Laupäeval pandi geel, emakas avanenud ei olnud, ma ei osanud aimatagi, et see sama valu, mis mul mitu päeva on olnud hooti, on mul ka sünnitusvaluks, siis kestsid samad valud edasi terve päeva. Õhtuks masin ei tuvastanud ikka midagi ja endiselt- milline valu! Tehti valuvaigistavat süsti ja pidin magama minema, aga öeldi, et kui ma ei suuda magada, siis võivad mu sünnitustuppa panna, et saan seal ringi kõndida. Kõndisin haigla peal ringi, valutasin.. Üritasin magama jääda, ei saanud! Kella 2ks olin valmis sünnitustuppa minema ja õde kutsus ka arsti läbi vaatama, et ehk on ka tänu geelile avatust tekkinud ja et kui ei ole, siis teevad veed lahti. Kui hirmus, samas ka oli hea meel, sest viimaks hakkas lõpp paistma, see väsimus oli jube! Masin ikka veel ei tuvastanud midagi. Minu üllatuseks oli avatust 6cm juba ja jäingi sinna. Mehele helistasin ka, et nüüd läheb lahti! Mees tuli, mu kokkupandud olulise koti unustas loomulikult õhinas maha ja sai seal minuga oodata meie tütrekese sündi lausa kella 9.59ni. Naljakas oli see, et mulle oli oluline, et ta oleks minuga samas ruumis, aga puutuda ta mind ei tohtinud, andis juua ainult vahepeal. Valu oli koguaeg suhteliselt sama, mis teistel päevadelgi, lihtsalt hoog tuli rutem. Masin ei näidanud kuni lõpuni erilisi kokkutõmbeid ja tuli välja, et mul jäi see valu kõik alaselga. Kella 7 aeg tehti veed lahti(vesi oli roheline juba). Valu kannatasin ilusti(ju oli nii tuttav juba), aga need pressid olid minu jaoks hullud, selline tunne, et ta ei tulegi sealt välja!! Lõpuks sündis, kell oli 9.59. Ühesõnaga alates esilekutsumisest läks 19h59min aega, kui meie pisike sündis. Valu on suhteliselt meeles siiamaani, aga pisike oli seda kindlasti väärt!
Minu esimene sünnitus kestis kuus tundi ja teine poolteist tundi mingitest hulludest valudest ei tea mina midagi kõik oli välja kannatatav ja kuna olin kuulnud neid jutte valudest siis esimesel sünnitusel ootasin neid kannatamatult kui ühel hetkel ämmakas tuli ja ütles et hakkame pressima siis minul tekkis küsimus(aga valud?millal need siis tulevad :) ) ja teisega jõudsin omal jalal haiglasse panin öösärgi selga käisin vetsus ja põhimõtteliselt hakkasingi sünnitama,haiglasse jõudsin umbes 20.20 ja 21.31 oli preili mu rinnal.Kokkuvõtte tegin nii,et ma võiks iga kell sünnitada kui rase olla ma enam ei jaksa :) edu teile tulevased ja praegused rasedad :)
Minul läks kokku aega 47h!!!
Aga andur näitas juba 9h enne sünnitust tuhude tugevuseks 100.
Mulle piisas, et mees lihtsalt ruumis oli. Ega ta palju tegema ei peagi kui lihtsalt olema.
Kui epiduraali sain magas mees hernekotil :P
Poja sünnilugu http://siiisu.eu/uncategorized/poja-sunnilugu-2/
Ja tütre sünd http://siiisu.eu/uncategorized/hanna-sunnilugu/
Palju ônne, üsna hästi läks. Ise piinlesin poolteist päeva aga see kogemus on võimas, avanemine ja pressid olid aga kiired.
Paranemine aga jube, kõndida ei saanud korralikult pea 2 nädalat ja “puhastus” kestis 4 nädalat.
Mul puhastuse osas vist vedas… Viies päev, mul suht “kuiv” see olemine juba, tõmmati ju “tolmukaga” tühjaks ka narkoosi all…
Mul läks 10 tundi, aga rohkem poleks suutnud ka. Mees oli kõrval ja lausa abiks, hoidis jalgu ja aitas mind vanni ja välja jne. Aga ta selline tubli kah, kannatab verd ja pole kordagi kommenteerinud sünnitusega kaasnevaid “õuduseid” ( nagu möirgav moor jne).Vedanud on neil kel ainult mõned pressid, mul oli neid vist mitukümmend kui mitte lausa sada. Ju need esilekutsutud sünnituse võlud.
Kust seda käe- ja jalajäljesavi saab? Olen seda 3 kuud taga otsinud, alates kuti sünnist.. ja no ei ole kuskil! Relaxmom kodulehel kahjuks pole ja Tallinn on kaugel, et poodi minna :(
Mothercare’is on ka, vaata veebist :)
Ja relaxmomi võid julgelt emaili saata ja küsida, nad saadavad postiga ka!
Minul kestis sünnitus 17h. Hakkasin valutama õhtul kl. 6 (alaselja valu/väsimus vaevas juba päeval). Limakork eritus kella 20 ajal. Olgu mainitud, et tuhud olid algusest peale 3 minutilise vahega. Kuna veed ei tulnud, valutasin vapralt kodus. Haiglasse jõudsin öösel kl. 00.30 ja avatust oli vaid 1 cm. Kontrolliti, et valud tõesti nii tihedad ja jäeti haiglasse. Mees heitis sünnituseelses toas teisele voodile magama, mina jäin tilguti alla, millega hoiti sünnitustegevust tagasi, et laps saaks liikuda sünnituskanalisse (ta ei olnud veel fikseerinud kanalisse ja surus emaka seinale). Hommikul kl. 5 võeti tilguti maha, hakkas tavaline sünnitustegevus, mees toeks kätt hoidmas. Preili sündis lõpuks kl. 11. Mees oli kogu aja kõrval, ka sünnitustoas. Eeltoas oli hea mehe kätt valude ajal pigistada ja roppe sõnu ei tulnud suust kordagi. Mõned korrad sain valude ajal ämmakale vaid öelda, et ma ei jaksa enam. Aga muidu ei olnud see midagi hullu. Sünnitama oleks läinud uuesti kasvõi järgmisel päeval :) Imeline :)
Ja saidki hakkama, kuidas muidu! :)
Ma panin enda lapse sünniloo kunagi kirja sellisel kujul: http://krissujamuudloomad.blogspot.com/2015/01/oh-seda-onne.html
Minu tütrekese sünnist pisike lugu. : http://kertus.blogspot.com/2013/11/uus-elu.html
Minul läks kokku üle 25 tunni. Valuvaigisteid ei kasutanud ja umbes 5h pidin presse kinni hoidma, kuna lapsel kadusid südametoonid siis ära ja arst oli keisrilõikel. Aga lõpp hea, kõik hea. Samas oleksin kohe olnud nõus uuesti sünnitama. Kaks aastat hiljem läks tütrega umbes 7h, aga no nii kuradi valus oli, et siiani (6 aastat) on meeles see valu ja kolmandat last oodata pole :D
Minu pisikene lasi end samuti kaua oodata. Tähtaeg oli juba üle läinud, ning 01.august määrati esilekutsumise aeg. (teises haiglas). Kuna sünnitama soovisin minna Pegulinna, siis tehti saatekiri sinna. Läksin veeredes siis ettenähtud kuupäeval kohale. Ämmaemand vaatas ühtepidi ja teistpidi. Ning ütlesid, et nemad nii vara tavaliselt esile ei kutsu, et kui tähtajast on 2 nädalat möödas (paar päeva oli puudu) siis kutsuvad nad esile alles. Lapsega oli kõik korras, ning andsid mul valida, kas soovin nädalavahetuse kodus veel veeta ja 04. augustil tagasi tulla, või kutsume kohe esile. Kuna mul ei olnud mingit tunnet, et nüüd peaks hakkama sünnitama, siis loomulikult valisin kodus olla nädalavahetusel. Läksime veel õhtul elukaaslase vanemate juurde, grillisime ning nautisime suveõhtut. Koju jõudes läksime magama nagu igal õhtul, mõtetes mõlkumas juba esmaspäev-sünnituspäev. Aga siis…
Kell 5 hommikul oli tunne et tahan vetsu minna. Püsti tõustes hakkas aga voolama mingi läbipaistev vedelik. Ei tulnud just palju, kuid püksisäär oli märg ning jagus ka põrandale omajagu. Esmase sünnitajana loomulikult eeldasin, et tegu on looteveega. Läksin siis wc-sse paberit tooma et põrand ära kuivatada. Elukaaslane ärkas mu sahmerdamise peale üles ning põrnitses mind paraja hämminguga kui oli telefoni pealt kella vaadanus, mis selleks ajaks näitas juba 05:15. Teavitasin siis teda, et laps tahab tulema hakata. Ning, et nüüd pean valusid ootama jääma, ning vähemalt 8h võib peale vee tulekut rahulikult kodus olla, ning et ta võib edasi magada. Kobisin siis elutuppa diivanile, ning viskasin pikali. Mõni minut hiljem tulid ka valud. Hakkasin siis lugema tuhude vahesid. Vahed olid pikad, umbes 10 minutit. Tukastasin kui valuhoog oli läbi saanud, kuid alateadlik ärevus oli sees, et nüüd varsti varsti…
Kuid varsti polnud seal midagi, kõik oli alles alguses. Kell hakkas 14 saama, kui tuhude vahed olid 5-6 minuti tagant. Kuna olin esmasünnitaja siis, tundsin vajadust minna haiglasse kontrolli. Kohale jõudes aga öeldi, et kõik on ok, avatust vaid 1cm, ning hommikul ei tulnud ära veed vaid hoopis juhtus olema limakork väga vesine. Saadeti mind siis uuesti rõõmsalt koju tagasi.
Koju jõudes üritasin uuesti tukastada. Kuid ei tulnud midagi välja. Vägisi surusin endale nuudleid suust sisse, et natukenegi jõudu ja energiat saada. Kuid söögiisu polnud absoluutselt.
Kell hakkas saama 17. Valud olid nii lühikese ajaga läinud tunduvalt hullemaks. Siis otsustasime uuesti haiglasse minna. Kuna elame 40 minutilise sõidu kaugusel siis alles kell 18 jõudsime haigla ukse juurde. Seekord olin juba nii kohutavades valudes, et autoistmepealt püsti ei saanud. Vastuvõtu tädikene juba naeris, et peab vist autoga sisse sõitma. (Huumor mida nad elukaaslasega tol hetkel tegid läks minust muidugi mööda, kuna suutsin vaid mõelda sellele, et saaks sellest valust juba lahti)
Seekord oli avatust 3cm. Veed polnud ikka ära tulnud. Kuid kuna valud olid meeletud, siis jäeti sisse. Läksime siis elukaaslasega sünnitustuppa. Kuupäev oli 02. august. Elukaaslase vanemad ütlesid, et oh väga suurepärane kuupäev, et neil on pulmaaastapäev, hea meeles pidada. Sel hetkel olime kindlad, et enne keskööd on kindlasti asjaga ühelpool.
Kuid siis hakkas alles trall pihta. Pandi igast aparaadid külge, et mõõta lapse südamelööke, tuhusid jmt. Siis pooltundi hiljem tuldi tagasi, ning vahetati aparaat välja, kuna nad ei saanud mingeid andmeid. Küll pandi mind ühele küljele, küll teisele. Sätiti aparaati ühepidi ja teistpidi. Siis avaldasin soovi wc-s käija, ning kuna sünnitajaid oli sel päeval erakordselt palju (12 naist korraga, õed naersid, et nagu trammiga oleks kõik korraga kohale toodud) ootasin u 40 minutit, et aparaadid küljest ära võetaks ning saaks vetsus käija.
Siis jõudis kätte juba öö. Kell sai 23. Endiselt oli veel lootus, e mahume sama päeva sisse. Kuid kui ämmaemand tuli avatust kontrollima, ning see oli vaid 6 cm, sai selgeks, et 02. august see laps ei sünni.
Kesköösel pakuti mulle epiduraali, et saaksin magada. Kuna valud olid jubedad, ning oli tunne et alaselg läheb lihtsalt kohe katki, siis võtsin pakkumise avasüli vastu. 15minutit hiljem tuli ämmaemand aga tagasi tuppa, ning teavitas, et anestesioloog on ühel kiireloomulisel operatsioonil, ning et pean ilma doosita veel natukene vastupidama. Sellest ”natukesest”, sai 2h. Kell 2 öösel tulid lõpuks oodatud valgete kitlitega mehed, kes tegid süsti ära. Siis lõpuks oli nii hea olla, et lõpuks saan natukene magada. Elukaaslane läks ka koju, et natukene tukastada, ning hiiumaalt saabunud titevarba kastjad koju sisse lasta. Magada ma siiski sain vaid pool tundi, kuna ämmaemand käis iga poole tunnitagant kõhul oleva aparaati sättimas, kuna nad endiselt ei saanud õigeid andmeid.
Siis hakkasid valud tagasi tulema, ning teadsin et ”puhkus” on läbi.
Lõpuks panid nad lapse pea juurde anduri, et jälgida paremini südame tööd.
Peale süsti mõju kadumist, kadusid aga ka tuhud. Vahed olid 15 min. (enne süsti tegemist olid 3-4min). Siis panid nad mulle kiirendavad rohud peale. Endiselt ei toimunud midagi.
Kell oli juba 4:30. Siis sättisid nad kanüüli natukene paremini (ravim vist ei jõudnud korralikult veeni). Ja siis läks kiireks asi.
Elukaaslane käis vaheldumisi koridori ja sünnitustoa vahet. Ta oli tunduvalt rohkem närvis kui mina :
Teavitasin siis vahepeal õde soovist uuesti wc-s käija. Õde ütles et kutsub ämmaemada, kes siis korraks lapse pea küljest anduri eemaldab, ning mind wcsse laseb.
Rahulikult küljepeal lamades ootasin siis uut tuhude hoogu, kui järsku tuhude asemel tuli meeletu pressimis soov. Wc soov oli koheselt ununenud. Elukaaslane astus just sel hetkel tuppa, hüüdsin siis talle, et kutsu keegi, ma tahan pressida ja KOHE!
Sekundipärast oli ämmaemand platsis ning läks lahti. Tuhude vahed olid endiselt väga suured (10 min). Siis hakkasin pressima, esimese pressiga läks energia rohkem karjumisse, kuna no niiii valus oli.
Siis ämmaemand ütles et ära karju, vaid hoia hinge kinni ja pressi, et siis on rohkem jõudu.
Ning sellest oli abi, 2x pressimist ning pea paistis. Ämmaemand tegi kolmanda pressimise ajal pisikese sisselõike, kuna lapsel oli nabanöör ümber kaela. Ja nii kui õige sai tehtud oli laps ja kohe käes ja juba mu rinnal. Pisikene preili sündis 05:08, kuupäevaks 03.08, kaaluks 3830 g, pikkus 50cm
Enese tunne oli super, selline lõõgastus tunne, et kohe lihtsalt vajuks magama laps kaisus.
Kuid siis hakkas õmblemine…
Kuna igalepoole ei saanud tuimestavad süsti teha siis lasti mingit spreid, ning kannatasin hambad ristis kuidas mind kokku õmmeldi. Kõige valusam oli just see, mis ämmaemand ise lõikas. Õmblusi oli õnneks vähe, ning 15min päras oli see valu ka möödas.
Siis veel suruti emakasse, et kõik vere-vedeliku segu kätte saada. Nii kui vajutati lendas laias kaares vedelik põrandale (kust just oli koristaja lapiga üle käinud). Elukaaslane oli selleks ajaks juba näost üsna valge, kuna ka tema ei suutnud terve päeva ja varahommiku pooliku midagi süüa.
Kui laps oli rinnaotsas olnud 2h, ning elukaaslane juba koju puhkama läinud, siis tõsteti laps oma ”voodisse” magama. Pooltundi hiljem tuli meelde, et tahtsin enne sünnitust vestu minna. Kuna kõik oli mu seest ilusti välja tulnud siis ei osanud midagi karta, ning kuna paljud naised 1h peale sünnitust juba ise palatisse jalutavad, siis tõusin rahulikult püsti, kui tundsin et mu seest hakkas meeletult verd jooksma. Jõudsin hädavaevu wc potini, ning sinna maha istuda. Kõik kumises, ning käis ringi. Üritasin veel kogu jõust appi hüüda, kuid keegi ilmselt ei kuulnud mu omaette pobinat.
Ärkasin siis natukese ajapärast üles seal poti peal. Suures segaduses, et mis nüüd juhtus. Suudsin kuidagi end püsti ajada ning ukseni jõuda. Palusin siis abi valveõelt. Tema muidugi ehmatas ära, kuna olin näost lumivalge. Üritasin voodini uuesti jõuda, kuid meeter enne hakkas pilt jälle ära kaduma. Õde siis aitas voodisse.
Vere kaotus oli suur, kuid ülekannet tegema ei pidanud. Pärast selgitati, et kuna raseduse viimasel kuul olin rauatablettide peal, siis veri ei hüübinud nii nagu pidi, ning see põhjustas verejooksu püsti tõustes.
Siis sain lõpuks magama jääda. Lõuna paiku viidi mind ratastooliga tavapalatisse, ning seal veetsin oma aja kuni teisipäeva lõunani.
Elukaaslase tööjuurest saadeti veel ülemuse poolt suur lillekimp haiglast lahkumise hommikul, ning saigi läbi minu üks vaevaline kogemus. 24h valusid ja palju sigimist-sagimist.
Pisikene preili on meil nüüd 5 kuune, tugev ja terve. Valud on ammu meelest läinud, ning lohutan end mõttega, et teine sünnitus pidavat kiiremini minema, kui peaks soov tulema veel üks laps eostada :D
Lugesin postitust koos emaga. Mõlemad turtsatasime mitu korda naerma ja ema muudkui tundis kaasa, et “issand.. ikka ei ole laps käes.” Väga kaasahaarav lugemine, ka mulle, kes ma nii pea lapsi ei planeeri. :)
Eriti lahe oleks, kui Meelis selle sünniloo ka kirja paneks, et kuidas üks meesterahvas kogu seda protsessi kõrvalt näeb!
Palju edu värske ilmakodaniku kasvatamisel! Vahvad olete. :)
1. sünnitus
Oli võetud tasuline ÄE. Hakkasin öösel valutama – kusagil kesköö paiku. Esialgu vaikselt, aga valud läksid järjest tugevamaks. Mingil ajal helistasin ÄE, kes siis käskis rahulikult veel kodus olla ja valude vahesid jälgida – no muidugi soovitas ta magada ka, aga no mul olid valud ikka algusest peale suhteliselt laes.
Kusagil 5 -6 vahel hommikul alustasime sõitu haigla poole – no see oli mu elu kõige jubedam sõit ja ega turvavööd ma vist kinni ei pannud. Mees pärast naeris, et see oli ka tema üks jubedamaid sõite,sest ta ei teadnud mida teha või kuidas olla ja samas pidi ju sõitma ka.
Haiglasse jõudes pandi siis aparaaadi alla ja mõni aeg hiljem jõudis tellitud ÄE ka kohale.
Ja nii ma siis seal valutasin kuni kella 14-ni. Liikusin, käisin dushi all, isegi vannis istusin mingi hetke. Üks ehmatavaid asju oli limakorgi tulek – kui see suur limane tükk dushi all olles tuli, siis ehmatas küll väheks ajaks, et mis see siis nüüd.
Aga looteveed ise ei tulnudki, vahetult enne pressimist siis ÄE avas lootekoti ise..
Eks selle pressimisega on nii,e toleneb palju lapse suurusest – mul esimese lapse sünnikaal oli 3900g ja ei olnud kuigi lihtne ta välja pressimine :)
Sünnituse kestvust väga täpselt ei mäleta aga oli kusagil seal 14 tunni ringis (esimestest valudest lapse rinnale saamiseni)
2.laps
Taas algas sünnitus hilisõhtul, ehk midagi kella 23-24 vahel. Sedakorda siis lootevete tulemisega. Mul küll looteveed pigem nirisesid (kuid piisavalt tugevalt,et põhikohaks oli vannituba). Kuid sedakorda läks kõik kiiremini, kui oleks osanud odata – igatahes suutsin oma oigamisega äratada oma vanema lapse ja kuna ma ei olnud suuteline väga temaga tegelema (mees oli läinud vanaema järgi, kes last vaataks), siis mina oigasin valust ja laps oli õnnetuna voodis ja uuris “emme, mis juhtus”
Igatahes kui mees lapse vanaemaga tagasi oli, algas kohe sõit haigla poole, haiglasse jõudsime vast 2-3 ajal öösel ja kell 6 hommikul sündis meie teine laps.
Sedakorda küll plaanisin vettesünnitust, aga kuna tekkis vajadus jälgida lapse südame tööd, siis aheldati mindki juhtmete külge – aga lausa nii, et ma ei saanudki voodist liikuma. Isegi WC käimiseks oli vaja kedagi med personalist, kes juhtmed lahti teeks ja pärast tagasi paneks.
Aga jah, teine sünnitus kulges ikka väga kiiresti, kuigi valud olid sama hullud kui esimesel korral – õnneks lühemat aega.
Palju õnne! Soovin teile südamest kõike paremat ja tänan ka väga ausa loo eest. Mina olen alati mõelnud, et kui sünnitama lähen, siis mingil juhul epiduraali panna ei lase, aga no oleme ausad – tõenäoliselt seal valude kätte surres mul oleks suva, mis aine alla ja kuidas mind pandakse… Eks see vähe hirmutav ole :) Parimat beebile!
Deroni sünnilugu.
Ise loen enda sünnituse alguseks siiski 05.01.2014 varahommikut, kui looteveed mööda sääri alla jooksid. See oli siis 06.45 umbes. Enne seda oli eraldunud ka limakorki päris aukartustäratav kogus. Mul oli selleks kuupäevaks välja kirjutatud ka sünnituse esilekutsumise konsultatsiooni saatekiri, mis minu puhul tegelikult tähendas esilekutsumise saatekirja. See ilmselt mu Deroni lahti hirmutaski. Esilekutsumise saatekirja sain diabeedi pärast ja arstid kartsid et beebi on liiga suur (milles neil ka õigus oli). Nädalaid 37+4.
Mul oli juba ämmaga kokku lepitud, et tema võtab selleks hommikuks, kui konsultatsioonile lähen, Aroni enda juurde. Viisimegi abikaasaga siis lapse vanaema juurde varakult, et ise hoopis sünnieelse osakonna asemel sünnitusosakonda minna. Mees andis ka tööle teada, et ta täna ilmselt ei tule. Sünnitusosakonnas pandi ktg kõhule, mõõdeti kokkutõmbeid ja tita südametööd. Kõik oli nii nagu olema pidi – ehk siis tegelikult mingit sünnitustegevust ei toimunud. Katsuti üle ka emakakael, mis oli 2 cm avanenud. Lootekott oli ilmselt katki kõhu ülaosast, kuna katsudes ämmaemand katkist kotti ei tuvastanud. Leppisime peale ktg´d kokku, et tuleme õhtul 19 ajal tagasi, kui vahepeal ei ole valusid tekkinud.
Koju me minema ei hakkanudki, kuna liiga pikk tee oli koduni (elame ca 18 km tartust väljas). Läksime ämma juurde, lasime tal tööle minna. Sain isegi magada umbes 4h. Kuna olin kukkunud trepist 03.01 kuupäeval, siis alaselg ja tagumik andsid päris korralikult tunda ja seda juba mitmeid päevi. Magasime, sõime vahepeal ja olime niisama ämma juures, ootasime suure ärevusega, et läheks nüüd ikka asjaks – mida aga ei juhtunud. Vahepeal tuli ämm töölt. Kell saigi seitse ja valusid ei olnud. Pöördusime tagasi sünnitusosakonda. Pandi uuesti ktg alla. Endiselt mitte midagi. Ei olnud valusid ja tita tundis end ka väga hästi. Ma viskasin nalja juba, et mul on paranoiad ja tegelikult olen end terve päev otsa täis lasknud ja mina tark pean seda looteveeks. Ämmakas naeris. Tema siiski oli kindel, et need olid looteveed, kordas mulle, et ta ei hakka tegema lootevee testi. Katsus üle uuesti ka emakakaela. Endiselt oli emakakael säilinud, üsna taga, aga avatust oli nüüdseks 2-2,5 cm. Saadeti uuesti koju ja tagasi paluti pöörduda hommikul kella kaheksa, poole üheksa paiku. Siis kutsutakse sünnitus ikkagi esile, kuna selleks ajaks olen olnud ilma veeta rohkem kui 24h. Nüüd peale viimast emakakaela katsumist muutusid ka looteveed minu jaoks õiget värvi. Terve päev olid need olnud selged ja läbipaistvad, nüüd olid need roosakad. Ma ei ole jobu, kes end terve päev otsa täis lasi, jess.
Nii kaua me kodus siiski olla ei saanud. Tagasi sünnitusosakonnas olime juba kell 23.00 regulaarsete ja päris korralike valudega. Valupojad tekkisid tegelikult mingi kella üheksa ajal õhtul. No sellel hetkel olin ma valude üle jube õnnelik. Olin ktg all, seal oli juba nüüd väga ebamugav olla. Aga no nalja viskasin veel. Emakakael oli 3 cm avanenud (ma tegelt salaja lootsin kergele sünnitusele ja et see on juba nt 7-8 cm avanenud :D, vedasime mehega kihla ka, ma kaotasin). Nüüd siis ametlik sünnituse aeg läks käima – kell 23.00 START.
Tund aega on möödas, ma käisin dušši all, nii hea oli olla. Viskan veel nalja ämmakaga, et meest võib sõimata – nagu las vegases, mis toimub sünnitustoas, jääb sünnitustuppa. Vahepeal olin käpuli maas järi najal. Koguaeg liigutasin enda puusi ja kannatasin üsna vapralt valupoegasid välja (tol hetkel ma muidugi ei mõelnud, et need valupojad on). Ei teinud häält, hingasin korralikult. Suhtlesin mehega viisakalt veel. Otsustasime, et lähen vanni. Nii mõnna. Ma juba ootan, sest mul hakkas vahepeal juba külm sellest valutamisest ja no kindlasti ka vähesest magamisest eelmisel ööl. Ämmakaga arutasime, et mis kellani vannis olen. Ta ütles, et poole neljani võin olla. Ma ütlesin, et ma tulen varem välja, sest plaanin kolmest tite välja sünnitada :D (no väga puitu ei pannudki). Saingi vanni. Ma puhkasin seal soojas vees mingi 10 minutit valudest ja siis tulid need veelgi intensiivsemalt. Kella kahe ajal käis ämmaemand lootedoppleriga tita südant kuulamas ja katsus ka avatus… 5 cm. No dziisas. Mul valud omastarust laes juba, kuidas nii vähe. Aga peale seda katsumist läks asi ikka väga hulluks. Siis olid mul juba vaikselt pressid peal, pidin neid tagasi hoidma kõvasti, no ikka pmst niimoodi hoidsin tagasi, et panin jalad risti ja nagu pissihäda hoiad kinni.Süda oli paha palusin Heikol prügikasti tuua vanni kõrvale. See sehkendas selle klappkaanega seal, pani selle järi peale ja igakord, kui ma mõtlesin, oksendaks, siis see tuli jändama selle klapiga. No pljät, siis oli viisakas suhtlus juba kadunud, valud olid lakkamatud ja süda oli paha ja ma pidin mitu korda tema pärast okse alla neelama… ropendasin ja karjusin talle et võta see kuramuse kaas selle prügikasti pealt ära, ma oksendan selle vanni täis selle ajaga kui sa teiselt poolt tuba tuled seda klappi regullima siia. Endal ei ole mõistust. Aaa, alguses ta võttis üldse selle kilekoti sealt välja ja mõtles, et tuleb hoidma mulle seda, kui mul vaja… alustades jälle teiselt poolt tuba. No ühe okse sain ära teha ilma allaneelamata ka. Läks see tund aega ka mööda kiiresti. 03.15 tuli praktikant ja ütles, et lähme ktg alla. No davai, lähme siis. Aga ta ei leidnud tite südametoone üles. No on debiil, mõtlesin. Ma nii tahtsin talle öelda, et jobu, mul on täisavatus, titt on vaagnas, sa ei saa südametoone enam kõhupealt… loll lammas. Ma võtsin talt selle ktg jama käest ära ja pmst panin jalgevahele ja ütlesin, et näed, elab. Ilmselt sai ta isegi aru et täisavatus on teoorias ja ütles, et katsub emakakaela. No katsu. Pani käe sisse ja siis tõusis kiiresti püsti ja ütles, et läheb kutsub juhendaja – tuli hoopis keegi teine, mitte see ämmaemand, kes mind valutamise ajal jälgis. Vanem, kogenum. Ütles mulle et katsub mu emakakaela, vaevalt puutus mind ja siis läks möll lahti, praktikant sai niiet tolmas. “Kähku, laud puhtaks, vii see aparaat siit minema, tal täisavatus, kohe pressima”. Vahepeal sõimas praktikanti, ütles talle päris julmalt. No ja siis läks lahti. Ma mäletan väga hästi kui hästi ma end tundsin, kui Aroni ajal öeldi mulle, et pressi ja no juheii, ma lausa ootasin nüüd seda. AGA mis tegelt oli… ma valutaks sada korda uuesti, et mitte pressima ei peaks sellist jurakat endast välja. Ei, ärge saage valesti aru, pressisin õigesti, teadsin täpselt, mida teha seekord. Pressisin kaks korda ja mida valu…appi, mul altots põleb ja uut kokkutõmmet peale ei tule, et see laps sealt välja pressida. Ja nii me siis kõlgume seal, lapse pea väljas kulmudeni ja edasi ei liigu. On põsed, ei tule välja noh. Ok, pressisin pea välja ja nüüd siis edasi keha. Enam ei ole aega oodata kokkutõmmet, ämmaemand tõmbab last ja mina pressigu, koguaeg ainult pressigu. Issand, ta ei tule…ämmaemand on poolenisti mu peal, seljaga minu poole, sikutab ja lükkab last, et too välja tuleks, Heiko koguaeg kordab, et pressi, ämmakas karjub mulle, et pressi. Ma pressin end hingetuks. Päris tõsiselt, hingetuks. Ja siis ta tuli välja. Aga appi, tita ei hinga. Ämmaemand hõõrub teda, esimene kellaaeg öeldi 03.42, tita sinine, ja ämmakas jooksis kuskile, ma küsin, et issand, mis nüüd saab… paanika on meeletu, aga ma ei suuda end liigutada. Mis on vist tegelt hea, et ma ei saanud end liigutada, sest ilmselt oleksin teda ainult seganud. Praktikant saadeti juba jooksujalu lastearsti järgi. Ma ei mäleta ühtegi füüsilist aistingut vaid seda hirmu ainult, et kas nii siis kõik lõppebki… elu pikim minut ja siis hakkasid tulema juba käuksud. Väike sinine titake vol2. Ametlik sünniaeg 03.43
Kergendust ma sel korral ei tundnud, sest esimene mõte peale lapse sündimist oli see, et nüüd on kõik. Kui beebi toibus, siis ma tundsin seda valu. Meeletu valu ja meeletud värinad käisid minust läbi. Ma lootsin siiralt, et kõik sellega lõppebki. Aga sain hoopis põneva uudise, et mul on teise astme rebendid ja nüüd tuleb õmblema hakata. Enne ikka platsenta muidugi. Platsenta oli väike, arvestades, et ma sünnitasin kalevipoja. 4564g ja 52 cm.
Ämmaemand ütles, et väga raske sünnitus oli. Kuna mul tekkis ikkagi see täisavatus juba vees, siis ta ütles, et jumal tänatud, et sa veest välja said, et vees oleks see veel koledam olnud. Kuna ta minust mitte midagi ei teadnud, siis seekord ei olnud ka lahklihalõiget ja ei olnud ka vaakumpumpa. Uskumatu. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kui oleks olnud vähem kogenud ämmaemand mul seal kahejala vahel. Mis oleks minust siis seal järele jäänud? Mind oleks ära häkseldatud ja ilmselt oleks kauem läinud lapse välja saamiseni ja oleks vb hapnikupuudusest kahjustused tekkinud. Kohutav, siiani tulevad värinad sellest. Alguses nad kartsid küll, et äkki sai mingid kahjustused hapnikupuudusest. Aga tundub, et ei ole siiski, keegi ei räägi sellest enam.
Lastearst tuli ka. Vahutas mulle terve hunniku teaduslikku juttu, kõik võõrsõnad kasutas ära. Ainuke, millest aru sain – diabeetiku laps. No shit?! Siis ta natukene seletas, et kuna diabeetiku laps, siis kahe tunni pärast tuleb võtta veresuhkru proov ja siis midagi talle manustada.
Ja siis hakati õmblema või vabandust, rekonstrueerima. Ta jõudis selle nõelaga ikka igalepoole… Tunnike õmbles. Samal ajal rääkisime ämmakaga maast ja ilmast. Ma tundsin kuidagi vajadust vabandada nii suure lapse eest. Endal oli ka halb tunne, et kuidas…mis asja, miks? Ma võtsin terve rasedusega 3 kg juurde, kuidas see tita nii suureks läks? Ämmakas oli aus, kriitiline, kiire ja väga professionaalne. Saime peale õmblemist natukene oma nunnut nunnutada ka sünnituslaual. Mul tekkis vajadus vetsu minna. Püsti tõustes sain aru, et mu kehale see sünnitus ka ei meeldinud. Kopsud olid valusad pressimisest, näos olid jälle täppverevalumid. Täiesti sirgelt seista ei saanud.
Kaks tundi oli nüüd sünnitamisest möödas ja aeg oli see vereproov ära anda. Läksime teisele korrusele sünnijärgsesse ja laste tuppa. Seal võeti proov ja veresuhkur oli 2.9. Mis on täiesti ok. Ei manustatud talle midagi. Saime ära peretuppa. Deron on nii läbi sündimisest, et magas mõnuga. Kella kaheksast mõõdeti uuesti veresuhkurt ja siis oli see juba 3.1. No sellega on siis nüüd kõik korras. Kuulsin arste kõrvalt rääkimas, et kuidas see võimalik on, et ta ikka nii suur ja sündis nii vara, et kuidas ta suudab nii hästi selle veresuhkruga toime tulla. Spekuleerisid, et äkki tegelikult on ta vanem. :D :D :D.
Deroni pea vasak pool ja vasak õlavars said kannatada. Ta ei taha kätt hästi üle pea tõsta ja peas on päris suur verimuhk. Kui see kahe nädala jooksul ei taandu, siis tuleb süstlaga veri sealt välja võtta. Käe pärast arst peale teist päeva enam ei muretse väga, sest ta hoiab ikka ilusti ja see paraneb. Lapsed on ikka imepärased olendid, paranevad ja taastuvad kiiresti. Sinine on ta endiselt näost. Igal hommikul on võetud hunnik proove talt. Selgus, et tal on kaltsiumipuudus, mis pidi jällegi olema diabeetikute laste üks eripära. Diabeetik, diabeetik, diabeetik. Iga kuue tunni tagant tuleb kaltsiumit manustada. Saime hakkama. Sama ämmaemand, kes mu sünnituse vastu võttis, oli ülejärgmisel päeval jällegi tööl. Alguses ei tundnud ta mind ära, vaatas korra mu pabereid ja siis ütles üle toa, et issand, sa oled ju see naine. Muidu oli ta pisut isegi tõrksa olekuga, kui lapsega tegeles ja siis oli ta hoopis teistsugune, kui ta aru sai, kes ma olen. Vabandas ja ütles, et laua peal on hoopis teine nägu :D. Ämmaemand Margi Vaher jääb mulle eluks ajaks meelde. Pole maailmas nii palju sõnu, millega tahaksin teda tänada ja talle öelda, kui palju ta meie heaks tegi.
Loodan juba nüüd natukene, et saame koju. Lastearst ütles, et ootab osad vastused ära ja siis ütleb, kas saame. Üks on see kaltsiumiproov ja teine on billirubiini proov. Mul hea meel, laps ei ole ju kollane ja kaltsiumit andisin ilusti. Helistati ja paluti minna laste tuppa, ilma lapseta, las laps magab. Läksin ja sain teada, et billirubiin on liiga kõrge, tuleb ööpäev päevitada. Fuuuuu, nüüd siis varisesin ma ka kokku ja hirmus nutt tuli peale. Ma saan aru, et on ju tegelt päris suur protsent lapsi, kes käivad päevitamas ja kõik saab korda. Aga ikkagi. Nii kurb. Niigi olen siin ilma Heikota ja ilma Aronita ja nüüd siis ilma tutika beebita ka. Saan Deroni iga kahe tunni järel enda juurde üheks tunniks söötmiseks. No hull armastus on nüüd peal ja tundub kuidagi liiga vähe see üks tund. Peale seda pumpan veel 40 minutit rindu tühjaks. Vähemalt ei ole laps kunsttoitu saanud. Loodan, et ei saa ka. Aga tänu sellele päevitamisele on tita veits loid ja ega ta eriti rinda ei taha, magada tahab. Soe on ta ka koguaeg, aga palavikku ei ole.
Elame päev korraga ja esimene võimalus, millal koju saame, on nüüd laupäev 10.01.
Meil oli ka Margi Vaher esimese sünnituse juures. Valisime ta tasuliseks, kuna tundus eelneval kohtumisel nii konkreetne, täpselt kümnesse minu inimene.
Ja sünnitus oli kiire 3,5h, haiglasse jõudsime pressidega..Margi veel muigas, et tuli 20 minutit varem tööle ja saigi töö tehtud. Valud olid hullud, pressid vaiksed ja sünnitus korralik. Teise sünnituse puhul mõtlesime, et ei hakka tasulist võtma, sünnib ilmselt ka kiirelt, mis selle poole tunniga haiglas ikka teisiti olla saab….ja ma nüüd kahetsen vägaväga. Olin teise sünnitusega jah pool tundi haiglas, iga see minut ja sekund sain aru, mille eest ma esimesel korral maksin :)
Meie teine lugu:
Viimasel ämmaemandavisiidil anti saatekiri esilekutsumisele. See iseenesest tundus minu jaoks hirmutav, mistõttu ikka palusin ja kutsusin beebit varem sündima. Mässasin kõvasti aias ning elamist korrastada. Igaõhtune rutiin oli vannis käia ning kiirelt voodisse, ehk saab homme ikka ise hakkama…
41+2 öösel nelja paiku tundsin esimesi pisikesi valupoegasid. Käisin vetsus, jalutasin pisut ringi ja otsustasin ikka püüda magada. Valud olid regulaarsed 8 minuti tagant, vaikselt ülehingatavad..mingi hetk suutsingi magama jääda pooleteiseks tunniks. 7:25 saatsin emale sõnumi, et teada saada, kuidas tal päevaplaanid on, kas saab meile tulla?
Pugesin ise vanni, et aru saada, kui hingatavad valud seal oleks. Pool üheksa soovisin siiski, et ema tuleks meile, lähen siis temaga jalutama, kuniks issi ärkab ja end valmis seab. Kümne paiku sõitsime sünnitusmajja, kus ämmaemand meid vastu võttis veendumusega, et sünnitaja nägu ma kindlasti pole. Valud olid selleks ajaks regulaarselt 4-5 minuti tagant, ometi ma suutsin need üle hingata. Seistes olid valud regulaarsusega, pikali kuidagi vaibusid. Mainisin talle küll, et ei oska seda ise hinnata, kuna esimene laps sündis kolme poole tunniga. Valuskaala näitas kõige suurema valu korral 35-40% ja kõik. Siiski peale ktg ja emakakaela mõõtmist saadeti meid koju. Jalutasime veel ringi, käisime pubis söömas. Valud olid edasi väga ebaregulaarsed, kohati tundsin intensiivsemat valu. Otsustasime siiski koju minna ja et vanema lapse ees mitte valutada, läksin tunniks magama. Peale ärkamist taaskord vanni, umbes kolmest hakkasid tugevamad ja pikemad valud end tunda andma, vahed 18, 24, 30 minutit, vahele väiksemaid valusid. Vannist läksin aeda päikesepaistet nautima ja valusid korrapäraseks jalutama. Kell 16:49 sai peale pooletunnist valutut pausi intensiivsemalt jalutatud ja valusid meelitatud, et saaks täna ikka sünnitusmajja tagasi minna. Mingist hetkest kuidagi endale tundus, et nüüd kodus olla väga ei julge, saatsin mehe kiiruga pessu ja olin üsna rangelt öelnud, et nüüd lähme ja tagasi sealt enam ühes tükis ei tule. Kell 6 kodust startisime, vahepeal autos piinavad valuhood, maarjamõisa ehitusplatsi valveputka ees ja enne emo sissepääsu parklas. Need valud suutsin veel uutada ja aatada..
Liftiga üles ja uksetaga kella lastes ning avamist oodates oli pulss üsna rahulik. Ämmaemandale vastu jalutades ütlesin, et enam me nalja tegema ei tulnud ja tuli juba pikk hirmus valuhoog peale. Seda enam ma aatada ei suutnud, ka ämmaemanda soovitused kuidagi ei sobinud, kolkisin rusikaga vastu lauda ja võttes end igast karvast ja varbast kokku, et mitte ropendada…palusin tal lihtsalt selle valu lõpuni tasa olla. Vastuvõtutoas, kui ktg-masinasse mind taas aheldati, tundsin juba väga võimatut valuhoogu, mis lõppes pressiga. Ma näitusid ktg-l ei mäletanud (mees ütles, et hüppas 100-ni kenasti). Igatahes aparaadi külge aheldatuse tunne ja aja tohutu veniv kulg ajas mulle hirmu nahka. Ämmaemand katsus ja ütles, et täisavatus on, lapse pea suhteliselt all, läheme sünnitustuppa. Kuna valud võimatud tundusid, siis ainus viis neid taluda, oli minu jaoks karjuda, mis omakorda meelitas uksele ämmaemanda abi küsima, et kas on abi vaja. Püüdsid mind seal vastuvõtutoas riietada ning toetasid valude ajal püsti, sest pressivalud ajasid iiveldama ning tegid jalad täiesti tuimaks..selline surnud jala surin oli. Pressi tundes püsti seistes on eriti kummaline kuulda, et võin kaasa pressida. Ma kogu aja tundsin nii meeletut survet, et kartsin lihtsalt “lööb punni alt” tunnet, et laps kiiruga välja lendab. Sünnitustoas valisin ise pikaliasendi, kuna jalad olid niivõrd krampis, kogu keha samamoodi, et ei suutnud pressidega kaasa minna, lihtsalt karjusin neid üle. Mingi hetk kuulsin, kuidas ämmaemand hõikas mind, palus otsa vaadata ja püüda kaasa pressida. Olin ometi ühe lapse sünnitanud ja ei pidanud sel ajal karjumagi, siiski tundus sel korral asi nii segane ja ma ise täiesti saamatu. Tugevalt ma mingil hetkel kõike jõunatukest kokku võttes pressisin ja poiss sündiski 18:30(mingil põhjusel vaatasin seinal kella). Häält hakkas ta kohe tegema, ämmaemand veel keris pikka nabanööri tema ümbert ära ja tõstis beebi rinnale. Seal ta nuttis pikalt ja kurtis palju. See tundus juba koomiline, kuna ma ei kuulnud ämmaemanda, ega assistendi sõnu ja pidin pidevalt üle küsima kõike. Kõhul lasti beebil pikalt olla, ka söömise tegi ta korralikult kaisus, enne kui kaalumine-mõõtmine ette võeti.
Mul on kahju teie väiksest lapsekesest.
Miks?
Kuhu mu pikk sünnilugu kadus ?! :(
Minul algasid valud kodus 20.00 ja esimene valude vahe oli 7 min ja edasi läks nii kiirelt et kui kell 21.00 jõudsin haiglasse olid valude vahed 1 min või lihtsalt üks pikk valu :) 00.36 sündis mu tütar :) ehk esimesest valus kodus kuni hetkeni kui laps oli väljas läks 4,5 tundi :)
Ämmaemand oli nii üllatunud et kui mees läks välja mu emale helistama siis ämmakas naljatades küsis et mitut last ma oma mehe eest varjan sest nii kiiret esmasünnitust näeb väga harva :D
Laps saab märtsis kahe aastaseks ja mäletan neid valusid siiani nii selgelt, et hetkel ei ole kindlalt soovi rohkem sünnitad kuigi arstid ütlesid et kui viie aasta jooksul sünnitan teise tuleb see VEEL kiiremini :D
Palju õnne teile ja Marimelli beebile :)
Minu sünnitus hakkas pihta 02.12 öösel kell kell üks. Käis imelik valu läbi, kuid jäin uuesti magama. Kell kolm ärkasin aga uuesti üles ja siis oli juba valud tugevamad ja ei lasknud magada. Helistasin oma ämmakale kell pool neli ja ütlesin, et vist sünnitan. Soovitas minna sooja vee alla, et ehk leevendab ja no ja ikka oodata viie minutilisi valusid. Noh okei, teeme ära. Võttis täitsa jalutama lõpuks. Helistasin kell seitse uuesti, et ei suuda teadmatuses nii olla ja läksin sünnitusmajja kella kaheksaks KTG alla. Paar valu ja kõik ja siis vaatas üle… Avatus 2 cm ja koju ootama viite minutit.
Läksin koju, sain tunnike magada ja jälle trall lahti. Tegelikult ei olnud nii valus, aga väga häiriv oli. Valitasin nii rahulikult kella 21.00 kui tuli taas minna sünnitusmajja, sest valutada päris 24h ka ei saa.
Jõudsin haiglasse ja jälle KTG alla ning ülevaatus, avatus 2,5 cm. 12 tunniga 0,5 cm juurde tulnud… Ämmakas otsustas siis peatada sünnitust paari süstiga. Pidin saama magada umbes 4-5 tundi, aga ei midagi. Kui valu oli, silmad lahti, telefon kätte, aeg kirjas, edasi magama. Ja nii kella kuueni hommikul, kui mind lõpuks sünnitustuppa saadeti. Siis olid need valud veel häirivamad. Avatus 4 cm.
Valutasin KTG masin küljes paar tundi, kuni avati veed ja siis hakkas see kole valu pihta. Nõudsin kogu aeg keisrit, sest ma ei tahtnud seda valu enam kannatada, ise muidugi naersin selle üle.
Kui pressimisaeg tuli, kus ma siis tahtsin igast võimalikke valuvaigisteid saada. Sain ka, naerugaasi. See oli täpselt nii kasutu, et pigistasin maski käes, kui pressima pidin. Arst ja praktikant tulid ka appi lõpuks ja läks põrgu lahti. Arsti häiris, et see mask käes mul on ja käskis ära võtta.
Ning siis tuli pressida ja ma karjusin lausa, et andke see kuradi mask mulle tagasi ja pigistasin oma pool tundi seda rahulikult edasi :)
Pressisn ja pressisin ja taheti katki lõigata, ämmakas ei lubanud, ütles, et saan hakkama küll. Ja saingi! 03.12.2014 kell 10.09 sündis poja kaaluga 3980g ja 51 cm pikk.
Kutt oli lillakas, sest nabanöör oli kaks korda ümber kaela :/ õnneks oli kõik korras, kuid platsenta ei tahtnud küll ära tulla, süstiti jälle mingi jama kintsu ja manuaalselt eemaldati ja peale seda hakkasin verest tühjaks jooksma. Kiirelt narkoosi alla ja puhastama. Kaks õmblust vajasingi. Lõpptulemus: 750ml verd läinud.
Ärkasin peale narkoosi üles, laps kohe rinna otsa ja vedelesin sünnitustoas veel tunnike nii ja lõpuks viidi mind palatisse ja kutt intensiivi, sest tegi kummalisi hääli. Lapse sain tagasi alles kella 10 ajal õhtul.
Järgmise päeva hommikul üritati verd võtta, et hemoglobiini vaadata. Mind torgiti läbi ja suure vaevaga said verd, mina aga sain sinikad mälestuseks.
Teile aga palju edu! :)
Rometi sünnilugu.
Algas siis asi sellega, et pidin minema 25. juunil esilekutsumisele seoses sellega, et ämmakas arvas, et lootevett liiga palju. Mis siis ikka, oli 23.juuni ja otsustasime mehega, et lähme mu vanemate juurde maale jaanipäeva tähistama. Mõeldud, tehtud! Ostsin poest veel kaks alkovaba siidrit omale ja minek. Terve päeva oli kuidagi selline tunne, et täna öösel minek kah, seepärast ikka mehele rõhutasin, et ärgu alkoholiga liiale mingu, kuna mul tunne, et äkki minek. Maal tuli jutuks, et mis asjad sünnitust esile pidavat kutsuma. Ma siis mainisin, et juunikad ütlesid, et vaarikalehe tee ja asja. Järgmisena tuli idee, et ah lähen korja aiast kah vaarikalehti-mis enam juhtuda saab. Ülehomme nikuinii esilekutsumine rääkisin mehele. Lehed korjatud. Panin neid suure hulga sellesse väiksesse plasttopsi(need mis need õue omad kohe on) ja valasin kuuma vee peale. Lasin tõmbuda ja jõin paari sõõmuga ära. Kuskil pool 11 joudsime koju. Mees läks kohe magama, mina veel kohmitsesin midagi ja üsna pea uinusin ka Ärkasin pool 2 öösel hirmsate seljavalude peale. Koheselt ei taiband, kas need õiged valud, sest pistmist oli ju seljaga.Hakkasin valude vahesi mõõtma ja olid iga 2-5minuti tagant. Läksin veel dušši alla, kuid valud ei jäänud isegi mitte vähemaks. Voodis ähkisin ja puhkisin veel edasi, kuniks mees avas silmad ja küsis ega me ei lähe veel, et ts nii unine ja tal hakkas pohmell tekkima:D Ütlesin, et ei veel , ootan ja vaatan. Seljavalud läksid järjest hullemaks ja pool 4 äratasin mehe, et tavai helista oma õele-minek on. korjasin veel viimased asjad kotti , kammisin juuksed ja läksime. Emosse jõudes suunati meid kohe kiiiresti edasi. Pandi ktg alla. Avatus oli juba 4cm. Automaatselt saadeti edasi sünnitustuppa. (muidugi allkirjastasin veel mingid paberid ja panime asjad kuhugi kappi.). Avati veec. Algul üritasin ringi kõndida ja liikuda, kuid selg megalt valutas.. käisin koguaeg pissil. Lõpuks hakkasid ka kõhuvalud. Heidsin pikali. Vott enam ei suutnud liikuda. Tagatipuks hakkasid veel neerud valutama. Pandi ktg külge. Seitsmest tuli arst, vaatas, et täisavatus. selleks ajaks olid kõhuvalud hirmsad. arstid vaatasid ja arutasid, et lootust pole veel. Syya ja juua ei lubatud enam. valuvaigistavat süsti ka ei saanud, sest ütlesid, et nüüd liiga hilja . Karjusin et ma ei jõua enam , et mul suva tahan magada Ämmakas ikka lohutas, et ei ma tubli ja kõik on hästi. pressid algasid, aga pressida ma ei tohtind. Lõpuks toodi keisri paberid. Uskuge mind läbi selle valu suutsin veel kergendatult hingata. ütlesin mehele, et pane allkiri ja arstidele, et liigume nüüd opi saali jõudes tuli meesarst rääkima, et hakkab kohe süsti tegema, ma jälle, et tehku kiiresti, et mul valus ju. ja see hetk, millal see süst tehti… te ei kujuta ette milline kergendus…kõik valud olid kadunud. Pikutasin lihtsalt ja hoidsin silmi kinni. Nii rahulik ja nii hea oli olla. Moni minut hiljem kuulsin lapse nuttu ja nägin, kuidas arstid hakkasid tal vett kurgust välja võtma. Oeh mul lihtsalt pisarad voolasid.. Teades, et alles ta oli mu kõhus ja nüüd juba reaalselt olemas. Muidugi siis pandi laps kohe mu rinnale ja ma lihtsalt nutsin ja imetlesin oma tibu, Siis hakati mind õmblema ja laps viidi mehe kätte, kes mind armsalt intensiivis ootas . õhtuks saime perealatisse juba. Meie Romet sündis siis 24 juuni kell 10.32. Tundsin siiski tava sünnitusvalud ja asjad ka ära juhuks, kui mul pole kunagi lootust ise sünnitada. Oleks mul suurem vaagen olnud oleks iseenesest kõik palju kiiremini läbi olnud .