Mina, kes ma ei oska küpsetada, siis see sai tuleb ma arvan kõigil välja. Kunagi kui mu vana naabrinaine seda tegi, siis see tundus nii hea ja fänsi, et arvasin, ma ei saa sellega never hakkama. Lasin teisel naabrinaisel endale küpsetada kuniks eelmisel sügisel mõtlesin ise proovida.

Retsept on lihtne – üks pakk kuiva pärmi, 500 grammi jahu ja 300ml leiget vett, teelusika täis soola ja suhkrut. Segad jahu esmalt pärmiga läbi, lisad ülejäänud kraami ja asud sõtkuma. Umbes viie minutiga on ta valmis ja kausi ja käte küljest lahti. Siis paned rätiku alla paisuma, mina tavaliselt kella ei vaata, vaid tunde järgi vaatan, et oleks umbes kahekordse suurusega. Retseptid soovitavad tund aega paisutada. Siis laotad näppude abil pannile ja vajutad augud sisse näppudega.

Klassikaliselt käib nisujahuga, mina eile proovisin ka gluteeni,- nisu- ja laktoosivabast saiajahust – ja tuli üsna ligilähedane, ilmselt kui laseks rohkem veel kerkida, siis tuleks õhulisem. Aga välja tuli ikkagi mega hea ja hea teada, et sööd saia, mis on tervislik.

Peale võib panna nii rosmariini, küüslauku, oliive, päikesekuivatatud tomateid, sibulat, tšillit, mis vaid meeldib. Googeldades tuleb korralikke kunstiteoseid välja.

Ma olen proovinud nii ja naapidi ja kõige enam meeldib rosmariini-küüslaugu-õli-soola segu. Mina uputan ikka korralikult enne ahju panekut hea oliivõli ja asjadega üle, et küpseks kohe nagu õli sees – õli mis pannile alles jääb (kui jääb) – selles saab ideaalseid mune või pelmeene praadida – super mekk kohe küljes.

Noh, ja mina pole veel jõudnud selleni, et seda jahedalt süüa, sest nii kui ta ahjust tuleb, lööme hambad sisse ja isegi Hedonile meeldib. Arvestades, et ta on meie maja kõige valivam sööja, siis focacciat ootab ta konkreetselt ahju ääres vahtides, kas nüüd võib juba välja võtta..

Üldiselt sobib ta süüa lihtsalt niisama, kastad õlisse või balsamiikosse, aga sobib ka võileiva tegemiseks või mozarella-tomati-basiilikuga nautimiseks.