Magamine – liigne luksus
Kui ma raseduse alguses kuskilt raamatutest (vist ka Malluka omast) lugesin, et magage-magage-magage, peagi on see vaid tore unistus, siis ma mõtlesin, et aega veel on.
Tegin tööd, tulin koju, tegin süüa, käisin külas, jumala eest, milleks magada, elasin normaalset Mari-Leenu elu edasi nagu harjunud olin.
Mingil hetkel sain aru, et olen tõesti väsinud pärast tööpäeva, mõnikord viskasin pikali ja tukkusin paarkümmend minutit, mõnikord läksin juba kümnest magama…
Siis, raseduse alguspooles, olid mul räiged jalakrambid, mis ei lasknud mul öösel magada – hakkasin siis manustama tablette (kuna ma olen maotu, siis mul on imendumine aeglasem kui normaalsetel rasedatel) ja jalgu määrima magneesiumiõliga – nüüd ärkan krampide peale üles vaid korra öö jooksul ja siiski on need krambid vaevu tuntavad.
Aga viimased kaks, või isegi kolm nädalat, ärkan ma nagu nui neljaks kell pool kuus hommikul. Ma ei saa ise ka täpselt aru, mis mind äratab. On see pissihäda (wc-u minnes ei ole selline tunne, et laseks sajandi pissi paagist välja), või on see poiss, kes on unetu ja mu sees müttab.
Igal sajal juhul, kell pool kuus ma ärkan ja magama ma uuesti ei jää, sest üks väike diiva kõhus näitab sajaga iseloomu, keerab ja möllab ja ei lase magada. Umbes kell pool kaheksa, kui mul on aeg ärgata, ta rahuneb ja keerab magama. Aitäh muidu :)
No ja kui ta laseks mul siis kell kümme õhtul magama minna, oleks ka vahva või no variant vähemalt, aga ei, mingi poole ühe-üheni möllab ta taas. Ikka täiega. No sedasi, et ma ei saa magada.
Kui mõni päev õnnestub, siis magan päeval, sest neljatunnise unega ma vastu ei pea. Need ajad on möödas, kus ma öösel kolm tundi magasin ja sellest piisas. Võibolla piisaks muidu ka, aga rasedana ma tunnen, et jääb nagu natuke väheks. Praegu on selline uni, et võiksin püstijalu magama jääda.
Kuidas teil magamisega on? Kas on pidevalt uni? Kas beebi laseb magada või mürgeldab nagu minu oma?
3 Kommentaari
Raseduse alguses vist hakkas juba suurem unevajadus tekkima, aga sellegipoolest läksin ikka kuskil südaööl magama.
Siis kui juba liigutusi tundma hakkasin, ei lasknud ka põnn enam magada, aga kuidagi üritasin sellest mida välja teha ja alati jäin lõpuks magama.
Umbes raseduse keskel hakkasin 2-3x nädalas päeval magama, kui uni ikka maha tahtis murda.
Raseduse lõpu poole muutus tüütavaks see, et peaaegu iga kord kas kell 3,4,5,6 läks uni ära ja enam magama ei jäänud. Ei tea kas see oli mingi ettevalmistus?
Hetkel on aga laps 2-kuune ja noh, magada tahaks ka ikka väga! Eriti varahommikul. Ja kui arvasin, et küll magan siis, kui laps magab. Tühjagi. Esiteks ei suuda kuidagi siis magama jääda ja muidugi on vaja 100 muud asja ära teha sel ajal.
No ma arvan sama, et lapsega koos magada ei saa, sest vaja muid asju teha, sest lapse kõrvalt ka koguaeg kõike teha ei saa.
Ja õnneks, Meelis lubas mul lasta magada :)
Ma olen siis neist üks õnnelikest rasedadest kes eelnevad kaks rasedust on saanud magada nii kuis endal süda lustib. Muidugi mu une vajadus oli siis raudselt 12h mitte vähem. Koos suurema plikaga sai päeval ka magatud kui unest puudu jäi. Peale väiksema plika sündi ei olnud ka probleeme. Põnn sõi kõhu täis kuskil ala 12 või pool 1 öösel, magas jumala rahumeeli järgmise päeva kella 10ni . Seega mõlema lapse ajal olen saanud magada. Ka lasevad seda nad mul nüüd teha. Raseduse alguses oli endal ka tunne ,et magaks-magaks-magaks..Vahepeal kadus see ära ja ärkasin iga varahommik kella 5 ajal kõhuelaniku mürgeldamise peale. Nüüd jälle ainult magaks. Ei tea ise ka mis see on. Kõhupõnn on vahel suht rahulik, vahepeal samas muutkui taob. Eriti hull on viimased kaks päeva kuna millegi pärast tema liigutamine ei ole enam hell ja armas vaid ebameeldivalt torkav ja valulik. Täna on ikka no eriti hull. Samuti on magamine hull. Üritasin päeval mõne tunni pikutada. Selle asemel sain silma looja 15-20 minutiks kui käis jälle see hoop mis tõi kaasa endaga ebamugavustune pluss üle keha sügelemise. Ja oleks siis omadega lõpus…ei alles poole peale.. Ju siis meie kolmandast lapsest üks paras kiusupunn tuleb :D