Pelgulinna sünnitusmaja juhtumite ajel
Loen ikka ja jälle neid Pelgulinna sünnitusmaja juhtumeid ja mõtlen iga kord, et ma olen õnnelik, et meil hästi läks.
Mina muretsesin, kas saame ikka perepalati või pean ma teiste emadega ühispalatis olema, praegu tundub see lausa naeruväärsena.
Aga ometi on üks asi, mida ma pole kirjutanud, mis meil seal juhtus. Ma ei süüdista kedagi, see ei muuda nagunii midagi ja ega midagi nö teha polegi kui korraks halada.
Nimelt paigaldati Hedonile sünnitegevuse käigus stan. Mis on nagu väike millimeetrine kruvi, mis keeratakse lapse pähe läbi tupe.
STAN paigaldatakse tavaliselt siis, kui tavalise KTG all on näiteks tita südametoonid läinud halvaks või on selline kahtlane pilt või ei saada head signaali. Kui andur on tita pea küljes, siis on jälgida võimalik pidevalt (juhuks, kui esineb midagi problemaatilist) ja ka tulemus on täpsem, kuna andur kindlamalt paigal.
Ühesõnaga-kahesōnaga, paar päeva pärast sünnitust ma nägin küll beebi peas mingit väikest kärnakest, aga arvasin, et see on veel see kuivanud veri ja läga ja ei pööranud suurt tähelepanu, kuna sain aru, et seda ise nokkida ei tohi ja kulub nö paari vanniskäiguga ise ära.
Käisime pesus korra-kaks, mingil hetkel kukkus see kärn igaljuhul maha. Ja siis avastasin, et see polnud mingi lootekraam, vaid arm.
Arst arvas, et see, kes stani ära võttis (ehk siis ämmakas või naistearst), ei keeranud seda nö kruvi välja, vaid tõmbas selle välja. Andis lootust, et laps kasvab sellest paari kuuga välja.
Nooooot! Üle aasta on möödas ja arm on alles. Mu meelest päris rõve. Hetkel juukseid ka kasinalt. Lootus jääb, et pügamine aitab ja paari aasta pärast tal megaparukas ja siis juuksed varjavad ära. Pildilt pole ehk nii hästi näha, aga ta ei püsi ju paigal kui vaja. Igaljuhul on seal selline augu või suure tuulerõuge armi moodi arm.
On kellelgi veel sellist kogemust? Kas kasvab välja? Või jääbki igaveseks? Kas juuksed varjavad selle lõpuks ära või ei?
39 Kommentaari
Appi kas tõesti pannakse kruvi ? Mu lapsele pandi sama asi vist, sest midagi olu nagu pea küljes ja pärast sündi arvasin ka et ju sünnitusest juuksed natsa verised. Poleks osanud arvatagi, et kruvi pannakse….
WTF…sorry. Kusjuures see jäi mulle ükskord silma, aga mõtlesin, et ju siis kuskil kukkunud või midagi. Sa ajad hirmu peale. Meile ka paigaldati see asjandus, aga pole täheldanud selliseid asju….see ikka ulme. Sellisel ametil peaks ikka olema väga ettevaatlik ja mida kõike veel…mul pole sõnu
Mari-Leen, minu pojal on samasugune arm. See oli meil lausa ca sentimeetrise läbimõõduga kärn, arm nüüd on veidi väiksem arm aga ikka väga hästi näha, laps on praegu 1 a 5k. Mees kirjeldas, kuidas see äravõtmine käis, ta nägi seda. Üks nendest tegelastest, ämmaemandatest v arstidest (kes enam mäletab täpselt) üritas seda nö juhet ära tõmmata, mitu korda üritas ja ei tulnud, teine ütles kõrvalt, et ah lõika ära, pärast võtame, ja siis see esimene oli täie jõuga tõmmanud ning lõpuks tuli ära. Ma olen siiani sellest mehe jutust šokis, ta oli samuti seda pealt nähes šokis, aga ega ta ei teadnud, mida nad seal täpselt asjatasid ja ei tahtnud ju segada. See pole muidugi veel kõik, minu sünnituslugu oli nagu üks õudusfilm ja seda ITKs. Mul on kogu lugu üles kirjutatud arvutisse, kuid jaganud ei ole ma seda mitte kellelegi. Sellest õudusest üle saamiseks kulus mul mitmeid kuid, olin täielikus depressioonis ning karta on, et see on üks põhjustest, miks laps on arenenud aeglasemalt kui teised, siiani ta nt ei kõnni veel, oehh :( raske.
Kas saadaksid selle mulle? Võid meili või fb’sse saata. Kui tahad muidugi jagada.
Ma hetkel ei ole valmis seda veel jagama. Võib-olla kunagi. Lihtsalt, kui kirjutasid armist Hedoni peas, siis tuli kohe kõik jälle meelde. Samas ei ole ma siiani teadnud kedagi, kellel oleks samasugune arm.
Meil oli täpselt sama lugu. Laps saab sügisel 3aastaseks ja ma näen ikka seda armi :( Ma mäletan veel kuidas keegi mu küsimise peale ütles, et seda juhtub selle anduriga ja ärgu ma ehmatagu kui peas väike haavake!!!
Ma usun ka, et juuksed katavad tulevikus selle armi ära. Armid pidavat ju mehi kaunistama ja täna õnne, et see on peas, üsna varjatud kohas, mitte nt näos.
Teie lapsuke on isegi seljatagant armas, niiet usun, et muretsemiseks pole põhjust :-)
Mina olen ühe lapse Pelgulinna sünnitusmajas ilmale toonud ning kõik sujus kenasti. Pole midagi halba öelda.
Veetsime beebiga 7 päeva haiglas küll vaid seetõttu, et keegi kuskil oli analüüsides olevad numbrid sassi ajanud, kuid sellist asja võib igalpool juhtuda. Haiglale oli ka kasulik, et tasulises ema-lapse palatis oma beebiga kaisutasime.
Imestama pani ka veel see, et kui üks valveämmaemand ütles, et igal ajal võib häirekella nuppu vajutada, siis keset ööd seda vajutades(vajasin abi lapse korralikult tissi otsa saamisel), sain teise ämmaemanda poolt sellise pilgu osaliseks nagu oleksin kurjategija. A la, et pole ju suremas, ilmaasjata vajutasin seda.
Õnneks oli laste intensiivis tore tädi(ma ei mäletagi, mis põhjusel ta meie palatit külastas), kes pakkus oma abi ja tita sai tissist söömise enne koju minekut selgeks.
Ütleme nii, et eks igasugu frukte leidu igalpool.
Sellegipoolest on kurb neid juhtumeid lugeda, mis seal hiljuti aset on leidnud
Ämmakad magavad öösel, segasid ta und, ei muud :)
Olles ise meditsiinitöötaja, siis – üllatus üllatus – ka meie magame öösiti. Ja – oh õudust -teeme seda võimalusel ka siis, kui oleme öövalvetes.
Vabandan sellepärast kõigi hetkel haiglas viibivate ja tulevikus haiglasse sattuvate patsientide ees!
PS! Kellale ju siiski vastati?
Kas see tähendab, et on õigus tigeda pilguga patsienti kostitada? Ka meditsiinitöötaja on teenindaja, senikaua kuni sellest aru ei saada ja suhtutakse üleolevalt ning tigedalt patsienti, ei maksa ka imestada selliste skandaalide üle, mis viimasel ajal lagedale on tulnud.
Et siis minu meelest oli see sarkasmist nõretav märkus siin lapsik, kui tahad öö läbi segamatult magada mine sekretäriks.
Ei ole sarkasm…see on elu :) ja tegelikult ma armastan VÄGA oma tööd! Ja naeratan alati kui võimalik ja kui ma vahegi jaksan !!!
Veab teil,ütleks selle peale. Mina töötan Inglismaal ja meile tehtaks tööl magamise eest noomitus ja järgmisel korral eemaldataks töölt. Meil on nt ette nähtud ainult 1h pausi,ka öösel ja selle tunni eest ei saa palka. Ei tea,kumb variant see õigem on,aga eks neil ole mõlemal omad miinused.
Ma sünnitasin 2015 mai kuus pelgus lapse ja võtsin samamoodi perepalati. Ämmaemand kes mulle palatit tutvustas ütles, et kui midagi vaja või juhtub midagi siis ärge häirenuppu vajutage vaid tulge koridori peale mind kutsuma – see tundus väga kummaline :D
Ma muidugi ei tea, kuidas pelgus asjad toimivad, aga ma ise töötan ka haiglas ja meie osakonnas on nii, et kui sa tõmbad häirekellanööri, siis see signaal kostab üle koridori (et oleks kuulda, kui parajasti palatis teise patsiendiga tegeled). Ma pakun, et ämmakas äkki seda silmas pidaski, et saaks vältida võimalikku beebide ülesärkamist selle signaali tõttu – täiskasvanud üldiselt on rohkem ’immuunsed’. Aga muidugi, kui on endal raske või paha siis alati võib kellanööri tõmmata ja ei tasu põdeda.
Seda ei juhtu praktiliselt kunagi, et ma ühegi patsiendiga külmalt käituks. Samas ei mõista ma, miks inimestel on hädavajalik, et meditsiinitöötaja (või üldse teenindaja) naerataks laialt ja üldse ülevoolavalt lahke oleks. Näiteks 24h valved on täiesti tapvad. Sellepeale pistetakse kisama, et vali muu töö siis. Tore jah.
Ikkagi ei ole õigust inimest, kellel on probleem, kes ei tunne end hästi, kes ei saa vb last ilusti sööma, vaadata nagu rahvavaenlast. Sa oled endale ameti ise valinud, enne tööle või õppima asumist, sa juba tead, et seal on öövahetused. Kui see ei sobi, siis ei maksa ju seda tööd teha. Mina olen üsna iseseisev, haiglas olles sain peaaegu ise hakkama, ka intensiivis peale operatsiooni ärgates, kõik inimesed pole nii tublid. Aga kui keegi oleks minuga siis tigetsenud ja ebaviisakas olnud, oleks ka kaebuse esitanud. Ei pea koguaeg laialt naeratama, kuid heatahtlik ja lahke võiks haige ja end halvasti tundva inimesega olla siiski.
Ma olen täiesti nõus sinuga! Muidugi ei tohi panna patsienti end halvasti tundma. Aga!! sina võid ju arvata, et “vaatas mind nagu rahvavaenlast” ilma et ühtegi mürgist asja oleks öeldud. Aga võib-olla on see tegelikult liialdus ja inimene vaatas lihtsalt tavalise pilguga. Äkki kõik teised enne naeratasid ja see inimene parajasti ei naeratanud ja siis kukuti liialdama. Sest selline asi nagu “resting bitch face” on täiesti olemas ja sellega ei mõtle ükski inimene halvasti.
Mina ise olen küll lahke jah, ei tasu mind ründama hakata.
Lapse kolju pealmine osa on nii pehme, et välja keerata polnud ehk lihtne, vaid tõmbaski välja. Ega ta seda luu sisse keeranud, vaid ikka pehme koe sisse.
Mu meelest pole esiteks selles midagi rõvedat, ei oleks isegi tähele pannud, kui tähelepanu poleks juhtinud. Teiseks, usun, et terve lapse sünd kaalub üle armi pealael.
Seda muidugi :)
Kusjuures nüüd kolm aastst ja kaks kuud hiljem meenub,et minu lapsele pandi ka enne sündi mingi andus vms pähe.Ei meenu enam mis see oli aga pandi kuna südamelööke oli raske näha.Mäletan,et liikuda ma peale seda enam ei saanud.
Sry kirjavigade pärast,alles nüüd nägin:)
Sama asi jah
Minu arust on kogu selle Pelgulinna juhtumi juures arstide suhtumises probleem. Ma mõistan, et on olukordi, kus ei olegi võimalik inimelu päästa ja diagnoosimine on keeruline aga kus on inimlikus. Jah arstid, õed ja ÄE-d teavad, et mingid olukorrad on paratamatus ja midagi pole teha aga seda saab mitut moodi väljendada. Ma vaatasin seda ÄE-de ühinu juhti Ringvaates ja ausalt, kui sa räägid loote surmast (vahet ei ole mitu nädalat see loode vana on), siis see ei ole koht kus teha seda muie suul. Sulle on see paratamatus, perele mitte. Sellest, et sul on nendest peredest kahju ei räägita poolmuigel suuga jne. Ehk, et asi on suhtumises.
Ja no puht inimlikult tuleks jätta haiglasse 7 kuud rase, kes ei ole võimeline kõndima ja ratastoolist püsti tõusma. Mul olid ka hullud närvivalud teise lapsega aga mitte sellised et isegi kõndida poleks saanud ja arstid jätsid mu üleöö sisse kuigi proovid olid korras, sest parem olla valve all kui kodus.
-Täiesti teemaväline, aga kas Sa sooviksid Hedonist lisada uusi pilte. Ta on kindlasti kasvanud ja mõni viedeo muusika saatel oleks väga tore vaadata teda. Või on äkki instas pilte, ma seal ei käi vaatamas
Ma ei teagi, kas on instas. Vast miskit on :)
Appi,mul läheb süda pahaks lugedes neid kommentaare.Lapse pea on kõige nõrgem asi,pead tuleb pärast sündi korralikult soojas hoida ja kindlasti mitte puutuda.Kas kujutate ette,mis trauma on see väike peake läbi elanud kui ta sealt kitsast vaagnast välja tuleb,ta kuulda,et keegi laseb sellise asja enda lapsele pähe toppida.Piisab sellest,et tegelikult on needki aparaadid kehva mõjuga,millega ema kõhupealt lapsesüdant kuulata.Teil on õigust loobuda sellest,mis pakutakse ja igast rumalusega pole vaja nõustuda.Ei tahtnud kedagi solvata,aga naised võiksid end harida ennast enne sünnitusele minekut ja sünnitusega ilma valvaigstite jne hakkama saada.Olen kaks last sünnitanud ja see on mu arvamus.
No kui nad ei saanud läbi kõhu ta südametööd kätte, siis pohhui? Lasen tal olla ja äkki surra seal ja oodata, et küll tuleb välja? Usun, et nii mõnelgi korral on see andur elu päästnud nt erakorralise keisriga vms.
Ma ei tea, ma julgen siiski arste usaldada ja teha, mis lapsele parim.
Ja ma ei kujuta ette, et ma ise oleksin suutnud 14h ilma vahepealse epiduraalita üldse valutada ja sünnitada, olles selleks hetkeks kerge 30+h üleval olnud.
Tuleb ikka käituda nii, et mõlemad jõuaks sünnitegevusega kaasas käia..
Nõus! Minu lapse elu see andur just päästiski. Nii, et kui ei tea, miks see andur vajalik on või mis põhjustel see paigaldatatakse, ei tasu küll kohe “materdama” hakata.
Sama siin! Ka minu lapse elu paastis just see andur- voi siis tanu sellele andurile paasteti minu lapse elu…pisike arm on ka alles, aga taielikult juustega kaetud ja mu mees seda naiteks yldse otsida ei oska…(laps on aasta jagu vanem kui Hedon)
Täpselt, minu lapsel oli ka sünnituse ajal peaandur, sest algusest peale oli lapse südametöö halb. Viimase hetkeni proovisin ise, aga lõpuks siiski erakorraline keiser. Kindluse mõttes käisime lapsega 3-nädalaselt aju-uuringul, et olla kindel, et hapnikupuudusest kahjustusi ei ole, aga kõik oli ja on korras (tüdruk saab kohe viieseks). Ma ei jõua ära tänada vana hea Fertilitase personali, kes meiega tegeles ja selle – tegelikkuses ju siiski ultrameditsiinilise kogemuse – meeldivaks tegi. Meie rohkem lapsi ei taha, aga tehniliselt oleksin nõus kogu tralli (kui ehk vahedeta valude ajal ebaõnnestunult seljanarkoosi poole püüdlemine – tuli välja, et mul mingi anatoomiline iseärasus, mistõttu ei saanud seljasüsti teha – välja arvata, selle jätaks teinekord vahele, aga ega ma sest palju ei mäleta ka õnneks :D))
Ei ole vaja selliseid rumalusi paljundada. Väike peake ei ela läbi mingit totaalset traumat, see kõik on looduse poolt nii ette nähtud ja kõigiti loomulik asjade käik, ei maksa üle dramatiseerida. Päris kindlasti pole pea mingi kõige nõrgem asi, mida ei tohi puutuda vmt. Isegi lõge on korralikult kaitstud, ei ole see titt nii õrnuke midgi. Kui ikka teisiti korralikult jälgida ei saa, on see hilisem arm küll komakoht nt hapnikupuuduses sündimise kõrval.
Just! Olen sama meelt, et milleks riskida lapse eluga. Kui see andur annab temast ülevaate, siis järelikult on vaja! Pealegi olin ma esmasünnitaja ja pole mingi spetsialist teadmaks või tundmaks sünnitusekulgu nii hästi, et öelda, ärge tehke seda või teist. Samamoodi käituksin ilmselt ka teisel ja kolmandal ja kümnendal sünnitusel :)
Meil pandi ka see andur, et lapse näitajaid paremini jälgida. Selgitati, miks on vajalik, aga et, mis see täpselt on, kuidas kinnitatakse, seda mitte. Sel hetkel ausalt öeldes ei mõelnud ka sellele (kuigi “harisin” end raseduse ajal, ei saa mainimata jätta :D). Peamine mure oli, et lapsega oleks kõik korras, sest ta oli nibin-nabin mitteenneaegne, sünnitus venis pikale ja lõpus olid komplikatsioonid. Andurist mingit märki ega armi ei jäänud.
Mis puutub viimasesse Pelgulinna loosse, siis mul on väga hea meel, et tolle naise omaksed on teinud omapoolseid pöördumisi. Olgugi leinas, on nad teinud seda heal eesmärgil ja tuginedes faktidele, mitte lahmides. Kahjuks ei saa seda öelda teise osapoole kohta, mõtlen Ringvaate saadet ja mõningaid artikleid.
Hehee, naljakas, ka minu laps sai selle sünnituse ajaks pea külge, kuid kui küsisin et kuidas see sinna kinnitub, siis vastas ämmakas et vaakumiga, et läbi naha jms ei panda midagi. Ei teagi kas see oli minu rahustamiseks või tõsi :D armi täheldanud pole. Sünnitasin nädalake enne sind pelgus Mari-Leen :)
Ma küsisin ämmakalt, mis ja kuidas. Ütles, et see on nagu väike kruvi, paar millimeetrit. Ja tegelikkuses peaks olema, et see kes lisab, võtab selle ka ära, sest tema mäletab, kumba pidi ta keeras. Aga mul oli arstide vahetus ja ilmselt uus ei teadnud ja eeldas. Kuigi mu meelest saab kruvi aint ühtepidi keerata. Aga noh, mis olnud see olnud.
minu lapsele pandi ka ja alles see näitaski, et kohe on vaja kiiret keisrit, tavaline ktg ei näidanud midagi. Ma olen väga väga tänulik, et valvearst ITK s selle käskis ämmaemandal tuua ja panna, ämmaemand oli selle hetkeni väga rõõmus entusiastlik ja rahul, plaanisime vettesünnitust ja mitte ükski asi ei näidanud, et laps nabanööri sisse kinni jäänud ja südametoonid vaikselt kaduma hakkasid. Ktg registreeris lihtsalt minu südamelööke. Nii pidi vahel juhtuma.
Ma olen ka seda meelt et väike arm ei ole midagi terve lapse kõrval.
Eks seda võib ehk eeldada et sellest andurist võib mingi armike jääda aga kui minul kutsuti sünnitus esile tehtes lootekott katki ( seda tehakse sellise sukanõela meenutava oraga), oli suur mu ehmatus hiljem kui lapse pea oli täitsa ära kraabitud. Samuti avastasin hiljem kui kodus peale mitut pesu verised jäljed juustest välja ei tulnud ja hakkasin lähemalt uurima, et täitsa suured kärnad. Kuna lootekott ei läinud kohe katki, siis surkis tükk aega, nüüd siis kutil lugu mida rääkida kui üks hetk end kiilaks ajab :) Algul ehmatas ära, aga võtan rahulikult ja arvan et see mingit kahju talle tegelikult ei teinud :)
Mul on 2 last, sündinud mõlemad ITK-s erakorralise keisriga ja mõlemal korral arvasin alguses, et sünnitan ise. Siiski nii ei läinud. Mõlemal korral paigaldati ka lapse pea külge see “asjandus”, aga ausalt öelda ma ei mäletagi, kuidas see eemaldati või millal. Kiirelt viidi keisrile ja sealt edasi oli juba rõõm, et terve laps sündinud. Kõik valud ununesid. Mõlemal lapsel oli sündides suht palju juukseid ja mingi kärna või armi ma vaadata ei osanud. Vanem laps on hetkel 3-aastane ja noorem saab kuu aja pärast kaheseks. Samas on see anduri paigaldus ikka väga vajalik ja hea, et laps terve, mingi pisike arm, mis hiljem nagunii juuste alla jääb, on tühiasi.
Kirjutan ka oma loo seoses pelgulinna sünnitusmajaga. Polnud küll midagi mu lapsega juhtunud seal, kuid mu endaga. Kui olin ära sünnitanud ja vapralt oma emarolliga harjusin, avastasin teisel päeval haiglas olles oma vasaku kõrva alt imeliku punni. Lolli peaga nokkisin ka seda ja see läks sekunditega mingi 3cm läbimõõduga laiguks- selle punni vedelik levis naha alt edasi ja nahk koorus maha ning nii see laik aina suurenes. Sünnitusmajas öeldi, et kui välja saate, minge nahaarstile (pelgus ei saanid ma isegi mingit ajutist lahendust). Läksingi ja võitlesin pea kuu aega selle laiguga koostöös nahaarstiga, süües ja määrides igasuguseid rohtusi. Nahaarst pani diagnoosiks mingi uhke nimega nahanakkuse. Ju siis polnud voodipesu vms, millega kokku puutusin, südamega pestud ja jumal teab, kes enne mind neid kasutas. Lohakust märkasin ka oma sünnituspalatis, kus viibisin- vanniäär oli verd täis ja lambi käepide samuti verine.. Minujaoks õõvastav..
Mina sünnitasin paides, magamata olin alates reedest ja laps sündis pühapäeva õhtul kell kümme :) kannatasin kõik valud ilma igasuguse vaigistiteta ja mingeid andureid ega muid jurasi ei kasutatud, kommentaari tahtsin jätta tegelt selle öise magamise kohta, paides ka magasid öösel ämmakas ja õde, kui oli midagi vaja läksin ja äratasin üles ja küsisin, ka siis oli õde unine kuid naeratas ning tuli ja aitas. Mind ei häirinud, et nad magasid, üldiselt olin kogu sünnituse kogemuse ja järgnevate päevadega väga rahul :) ja kiidan paides asuvat sünnitusosakonda väga :)