Lasteaed vol 2 aka mõttetu materiaalne mutt
Kui ma eile kirjutasin sellest lasteaeda minekust (loe siit!), siis tõesti, minu esmane mure oli, et mis asju sinna kõik vaja on. Ma saan aru, et lolliks minna pole mõtet ja less is more, aga lihtsalt, et äkki ma ei tulegi mõne asja peale, mida seal vaja peaks olema – näiteks eraldi “trenniriided”. Aga nagu ikka – mismõttes sa paned lapse venekeelsesse rühma, tekitad stressi ja üldse lapsele ei mõtle jne
1. mingi mõttetu eit – mõtled ainult, mis vaja on, mitte sellele kuidas laps hakkama saab
Ma pole jõudnud lihtsalt selle postituseni. Ja siingi on ilmselt kümneid erinevaid arvamusi. Ma pole enda jaoks veel selgeks mõelnud, kuidas ma teen, kas ma hakkan teda harjutama või viskan pea ees otse tundmatus kohas vette. Laps ei ole loll. Ta saab väga hästi aru, mis ma räägin. Nagu üks mu sõbranna ütles – tema on oma kolm poissi viinud lasteaeda, öelnud uksel, tsaupakaa, emme siit edasi tulla ei tohi ja näeme õhtul. Pole probleemi olnud. Samas tean inimesi, kes on oma lapsi kuu aega harjutanud ja lõpuks ripuvad nad ikka mantlinööbi küljes ja ei lase emal minema minna. Võta sa siis kinni, milline see õige variant on, eksole.
2. mine tööle kõigepealt, mis lasteaiakoht
Mida ma ronin sinna tööle, et kohe haiguslehele jääda? Ma panen lapse lasteaeda, et ta harjuks seal käima, võib-olla talle ei sobigi see variant, võib-olla mulle ei meeldi see koht, võib-olla… Ühesõnaga ma arvan, et enne võiks lapsel lasteaed selge olla ja siis lähen mina tööle. Ja seniks kuni ma saan teha kodusel režiimil endale sobilikke asju (kirjutamine, catering jne), ma kuskile kontorisse istuma ei jookse.
3. ise vene keelt ei oska ja paneb lapse vene lasteaeda – idioot!
Ma sellepärast panengi, et ma ise ei oska, siis tema ühel päeval ehk oskab. Ma olen ka valmis selleks, et ta vahel mulle mõne sõna vene keeles ütleb, aga usun, et üsna pea saab laps siiski aru, et kodus räägitakse ühte keelt ja lasteaias teist keelt. Ma ei viitsi ette muretseda, kui läheb asi kontrolli alt välja ja ei tema ise ega meie enam aru saa, mis toimub, eks siis tõstan ringi. Mis ma ikka ette paanitsen?
4. ta unustab kooliajaks selle vene keele ära
Miks? Mina õppisin kunagi koolis saksa keelt, kui ma Saksamaale elama läksin, meenusid vaid üksikud sõnad. Samas läksin seal uuesti kooli (praktikat otseselt polnud rohkem kui koolis tunnis ja poes leiba ostes), siis kolme kuuga sain vabalt oma jutud räägitud. Ehk et ma usun, et venekeele basic lasteaias tuleb koolis kasuks, tulgu see venekeele tund siis kolmandast või kuuendast või kümnendast klassist lisaks.
5. lapsele muidugi palju õnne – uus keskkond, võõrad näod, lähedased kadunud pooleteiseaastaselt ja siis veel täiesti arusaamatu keel ka. Vaene laps, ausõna!!
Ma arvan, et mitu muutust korraga ei ole halb. Näiteks kavatsen ma temaga Bulgaaria reisil ka natukene eksperimenteerida. Lutt ja piimapudel jäävad “kogemata” koju. Kui pole, on uus keskkond, pole ehk meeleski. Kui ühe päeva viriseb, siis teisel on juba see lutt ja pudel ununenud. Koju tulles neid enam pole ja ongi lutivaba elu olemas.
Ja milleks seda rõhutada, et ta poolteist on? Mingil hetkel peab see ju nagunii juhtuma? Olgu ta siis poolteist, kaks või seitse. Kooli ma ei lähe ju temaga kaasa.
6. loota, et ta ühest aastas sõimes veedetud ajast vene keelt oskab on suhteliselt naiivne
Aga kes seda loodab? Ma ei loodagi, et ta lasteaia lõppedes kahes keeles vuristab. Ja seda, mis saab pärast sõime, ma ei tea, pole veel mõelnud, kas läheb edasi ka venerühma või eesti omasse. Pole mõelnud ka, kuhu kooli ta panna. Usun, et elu muutub vahepeal. Kolime. Liigume võibolla üldse teise lasteaeda jne. Ma elan hetkes, jah, see võibolla on naiivne ja debiilne, aga ma ei tee viisaastakuplaane.
Ma parem ei küsigi siin postituse lõpus, et mis teie arvate, kas teen valesti kui venekeelsesse rühma panen, sest nagunii on kaks leeri – ühed, kelle meelest see on hea mõte ja teised, kelle meelest see on kõige julmem asi mida lapsele teha. Eks ma siis olen julm ja materiaalne, mis teha :) kõik inimesed ei saagi ühesugused olla. Läheks päris igavaks.
45 Kommentaari
4. ta unustab kooliajaks selle vene keele ära–minu tuttav (ungarlane rahvuselt) elas lapsepõlves Moskvas, kus omandas vene keele, mida oskab siiani ehk siis u 40 aastat hiljem ja seda, keelt aktiivselt kasutamata. Sama efekti ei ole ta saavutanud täiskasvanuna omandatud prantsuse keelega.
Ja mida rohkem keeli valdad, seda lahedam see ju on.
Idee on hea aga soovitan enne uurida kas kasvatajad mõikavad eesti keelt. Mu sõbranna pani mõned aastad tagasi lootuses lapsele vene keel selgeks õpetada aga kasvatajatega suhtlemisel läks raskeks ja lõppes rühma vahetusega
Olen nöus Bibliga. Tegin ise sama vea. Laps ei rääkinud lasteaias midagi. Olime aasta vene keelses rühmas, siis vahetasime rühma. Lapse köne sai suure löögi. Ei tulnud kumbagi keelt – eesti keele areng taandus ja vene keelt ei hakanud kasutama vöi sellest aru saama.
Mina olen oma lapsepõlve veetnud venekeelses lasteaias. Keele sai üliruttu selgeks, koolis oli sellest megaabi. Kahjuks tänasel päeval võiks paremini osata. Aga teile, edu ja päris hea käik, ära vabanda ennast. Sinu elu, sinu otsused!
Vaatasin just paar päeva oma lapse sõimerühmas (eestikeelne rühm) kuidas üks vene pere suhtles oma lapsega (alla 2a) eesti keeles. Lasteaias oli üritus ning venekeelne pere suhtles lapsega eesti keeles kuna oldi eestikeelses keskkonnas. Mingid laused vahetati lapsega ka vene keeles. Laps vastas selles keeles, kummas temaga parasjagu suheldi.
Ehk siis laps õpib kiirelt ära mis keeles kellega rääkida ning mitmekeelsus tuleb kindlasti pigem kasuks kui kahjuks.
Mina käisin ka väiksena paar aastat vene keelses rühmas, hiljem eesti keelses ( umbes 3 aastat enne kooli). Kodus räägiti eesti keelt ja vanavanemad vene+eesti keelt.
Koolis vene keelt ei ole õppinud, aga oskan rääkida ja saan aru mida mulle räägitakse. Usun et see on jäänud lasteaia perioodist, sest muud seletust ei oska sellele leida :D
Niiet kindlasti on see hea mõte :)
Mina käisin ka vene lasteaias ja samas on olnud terve elu praktika venekeelse vanaema näol. Hetkel suhtlen vabalt vene keeles ja olen väga rahul, et see valik minu puhul toimis. Tahtsin ka enda lapse sel sügisel vene sõime panna, kuid hüppasin alt ära ja nyyd läheb poiss erakasse. Otsus sai tehtud vennalapse järgi kes käis ka vene lasteaias, kuid kahjuks arenes seetõttu tema eesti keel väga halvasti. Nii ei osanud ta 3ndaks eluaastaks ei eesti ega vene keelt. Lapsed on muidugi erinevad ja osad omandavad keele ilma vaevata. Kuna ma ei tea, milline minu poja on, siis otsustasin, et tahan arendada ikkagi võimalikult palju tema eesti keele oskust. Lisaks oli see lasteaed vaid vene keelne, nii et ta oleks pidanud ka 3 aastaselt seal jätkama. Ma arvan, et see onnatuke õnne asi, kuidas Hedonil täpselt mminema hakkab. Mina hoian pöialt ja soovin teile parimat!
Minu kogemusest: Neiu låks lasteaeda 11kuuselt, harjutasime umbes kuuaega, sest minul oli raske aru saada, et nuud ta ongi suur ja kåib lasteaias. (Siin søime pole) Nuud 8kuud hiljem on laps våga røømus kui lasteaeda låheb. Lasteaia keel on norra ja kodus eesti+norra. Saab aru mølemast aga tundub et hakkab eelistama norrakeelt. Siiski katsun kange olla ja eestikeelseid multikaid, raamatuid ja laule lasta talle, et vanavanematega suhtlemisel håtta ei jååks.
Riided lasteaeda: kirjutan siia listi mis mina sain meie lasteaiast :)
Vahetusriided 2x køike
Body/aluspesu/singlet/t-sårk
Sokid/sukad/leggingsid
Dressipuksid ja pusa 2x
Villased riided: kas kombekas vøi eraldi puksid ja sårk
Øue riided: 1x
Shell-kombekas
Vihma keep ja puksid
Kummikud
Tossud/sandaalid
Muts 2x/kindad 4x
Talvel soe kombekas
Meil magavad nad lisaks øues, siis on meil oma vanker lasteaias ja magamiseks talvel paksemad villased riided. (Eestis vist seda vaja pole)
Tervitused Norrast!
Ja nagu keegi varem kirjutas sinu elu sinu otsused!
Hedon on nii muhe sell et ta saab kindlasti hakkama! :)
Mina arvan ka, et pigem ikka hea mõte, aga nagu eespool öeldi, siis uuri kindlasti mis tasemel on personali eesti keel. Seda just seetõttu, et kuna sina ise vene keelt ei valda, siis peab teil ikkagi olema võimalik omavahel probleeme lahendada (kui peaks tekkima), lapse arengu üle arutada jms. Kui on tunne, et möödarääkimised on liiga kerged tulema ja omavaheline suhtlus võib keelebarjääri tõttu liialt kannatada, siis ehk ei ole parim mõte.
Lapse seisukohast näen ainult kasutegureid. Lapsed omavahel saavad esialgu räägitud mängitud olenemata keelest. Oskavad end arusaadavaks teha küll. Asi laieneb jälle kasvatajate tasemele, et kas nad mõistavad last esimestel kuudel kui too alles uue keelekeskkonnaga harjub.
Täpselt minu mõtted!
Tahtsin küsida,et kas see pigem nagu segarühm,et eestlased ja venelased või ainult venelased? Õpetajad?
Seal on veel eesti lapsi, aga õppekeel on vene keel :)
Nad räägivad eestikeelseid sõnu ikka ka nt sööma, õue, magama, potile koos vene sõnadega.
Ma oleks ka oma lapsed pannud venekeelesesse rühma kui suuremal poleks olnud rääkisimega probleeme. Aga kuna niigi käime logopeedi juures, siis ei hakanud teist keelt kõrvale tekitama, saame enne ühe selgeks :)
Ja mina küll kultuurishokki või ma ei tea mida muud veel ei kardaks. Meil olid kunagi üürileandjad venelased ja neil käis nii äge suhtlemine lastega (lapsed oli eesti lasteaia) Vanemad rääkisid vene keeles, lapsed eesti keeles vastu ja kõik said kõigest aru.
Minu meelest on see venekeelne sõim väga hea idee. Kuigi mul endal last pole, siis sa andsid sellega ka mulle hea idee tulevikuks:) Miks mitte!
Ja tänapäeval lähevadki kõik lapsed 1,5 aastaselt sõime, sest riik ju rohkem emapalka ei maksa ja kellel ikka on võimalik 3 aastat kodus olla ainult mehe palgaga. Eestis saavad emad niigi kaua kodus olla. Soomes näiteks makstakse ainult 7-9 kuud emapalka ja siis minnakse juba tööle. Šveitsis, Norras, USAs veel varem:)
Küll need lapsed hakkama saavad:)
Kindlasti mitte ei lähe KÕIK lapsed 1,5a sõime. Statistikat ei oska välja tuua, kuid minu tutvusringkonnas ikkagi pigem 2-2,5 (mõni ka 3) ja kust tuleb arusaam, et elatakse kindlasti mehe rahakoti peal? :D Ma olen ka hetkel kodune, sügisest lõpeb emapalk, aga iga kuu kõrvale pannud, et ei tekiks seda olukorda, et kui kohta ei saa ja otsekohe tööle minna ka mitte, siis on kellegi rahakoti peal elamine. Ja ei, mul pole mingit megapalka. Sügisest tööle kontorisse istuma ei lähe, kuid tegelen samuti kodus töötamisega, nagu paljudki emad, kel lapsed nii pisikesed, et pikki päevi sõimes hakkama saada. Meeletult suurt palka ei teeni, kuid sellega, mis kõrvale on pandud, saab kenasti elatud ja ei pea nirutama või kellegi ülalpidamist ootama. Katsuks seda sõime minekut rahulikult võtta. Ühele sobib kohe pikki päevi käia, teisele poolikuid jne.
Ma muutun alati kurvaks, kui sa oma lapsest kirjutad, sest see, kuidas su väljendamisoskus (või oskamatus?) loob kuvandi, et laps on su elus üks ilge tüütus, kelle pärast reisida, pidutseda, magada ei saa, kelle pärast tööle minna pole võimalik, kes üldse kõigil su tegemistel lihtsalt jalus on ja mida kiiremini ta lasteaeda saab, seda parem. Selline mulje jääb peaaegu alati, kui sa midagi Hedonist kirjutad. Kas asi on minus? Kindlasti natuke minus, aga samapalju ka sinus, sest sa ise seda blogi siin kirjutad. Nii et ei maksa pahane olla, kui keegi sinust vääralt aru saab, see on väga lihte juhtuma.
Vk-se lasteaia poleemikast ma aru ei saa. Samas häirib mind see suhtumine, et oh, mu tuttavatel käis asi vot nii ja nii teen ma ise ka. Või et miks mitte siis kohe, kui kunagi see ikka juhtuma peab! On ikka vahe küll, millal mingid asjad juhtuvad. Pigem see ongi oluline, millal miski juhtub. Mõnikord on parem varem kui hiljem, teinekord vastupidid. Iga vanem tunneb ise oma last kõige paremini. Sinu blogist jääb aga jällegi mulje, et ennekõike on see, kuidas sulle kõige paremini sobiks. Kuidas lapsele sobiks, see arutelu puudub täiesti. Sest miks arutleda millegi üle, mis nagunii juhtuma peab? Sorri, aga millist vastukaja sa selle peale loodad?
Ma ju kirjutasin selge sõnaga, et ma ei kiirusta tööle minemisega, sest äkki Hedonile ei sobi lasteaed, äkki mulle ei meeldi ikkagi see rühm, äkki ma ei tea veel sadaviiskümmendasja – ja sa kirjutad, et ma mõtlen ainult sellest, kuidas ta jalust ära saada? Kas sa päriselt ise ka aru saad, mida sa toodad?
Ja mis puutub pidutsemisse, reisimisse ja magamisse – siis jah, ma tõesti ei ole teinud postitusi, et küll ma magasin täna hästi, sest laps magas ilusti terve öö. Üldiselt nii ongi. Üldiselt ta magabki 12h ja ei vaja mingit tähelepanu öösiti ja kui see juhtub, siis ma olengi unine ja tahaks magada, mis ei tähenda seda, et ta lakkamatult oma voodis lõugab ja ketiga kuskil piimapudeli otsas ripub.
Pidutseda saan ma täpselt nii palju kui vaja, lapsel on ka isa. Ja reisimine lapsega on väga okei, ma rõhutan VÄGA OKEI! Aga puhkus lapsega, ei ole sellises vanuses okei. Sest see pole puhkus. See on lihtsalt rutiinimuutus, reis, aga mitte puhkus.
Kui sa ei oska lugeda, mida ma kirjutan ja mis sõnu ma kasutan, siis soovitan blogiposte hakata mitu korda lugema.
Ausalt, nagu seinale kirjuta pidevalt. Ma ei tea, mis keeles ma kirjutama pean hakkama. Ometigi on sitaks (rõhutan, sitaks, meelega ropult!, sest nii ma räägingi ja söön ka selle suuga, jah!) neid, kes saavad aru mu mõtetest. Võibolla siis peaks tegema kaks blogi – neile kes aru saavad, ja neile kes ei saa.
Tra, sitaks närvi läksin praegu!!!! Ei kahetse ja ei vabanda, ei tasu risustama tulla siia :D
Mulle näiteks meeldib su kirjutamise stiil, kuigi ma alati kõigega nõus pole.
Samas ma pole kordagi välja lugenud, et Hedon teil kuidagi jalus on. Just väga armastavad vanemad olete.
No minu meelest ta polegi jalus. Ja noh, ma ei kirjutagi meie igapäevast, kuidas ärkame ja kudrutame ja musitame ja pissil käime ja pesus ja hambaid peseme ja koos sööme ja juutuubist mussi kuulame ja raamatuid vaatame jne sest see ongi igapäev. Kirjutangi kui mingi muutus on – ala passib öösel lampi üleval.. Siis arvataksegi, et vihkan teda ja tahan magada ja ta mul jalus on :D
Aga Ma Muutun alati kurvaks, et on olemas sellised emad/naised, kes arvavad, et Kui lapse saad, siis peab oma eelneva eluga hüvasti jätma ning ainult 100% lapsele pühenduma ning enese unustama. Mis on viga pidutsemisel, reisimisel, töölkäimisel lapse kõrvalt? Kõik on ühendatav ja organiseeritav.
Mul oli hetk, kus ma tundsin, et ainult lastele pühendudes hakkasid mulle seinad peale kukkuma. Ma muutusin pahuraks, kurvaks/kurjaks, halliks… Arvad, et Kokkuvõttes oli see lastele hea?
Mina olen kade isegi Mari- Leenu ja Meelise peale, et Nad on suutnud kõik nii osavalt organiseerida-käia-olla ja elada.
Reena, asi ei ole natuke sinus vaid AINULT sinus :) Ma pole kordagi Leenu kirjutistest välja lugenud seda, et ta last jalust tahaks saata või midaiganes sa siin veel näed/loed ja kurvastad. Mind teeb kurvaks sinusuguste kirjutatud postituste mõju Leenule. Isegi kui ta pikalt ei põe, siis korra torkab ikka ja sellised torked võiksid olemata olla. Nad on Meelisega toreda poja vanemad ja noh…. Minu vanavanaema ütles kunagi, et kui sul ei ole midagi head öelda, siis jäta üldse ütlemata. Äkki tasuks sellele mõelda? :)
Kui see on sinu kindel seisukoht ja oled nii otsustanud, siis las nii ollagi. Ära proovi seda teiste ees õigustada või selgeks teha. Kes ei mõista, see ei hakkagi mõistma ja tekib jälle lõputu ja mõttetu vaidlus. Minu arvates täiesti ebavajalik blogipostitus, sest sina oled emana otsuse teinud ja keegi teine sinu last ei kasvata (peale Meelise) ega sõnaõigust ei oma. Sa ei pea midagi seletama
Lapsed, kes peale mitut nädalat ikka mantli küljes ripuvad, on siiski n-ö memmekad. Lisaks, on tavaliselt nad introvertide lapsed, kes lihtsalt ei suuda kohaneda nii kiiresti. Ma muidu Sind ja Meelist isiklikult ei tunne, kuid tundub, et te avatud inimesed ning Hedon on ka avatud, mistõttu usun, et kohanemisprobleemi tal küll ei tule. Edu ja iga ema teab ikka ise, kuidas oma lapsi kasvatada :)
Või siis on nad liiga vara lasteaeda pandud ja pole selleks veel valmis. Soovtan natuke uurida koolieelse lasteasutuse kohta käivat pedagoogikat, seal levinud praktikaid ja tõekspidamisi.
See introvertide laste jutt on täitsa naeruväärne :)
Meil on ka kodule kõige lähemal asuvas lasteaias päris mitu sõimerühma vene keelsed, nii et võib juhtuda, et meil on varsti sama seis. Nii et jään huviga muljeid ja kogemusi ootama. Ma eilseid kommentaare ei viitsi lugeda, saan aru, et läks korralikuks andmiseks:) Ausalt, kelle asi. Sinu elu, sinu otsused. Aga harjutamise osas ütleb minu kogemus, et sotsiaalse ja suhtlemisalti lapse puhul toimib ilmselt paremini see “tsaupakaa, emme tuleb õhtul ja seni saad siin mängida” variant. See emmega koos rühmas istumine ja tasapisi harjutamine tekitaks ainult segadust. Minu isiklik kogemus oli selline ja mitmel tuttavalt, kelle lapsed on seltskonnaga harjunud, läks samuti lasteaeda jäämine väga kergelt. Ja samamoodi just selles vanuses, 1.5- 2 aastat. Usun, et läheb teil ka kenasti. Edu!
Point sama mis kunagi Soome TV’ga. Pikku kakkonen mängis, sain lapsena soome keele selgeks ja olen täiskasvanuna töötanud ametitel, mille eelduseks on Soome keel. Koolis pole päevagi seda juurde õppinud.
Kavatsen ka oma lapse vene k. aeda panna , kûll hiljem ja mitte sõime, kuna leian, et sõim ei ole lapse koht. Ei mõista sind hukka, kuid siinkohal lähevad meie arvamused lahku :)
No ma pole tüübilt sukasäärde koguja, vaid hetkes elaja. Ma ei ütle üldse, et Hedon seal iga päev käima hakkab, aga kui ma saan nädalas kasvõi paar päeva, et rahus oma projektidega tegeleda, oleks abiks ikka :) millestki peab elama ka.
Kusjuures mina olen ka seda mõelnud, et kuna ma ise vene keelt ei oska, aga ometigi on see nii vajalik siin Eestis, et paneks tulevikus lapse/ lapsed vene lasteaeda. Saaksid varakult keelega sõbraks, oleks koolis ja muidu kergem. Aga võta näpust, mees mul oskab vene keelt, aga tema on venekeelse lasteaia vastu. Nii, et peab tulevikus selles osas mehega vaidlema hakkama :D
Hakka juba praegu eeltööd tegema, sa oled siiski NAINE :)
Mu vanem tüdruk käis ka vene lasteaias. (Rühm oli sega rühm ehk siis eestlased ja venekeelt kõnelevad lapsed segamini) Rühmas suheldi võimalikult palju eesti keeles lastega, samas igasugu laulud olid pooleks (pool eesti keeles pool vene keeles) Laulud jäid lapsele kiiresti meelde, mõlemas keeles. Oli lapsi, kes ei osanud sõnagi eesti keelt ja ikka said lapsed omavahel suheldud. Sõnu õppis vene keeles vähe, sest enamus tööst käis eesti keeles. (Eesmärk oli lastele õpetada siiski eesti keelt) Käis ta seal paar aastat ja peale kolimist jäis veel täiesti tavalises eesti lasteaias, sel aastal alustas kooliga. Ei ole vahet kus lasteaias laps käib, või mis keelses, need kes ise kokku puutunud ei ole ei teagi sellest ilmselt midagi. Ei ole nad ilmselt ka nii avatud mõtlemis võimega, et asju uurida, kaaluda, vaagida ka teisest küljest. (Mu mõlemad lapsed said ilusti suheldud sõbraga, kes oskas ainult inglise, vene ja araabia keelt, samuti ka teised enam-vähem samas vanuses lapsed)
Meie tüdruk on nüüd aastajagu soomekeelses hoius olnud. Mitte mingit probleemi pole olnud ja saab mõlemast keelest aru. Mu arust ka väga okei idee, kuna Eesti sellest vene keelest ei pääse ja koolidesse jääb see ka sisse.
enamus asjadega olen nõus, aga luti võtaks ma veel reisile kaasa. Esiteks lennukis lapse pärast- kui ta lutti tõmbab, on õhurühk kõrvades väiksem, miks muidu soovitatakse lutsukomme lennusõidu ajal :) ja teiseks tuleb mõelda ka teistele reisijatele-puhkajatele- nemad sõidavad siiski puhkama ja väga tüütu on, kui keegi 1,5 a laps terve lennusõidu karjub. Hedon võib käituda väga mõistlikult, aga sa ei tea seda ette. Ja see võib paljudesl, k.s sinul, pool reisist ära rikkuda. Lutist harjuata ikka rahulikus keskkonnas-Piimapudeli jätaks aga tõesti koju, pakuks puhast vett joogiks.
Tead, eile just mõtlesin selle luti peale, et selle peab vist lennuki jaoks ikka võtma. Ja tal praegu tuleb üks tagumine hammas, see teeb ikka jõhkralt valu ja siis lutist ikkagi abi :)
Mina panin ka oma lapse vene sõimerühma sest ausalt, ma pidin tööle minema ja ei olnud valikut. Ise ma ka vene keelt ei räägi aga kasvatajatega saime räägitud. Laps käis 2 aastat vene rühmas ja siis panin eesti omasse, tahtsin et õpiks asju ikka eesti keeles ja õpetajatega minul parem suhelda. Laps rääkis nii soravalt vene keelt et oli minu ja õpetaja vahel tõlk.
Nüüd saab esimene aasta eesti rühmas läbi ja laps enam vene keeles rääkida ei oska või i taha. Aga usun et kunagi tuleb see talle vägagi kasuks.
Väga hea mõte panna vene rühma ja ka peale sõimekat!!! Kiidan igati mõtet. Mul palju venelastest tuttavaid kes eesti keelt sõnagi ei oska (vanemad siis kumbki). Lapse on pannud eesti lasteaeda ja väga ilusti laps on kaks keelt selgeks saanud! Kui tuttavatele külla lähen siis nad kohe alati ütlevad, et lapsega räägi ikka eesti keeles, ta saab aru ja oskab. Ja lapsel nii uhke tunne ka kohe kui saab aru et teda tunnustatakse mingi oskuse pärast.
Niiet julgelt vene rühma! Ise oleks sama otsuse teinud kui mees oleks eestlane, aga meil suurem suguvõsa pool venelased niiet see keel tuleb nkn.
Aga arvesta siis et rääkimine võtab kauem aega. Mul 2a 4kuud laps ja kordab sõnu aga räägib üksikuid. Kaks keelt ikka veidi keerulisem omandada aga aru saab ta enam vähem kõigest mõlemas keeles.
Lasteaiaga (sõimega) harjutamisel olen seisukohal, et nii pikalt kui vaja, aga nii lühidalt kui võimalik. Liiga pikale veninud harjutamine hakkab tõenäoliselt vastupidiselt töötama. Laps harjub sellega, et tema vanem on ka osa lasteaias olemisest.
Nädal, max kaks ja siis oleks kõik. Kuu tundub ikka väga pikk harjutamise aeg. Aga muidugi lapsed on erinevad ka.
Samas mõnikord on asi pigem vanemas, kes pole valmis lapsest lahti laskma.
Kui mul oleks võimalik ma paneks ka oma lapse vene või mingisse muu keelsesse lasteaeda. Sest ma usun ka, et sellest teise keele praktikast saab ainult kasu olla, isegi kui ta hiljem aktiivselt teist keelt ei räägi. Ja ma usun, et nii väikesel lapsel pole vahet kas on teitsugune keel või mitte nagunii on lasteaed paras muutus.
Meie lasteaias kahe-kolmestelt eraldi võimlemisriideid ei tahetud. Neid hakati kasutama siis, kui kõik lapsed suutsid need ise selga panna.
Harjutamisel soovitan nende kahe äärmuse vahele sul proovida jääda. On palju muid variante ju ka peale selle, et a) lükkad üle ukse lasteaeda ja lahkud b) harjutad kuid.
Mu arust vanemad teavad oma lapsi ise paremini, et teada, kuidas hea oleks. Tasub arvesse võtta õpetajate soovitusi (mitte suvaliste naabrimallede), aga talitada enda kõhutunde järgi ikkagi. Seda see kasvatus ju tegelt on ka – palju enda kõhutunde järgi toimetamist. Aga venekeelne sõim on täitsa okey. Mulle endale meeldiks laps panna rahvusvahelisse lasteaeda :D
“Aga venekeelne sõim on täitsa okey.” – naljakalt kahemõtteline lause :)
Olen eestlane, mees 50% eestlane, kodune keel on eesti keel. Meie panime oma poja vene keelesse rühma. Nüüdseks käib laps lasteaias teist aastat. Kodus räägib ainult eesti keeles, lasteaias segakeeles, vene keeles lihtsamatest ja igapäevastest väljenditest saab kõigest aru. Laps on tubli ja probleemi pole.
Pigem on mul endal raske, kuna ma ise räägin vene keelt vähe, siis kasvatajatega on raske suhelda. Tallinnas peab paraku
sellega arvestama, et kui paned lapse
venekeelsesse lasteaeda, siis võib
juhtuda, et sealsed kasvatajad ei räägi
praktiliselt üldse eesti keelt. Kuna minu
mees räägib vabalt vene keelt, siis
tähtsamad ja keerukamad jutuajamised
kasvatajatega ongi tema peale jäänud.
Töötan kakskeelses lasteaias õpetajana ja olen ikka näinud küll kuidas eesti lapsed vene keelt õpivad. Ühe aastaga nad räägivad tublisti juba väikseid vastuseid õpetajatele, reageerivad õpetaja korraldustele jne.
Mina olen seda meelt, kui laps on eakohasele arengule vastav siis ei tohiks tal olla ka probleeme teist keelt kõrvalt omandada. Tasub end ära kindlasti. :)
Ma olen isegi tööalase vene keele algtasemel suhu saanud tänu suvistele vene rühmades asendamisega. :)
“Ma pole enda jaoks veel selgeks mõelnud, kuidas ma teen, kas ma hakkan teda harjutama või viskan pea ees otse tundmatus kohas vette. Laps ei ole loll. Ta saab väga hästi aru, mis ma räägin. Nagu üks mu sõbranna ütles – tema on oma kolm poissi viinud lasteaeda…”
Esiteks ei pruugi see olla üldse sinu otsustada sest paljudes lasteaedades on paika pandud harjutamise tavad ja kavad ;) seda räägitakse sulle ka koosolekul kuidas neil kombeks on :) enamasti on siiski esimesed kolm-viis päeva laps harjutamas emaga ning alates teisest nädalast jäetakse laps paariks tunniks lasteaeda!
See osa, kus su 1,5aastane laps pole loll on lausa naeruväärne :D selline jutt ja selgitus võib mõjuda nt kolmeaastastele aga su pooleteiseaastane laps ei saa sellest kohe kindlasti nii aru! Just sellistel hetkedel tekibki lugejatel tunne, et sa kirjutad oma lapsest nagu mingist segavast faktorist! Sa reaalselt kaalud lihtsalt esimesel päeval oma 1,5aastane laps lasteaeda jätta ja eeldad, et su selgitus “emme tuleb kahe tunni pärast tagasi” mõjub talle rahustavalt ja rahuldavalt? :D
Ma isiklikult arvan, et see harjutamine ei tee midagi paremaks – ta harjubki, et ma olen ka seal… Aga ma ei ole ju tulevikus. Ja selline poolitamine, ma ei tea, pole minu meelest hea.
Ja kui jääb mulje, et tahaksin talle jalaga perse anda ja lasteaia uksest sisse visata ja viimasel minutil enne sulgemist järgi alles minna, siis edu.ee – mul ausalt kõrini sellest, et pidevalt mingit selgitustööd pean tegema. Kui saadakse valesti aru, siis mida iganes. Ausalt, ei viitsi pidevlt tõestada nagu kaamel, et ma armastan oma last ja ta meeldib mulle ja ta pole segav faktor. Lihtsalt, ma vist ei oskagi kirjutada arusaadavalt :D