Täpselt täna on ametlikult minu emapuhkuse viimane päev. Ja just täna hommikul veel kell kümme Hedoniga voodis pikutades mõtlesin ma, et alles viimased kuu aega olen ma oma emapuhkust võtnud kui puhkust.

Nüüd on laps nii suur, et ma saan ka tema kõrval olles kodus natukene puhata. Koos voodis pikutada hommikuti. Ta viitsib niisama uneleda. Vanasti oli kaks varianti a) silmad lahti ja süüüüüüaaa! või b) silmad lahti ja kohe tegutsema – aknale ronima, diivani taha, raamatuid vaatama, autoga sõitma…

Ma ei ole kuu aega ärganud kell 7:30 nagu vanasti kui Meelis tööle sättis, et ma jõuaks enne Hedoni ärkamist kiirelt kohvi juua mis oleks soe, lugeda blogisid või scrollida oma Facebooki või ise blogida. Mul on viimased kuu aega olnud jumala suva, mis kell ma end voodist välja ajan, mis kell ma blogin, kas ma üldse blogin.

Ma olen viimased kuu aega olnud täielikul puhkerežiimil, seda on näha ka blogist, kus postitused ilmuvad nagu kuuvarjutus. Ma ei viitsi pooltel päevadet arvutit lahtigi teha. Passin Hedoniga raamatuid, käime õues, oleme niisama. Telefonis mõni õhtu trükin kiire blogiposti ja jään magama, või siis postitan midagi emotsiooni ajel ja saan tukast sugeda jälle, et issand, mis mõttes?!

Ühesõnaga, täna on üldse ajalooline päev – viimane emapuhkuse päev ja ühtlasi ka lasteaia koosolek. Mõtlesin alles täna, et ups, saan augustis mingi veerand emapalka ja mis saab edasi? Ma ei ole väga ettemõtleja tüüp. Ma teen oste emotsiooni ajel, ma kirjutan postitusi emotsiooni ajel, ma võtan vastu suurema osa otsuseid emotsiooni ajel. Ainuke, mida ma planeerin on reisid – aga neidki pigem nii, et umbes siis võiks minna, vaatame jooksvalt.

Tai reis on sellessuhtes kindel, et piletid on olemas. Raha selle jaoks on nö olemas – ma ei ole iga kuu oma ala 100€ reklaamiraha välja võtnud nende bännerite eest, mis teid hulluks siin lehel ajavad (miks ma neid ei näe?!), see koguneb kuskil taustal. Minu jaoks pole see igakuiselt nii suur summa, mille eest ma elaks ja parem tiksugu kuskil. Mul pole sellega kiiret. Samamoodi kasutasin reklaamiraha selle aasta alguses Tai reisi jaoks. Samas see augustikuine perepuhkus on küsimärgi all, sest praegu saadud pakkumised… Võiksid olla nõks soodsamad. Vaatame jooksvalt, nagu meil kombeks.

Ja küll ma selle töö peale ka mõtlema hakkan. Jooksvalt. Tegelikult mul on see “otsin tööd” potitus poolik, küll ma jõuan selleni ka. Mul on üldse hunnikute viisi poolikuid poste või märksõnu, millest võiks kirjutada. Aga nagu ma ütlesin, ma puhkan hetkel.

See esimene lapse eluaasta on küll läinud kiirelt ja blogimise tähe all, sekka hunnik erinevaid korraldatud üritusi. Blogiauhinnad on mul selline aasta murdepunkt, et vahetult enne päris suve ja siis Uue Maailma Festivaliga nö lõppeb suvi.

Aga mul on ülimalt hea meel, et ma juba oma supiköögi ideest kirjutasin, sest leidsin endale vahva koostööpartneri Kesaroli näol, kes kirjutas, et varustab mind supitermoste ja marmiitidega kui ma soovin. Muidugi soovin! Ühtlasi saab neilt rentida kõike ürituste korraldamiseks, alates supilusikatest kuni telkideni välja. Ma pole veel täpselt mõelnud, kuidas ma/me sel aastal teeme, aga eelmisel aastal oli üsna okei kahe pika lauaga. Eks ma vaatan jälle jooksvalt.

Mõnusat suve jätku!

Foto: Sirli Lump | DWL Agentuur (link!)