Eile õhtul käisid meil külalised. Naabripoiss on meil kõva reisisell ja couchsurfer, ühtlasi võõrustab ta tihti ka teisi. Eelmisel aastal sattuski tema juurde rumeenlane George, kes oli toona üksinda trippimas läbi euroopa mootorratta seljas. Juba siis lubas ta, et Eesti on nii imeline koht, et ta tuleb siia naisega koos tagasi. Üleeile nad saabusidki.

Ja kaks naabripoisi sõpra sai veel kutsutud ja kui ma siin päeval kokkasin, siis nägin, et meie maja itaallane on ka tagasi (oli vähemalt kuu kuskil ära, ei tea kus) ja küsisin, et mis ta õhtul teeb, meil eestimaise söögi õhtu ja võib ka meiega hoovis liituda. Ja ta tuli :)

Verivorsti ta söönud ei olnud, küll aga sülti ja kiluvõileiba, mis talle varasemalt mingit muljet polnud jätnud, aga eile oli kõik “suussulav!” Ja mis peamine, minu tehtud kiluvõileib oli parem kui Reval Cafes! :) no mul oli ikka korralikult kilu ka, ega ma siis mingi kooner pole :)

Hakkasin sööke tegema juba üleeile – praadisin ja marineerisin liha. Kusjuures, kui ma ei eksi, ma tegin seda esimest korda. Mälu järgi, mis emast meeles oli. See tuli superhea. Ausalt! Megahea!

Viilutasin terve 1,5 kilose seakaelakarbonaadi suht õhukesteks viiludeks ja tagusin haamriga õhukeseks. Kahjuks ei saanud ma pilti sellest, kuidas Hedon mul abis oli. Haamer oli niii raske, aga ta ikka proovis taguda, ei saanud arugi, et ma tegelikult tagant kinni hoidsin. Seega, pooleldi Hedoni tehtud liha :) ja ausalt, ma ei valeta – ta tagus kogu liha ära, ise naeris laginal!

Siis lõikasin viilud veel kaheks/kolmeks, olenes tüki suurusest, et tekkisid sellised 4-5cm tükid. Kastsin läbi jahust, kuhu sisse panin ohtralt soola-pipart, soola oleks võinud rohkemgi olla, ja siis kastsin munast läbi ja pannile.

Marinaadi panin neli loorberilehte, hunniku musta terapipart, kaks porgandit, kaks sibulat, päris omajagu suhkrut ja soola (umbes 2-3 supilusikat mõlemat) ja 1,5 liitrit vett. Keetsin neid kõike korraga kuni porgand oli pehme, aga natuke krõmps veel. Siis lisasin kolm supilusikat äädikat ja lasin natuke maha jahtuda. Siis valasin selle lihale ja jätsin hommikuni kööki seisma. Hommikul tõstsin kuni õhtuni külmutuskappi. IMELINE!

Eile hommikul hakkasin kartulisalatit tegema. Ma hakkisin asjad suht peeneks ja tegin ühe pildi, mille lisasin instasse ja Facebooki, küsimusega, kui peeneks teie kartulisalati hakite ja kas õuna ka panete. Ma lugesin umbes kolme kommentaari ja… Mõtlesin, et ma ei taha tuju rikkuda. Ma tean, maitsed on erinevad ja üks ei söö sibulat ja teine õuna ja mõni teebki kartulisalatit hapukoorega, palun väga. Minu silmis pole see mingi kartulisalat, see on sama hea kui seljankat ketšupiga teha, aga… Mina lihtsalt nii ei tee. Ma teen nii nagu käib. No näiteks ma ei saa aru inimestest, kes panevad kartulisalatisse paprikat? See pole kartulisalat enam ju.

Klassikaline karulisalat käib ikka õuna, sibula, porgandi, kartuli, värske kurgi, hapukurgi, vorsti ja munaga. Ja mis maitset annab sellele ainult hapukoor? Mitte mingit. Mina teen oma ema klassikat – teen sinna peale kõigepealt kastme ja alles siis segan need kokku. Ehk siis just see kaste ongi see, mis teeb selle salati nii heaks, et inimesed toolidelt maha kukkuda tahavad. Eile ma reaalselt pakkisin inimestele salatit kaasa, sest nad olid nii vaimustuses sellest. Mina megaõnnelik, et suutsin sellist maitseelamust pakkuda. Kastme retsepti pole mõtet küsida, see on minu saladus :)

Siis tegin valmis heeringa – see oli täielik hitt kuubis! Rumeenlanna Luana ütles, et ta ei söö kala, ei kilu ega heeringat, aga neid sõi hea meelega ja imestas, miks ta ikkagi varem pole neid julgenud süüa, kui need nii head on :) Tükeldasin heeringafileed suht suurteks juppideks, panin ohtralt sibularattaid vahele kihiti heeringaga, natuke kastet vahele, ja peale riivisin muna ja lõikusin värsket rohelist sibulat. Kastmesse panin päris palju kanget sinepit, natuke äädikat, mitu suurt lusikat soola, natukene suhkrut, majoneesi ja hapukoort. Oo, see oli ausalt imeline! Eriti kuuma värske kartuli ja tilliga. Mmmm…

Kiluvõileivad olid lihtsalt nii ilusad :) Aga kui retseptist kui sellisest rääkida, siis võtsin musta leiva, lõin klaasiga (tegelt mul on see “köögirõngas”) kettad välja, lõikasin sinna peale imeõhukese viilu võid, panin kaks kilufileed, vutimunad ja tilli. Jällegi – imeline! Ma olen ise ka nii imeline, et paha hakkab, aga ausalt, need olid niiiii head!

Pearoaks olid meil jõulud – verivorstid, sült, kõrvitsasalat, pohlasalat… Sült kui selline on olemas ka Rumeenias, aga neil on see pigem nagu tarretises liha, et tükid on suht suured.

Rumeenlased verivorsti uudistamas..

Kui süldist veel rääkida, siis… meie majas, minu lapsepõlves siis… Mulle väga meeldis sült (võimalik, et ma olen sellest juba ka kirjutanud..), aga alati kui me külla läksime, ma küsisin enne, kas siin võib sülti süüa – sest sülti, seda õiget ja head, oskasid teha ainult mu tädi ja onunaine. Mujal ma sülti süüa ei tohtinud. Või noh, tohtisin, aga ma oleks selle ilmselt välja öökinud. Ma ei söönud ka oma vanaema tehtud sülti, kus sees oli kõik mis keema pandi.. Öak, ja rasvakiht oli sentimeetrine peal. Öak!

Minu ema tegi aga sülti puhtast lihast, ei mingit pekki, ei mingeid kõrvu, nahku, seasabasid – neid võis kasutada keetmisel, et paremini kallerduks, aga söögiks see meie majas polnud. Või noh, kogu see “pask” pangi ühte suva kaussi, mida isa ja vanaisa sõid ja kiitsid. Mina öökisin nurgas ilmselgelt. Sült olgu ikka puhtast lihast ja ilma rasvakihita. Süldi peal võib minu silmis olla ainult selline rasvakiht, mis on nagu kerge härmatis – selline vaevu märgatav, et ikka kallerdis paistaks. Sel korral, ehk eile, serveerisin Saaremaa delikatesssülti, sest see on ainus võimalik variant, mida poest saada ja mis vastab mu kriteeriumitele :)

Ja siis oli aeg magusa käes. Tegelikult oli söögi järjekord meil – kiluvõileivad, pearoog, kartulisalat ja marineeritud liha ja magustoit, aga praegu kirjutasin suht tegemise järjekorras. See selleks. Magustoiduks tahtsin teha midagi kamast. Tegin “jäätist”.

Kasutasin selleks ühe suure paki vanilje jäätist, ühe tuubi vanilje kohupiimapastat, pool pakki kamajahu, suhkrut ja vaniljesuhkrut. Mikserdasin selle mõnusaks paksuks massiks (kama paisub!). Panin purkidesse. Peale keetsin rabarberi moosi, mis jäi meelega üsna hapukas, sest jäätis sai jällegi jube magus. Ühesõnaga, mina ise kama ei söö, mitte üheski variandis (okei, tegelt see Valio kama smuuti või Kefir või mingi siuke asi on päris okei), aga kõik teised kiitsid, et tõesti hea. Viimased mis alles jäid, pakkisin veel kaasa.

Ja külalised olid ise teinud meile kooki. See oli päris naljakas, kuidas Luana rääkis, kuidas ta Prismas komponente käis ostmas. “Läksin võid otsima – kõik 82%, vaatan, no milline neist on või?” Küsis siis tema suvalistelt inimestelt, et tahab koogi põhja teha, millist võtta, kui kolm inimest olid ühte võid pakkunud, haaras ta selle.

Siis tahtis ta küpsiseid, aga ilmselgelt kui sa küsid Prismas töötajatelt küpsiseid, viivad nad su magusaletti. Aga digestivid, mida koogi jaoks kasutada, asuvad Prismas leiva-saia letis. Niisiis mingid küpsised ta võttis. Tunde järgi. Kusjuures alguses oli ta haaranud mind soolased. Sama jama juhtus tal ka toorjuustu valides. “Vaatan, ooo, philadelphia, võtan… Lähen juba kassasse, kui viskan pilgu korvi – kurat, ma olen mingit teistsugust kasutanud.. See on roheline, huvitav? Läksin tagasi riiuli juurde – ojee, sinine, klassika!”

Niisiis, tuleb olla õnnelik, et me ei saanud soolaste kreekerite ja murulaugu philadeplhiaga toorjuustukooki.

Nagu pildilt näha, siis küpsised olid valed, põhi täiega lagunes, aga maitse oli väga hea. Kuna magustoidu ajaks oli õues juba suht pime, siis kohe siia otsa ka pilt, kuidas see pilt sündis.

Naabripoiss tegi pilti, kuidas tootefotod sünnivad :D

Õhtu joogiks oli meil rabarberi mojito. Täiesti eestimaine. Ja ma ei tea, mul olid juba uued rabarberid kasvanud ja vägagi mahlased, ma ei tea, mis jutt see on, et neid ei tohi süüa.

Purustasin hakkijas (köögikombaini mingi osa) rabarberi ja piparmündi, lisasin ohtralt suhkrut ja tegin sellise põhja. Peale valasime rabarberi viina ja kõige peale veel rabarberi siidrit. Ülihead!

Ja siis ühel hetkel selgus.. Luana on ka blogija! Rumeenias, koos nelja naisega peavad sellist retseptiblogi nagu Flaveur (link!).

Põhipoint on selles, et toidud on ära jaotatud 6-12 kuud, lapsed ja täiskasvanud. Ehk iga blogipostitus ja retsept peab olema perekeskne ja kokkamist täis. Näiteks oma reisist ta seal blogida ei saaks, seda enam, et selle koogi retsept on seal juba üleval (link!)

Ja tšekkige Luana küüsi – nad läbivad oma reisi jooksul 10 riiki, nad on 30 päeva tsikli seljas ja rändavad… Küüned on just sellest inspireeritud.

Väike Eesti ka :)

Ühesõnaga, pika jutu kokkuvõtteks oli eile äärmiselt tore õhtu, olenemata sellest, et naabri-Tiial oli vaja 22:15 teatada, et öörahu on. Mina ei saa nendest pensionäridest ausalt aru. Jumala pohlad, mis kell sa magama lähed, sul pole nagunii muhvigi teha päevad läbi. Ja eri asi, et keegi õues istub ja natukene kõvemini räägib, pane aken kinni kui seebika vaatamist segab. No ma ei tea. Ma olen üldse mingi megatolerantne ja kui keegi päris akna all ei lõuga nagu pöörane, siis.. Jumala eest, elage ja olge. Ma peaks siis suht tihti kettas olema, et Kohalikus mingi bänd mängib, ei saa uudiseid kuulata. Jumala suva! Mängigu, laulgu, tehku mis tahavad. Aga võibolla on asi selles ka, et ma olen noor.