Õllesummeril olles kohtasin ma loomulikult mitmeid erinevaid inimesi. Oli sõpru, oli tuttavaid ja oli koostööpartnereid. Lisaks nendele oli ka kained ja vähem kaineid inimesi. Ja vot, need vähem kained olidki need, kes kõige enam meelelahutust pakkusid.
On ju vana tuntud lause, et mis kaines peaga meelel see purjus peaga keelel. Mina olen alati teadnud, et sellel on tõepõhi all. Elu on seda lihtsalt näidanud. Lähenes siis Õllekal mulle üks joogine noormees, kellega on varasemalt ka kokkupuuteid olnud ja need on pigem meeldivad. Lobisesime seal niisama uksemattidest, kui ühtäkki lajatas ta pigem iroonilise ja naeruvääristava alatooniga küsimuse. “A, kle, mis värk sul nende lastelauludega on?”
Palun ärge saage minust valesti aru, et kas ma solvusin. Ei. Esiteks olgu öeldud, et ma väga hindan ja austan seda kui mulle midagi otse näkku öeldakse, olgu seda siis hästi või halvasti. Selle noormehe küsimus on ilmselt olnud veel mitmelgi mõttes, aga nad pole lihtsalt söandanud seda mulle näkku paisata. Seega tuleb kiita alkoholi ja öelda, et näed, filtrid kadusid ja ta sai vastuse oma küsimusele, mis ilmselt teda pikalt painanud on.
Vastan siis ka teile nii nagu ma talle vastasin.
Mingit erilist värki ei olegi, sest mulle meeldib neid teha. Inimestel on erinevad hobid ja ambitsioonid, minu oma on lastelaulud. Mulle meeldib teha midagi, mida ma varem ei ole teinud ja seeläbi õppida ning avastada. Kas ma ei tohi teha? Tohin ikka, sest mulle endale see protsess meeldib.
Millal ma lõpetan? Mitte niipea, sest mul on “sahtlis” üle 40 erineva loo ja loo idee. Seega jah, ma kavatsen laulude kirjutamise, produtseerimise ja muusikavideote tegemisega jätkata.
Miks? Sest ma tahan. Nii lihtne see ongi. Ma teen midagi, mis mulle meeldib ja mida ma naudin.
Kas see toob mulle hetkel miljoneid sisse? Absull mitte, sest kulud on senimaani olnud suuremad kui tulud. Olgu siis öeldud, et ühe laulu tegemine maksab selline 400-500 eurot. Ja see on väga hea hind. Eestis ilmselt ei saa normaalset stuudiotki selle raha eest.
Kui pisut süvitsi minna, siis hiljuti avastasin ma, et see laulude kirjutamine ja tegemine on tegelikult minu jaoks teatav teraapia. Et ma ei käi igakuiselt kuskil psühholoogi vastuvõtul, aga ma “ravin” ennast nende laulude tegemisega ja selle loomeprotsessiga. Võtke siis seda vastust kuidas tahate. On see hobi, teraapia või lihtsalt lõbus projekt.
Kindel on see, et ma teen neid edasi ja rõõmustan väiksemat publikut.