Meelis näeb kirju, mis marimelli postkastidesse laekuvad, ta ei loe neid pea kunagi, sest teab, et see on minu „osa“ – ma lihtsalt üritan vähemalt nii palju kui võimalik kõigile vastata, kuigi vahepeal võib ikka juhtuda, et selles kirjarägastikus jääb midagi vastamata, aga üldiselt ma jätan enne lugemata kui vastamata.

Viimasel ajal on (täiskuu oli ka muidugi, aga ma ei tea palju see mõjutab) postkastide sisu natuke kummaline – kõik tahavad mingit klatši ja kõmu ja gossi ja kellegi kohta midagi teada..

Meelis saatis mulle blogipostituse, et loe üle ja pane üles, aga mul läks enda mõte kohe nii kerima, et otsustasin teha sissejuhatuse ja lõppsõna.

“A sul gossi ka on v?” Viitsid mine v*ttu!

Ma ei saa päriselt aru, mis värk inimestel selle gossi ja klatšimisega on. Päriselt ka ei saa. Mida see pakub? Mis on see rahuldus, mida inimene sealt saab? Kas see on mingi kummaline heaolutunne, et issand, kellelgi läheb halvemini kui mul?

Viimasel ajal satun üha sagedamini olukordadesse, kus täiesti suvalised inimesed – jälgijad, kaugemad tuttavad või inimesed, kellega oleme kuskil üritusel korraks samasse seltskonda sattunud tunnevad vajadust hakata kohe „rääkima“. Või noh, pigem küsima, et „Noh, räägi siis mingit head gossi.“ Palun vabandust… mida?

Kas see on päriselt põhjus, miks keegi üldse kontakti otsib? Et kuulda kellegi kohta mingit sitta? Et saaks pärast rahulolevalt mõelda, et vähemalt minul ei ole nii halvasti?

Ja see ei ole mingi üksik juhtum. Seda juhtub kogu aeg. Inimesed, keda ma näen elus esimest korda, tunnevad täiesti vabalt huvi kellegi teise elu vastu, kellega mul pole aastaid mingit pistmist olnud. „A mis elu see ja see nüüd elab?“ Kust kurat mina seda tean? Ja isegi kui teaks, miks ma peaksin seda jagama? „No aga vanasti ju suhtlesite… mis siis toimus? Räägi midagi mahlakat.“

Ei. Lihtsalt ei. Mul ei ole ka soovi, et keegi mind sedasi taga räägiks kuna käime koos trennis või lapsed koos trennis või töötame koos vms.

Siis ilmub kuskil mõni artikkel ja tuleb kohe terve laviin sõnumeid stiilis:
„Noh, räägi nüüd.“
Mida ma räägin? Loe lugu.
„Ei viitsi osta, räägi sina.“

Ei räägi. Kui mina olen pannud oma aja ja energia sellesse, et ajakirjaniku küsimustele vastata ja ajakirjanik on teinud oma töö, loo läbi töötanud ja avaldanud, siis austa seda. Maksa, loe ja saa oma vastused. Rahulda oma uudishimu. See pidev soov saada kõike tasuta – infot, emotsioone, kellegi elu, on ausalt öeldes väsitav.

Ja siis on veel see täiesti eraldi kategooria inimesi, kes saadavad Instagramis kellegi storidest screenshote ja küsivad: „Mis sa arvad?“ Milleks? Miks peaks mul olema arvamus kellegi pannkookide, reisi või uue diivani kohta? Või et keegi arvas midagi sinu/minu/meie kohta? Ma ei tuleks isegi selle peale, et saata kellegi stoori kolmandale inimesele ja paluda tal seda kommenteerida. See on… imelik.

Ma ei tuleks isegi selle peale, et kui Lolala Anna teeb stoori kuidas ta Stigiga laulu ringi teeb, siis ma saadan selle näiteks Kristjan Jõekaldale ja küsin, et noh nägid v? Mis sa arvad?

Aga tundub, et paljude jaoks on see täiesti normaalne. Miks? Kas tõesti on enda elu nii tühi, et peab elama kellegi teise elu? Nuhkima, uurima, võrdlema, otsima kohti, kus kellelgi on halvem, sassis või katki? Ma päriselt tahaks vastust. Mitte sarkastilist ega pahatahtlikku, vaid ausat: mis selle klatši- ja kõmunälja taga on?

Sest minu jaoks on nii, et kui inimese enda elu on huvitav, täidetud ja paigas, siis ei teki isegi kiusatust nuhkida ja teada saada, kelle elu on sinu omast sitem.

Leenu lõpusõna

Ma saan aru, et meie tööks on kunagi olnud suitsunurkades luusimine ja gossi kokku kraapimine, paparatsopildid ja kleitide arvustamine ja kõigest kõige teadmine, aga kas usute, inimesed muutuvad. See, kes ma olin 15 aastat tagasi – ma olen täna kaugel sellest. Ma saan aru, et väga suur osa inimesi elavad mugavustsoonis, teevad ehk sama töödki mis siis, elavadki samu mustreid ja elu ja kõik käib kogu aeg aastast aastasse samamoodi. Meil ei käi. Viimased kaks aastat on eriti mugavustsoonist välja tirinud, pannud rohkem endasse vaatama ja mind päriselt ei huvita, kellega BSH koos on või kas Porgand sünnitas või kui kaua ta sünnitas või kellega ta abiellus või kellega keegi koos on või kes keda kuskil üle laseb, taga räägib, midagi arvab. Ausalt, täiesti sadaüks protsenti ükskõik.

Lõpetasin aasta alguses kõik digitellimused ka ära, sest ma tarbin meediat aina vähem. See mis minuni jõudma peab jõuab nagunii. Kui kuskil jälle mingi sõda algaks, see ei läheks must mööda, päris kindlasti. Aga see, et Lauren väidetavalt Aliexpressi disaine GoldTime’iga koostöös välja annab.. jõudis minuni tema enda Instagramist. Poleks never selline kuulujutt minuni jõudnud, kui ta ise jaganud ei oleks.

Ma ise tunnen ka aina enam, et jagan veidi teistsugust sisu kui varem, sest mind kõnetavad teistsugused asjad – jah, ma käingi hingamas ja teraapiates ja huvitun rohkem sellest kui uutest kreemidest. Mis ei tähenda, et ma oma tööd ei teeks ikka armastusega, teen, aga valin palju enam, keda ma enda kanalitesse sisse lasen.