Täna hommikul enne laulma minemist panin Facebooki postituse, et millest ma peaks kirjutama, mida rahvale meeldiks lugeda… Okei, vastuseid tuli seinast seina – toidust ja igapäevatoimetustest asjalike postitusteni, noh, sellisena ma olengi proovinud seda blogi hoida, aga.. Kuidagi aega pole viimasel ajal ja mingit head teemat pole ja siis ma mõtlen, et ma niisama mingit rändom risu ei viitsi ka postitada, et täna ladusime torni ja käisime kohvikus.

Aga… Täna ma just seda teen. Kirjutan meie hommikust. Ja sellest, kuidas ma olen ikka aasta ema.

Käime igal neljapäeval laulmas, see tähendab seda, et Hedon ärkab, me sööme, paneme riidesse ja lähme. Kärutame 20 minti, laulame, tantsime ja tuleme tagasi. Sööme ja Hedon läheb magama. See minek-olek-tulek võtab kokku kõik umbes kaks tundi ja kui ma alguses vedasin kaasa niisked salfakad, mähkmed, söögid, joogid, siis sel hooajal pole ma seda kordagi teinud – pole kunagi vaja läinud ja… Milleks vedada.

Vanasti oli veel see, et Krete käis ka lapsega laulmas ja tal oli alati kõik vajalik kaasas kui peaks vaja minema. Oleme terve kaks aastat naljatanud, et temaga koos hätta ei jää, ta mõtleb alati kõigele ja.. no Bulgaaria oli ehe näide. Tal oli alati kõik kaasas, et lapsed nälga ei jääks, janusse ei sureks, igavusest kärsituks ei muutuks jne.

Mina olen pigem selline suvakas, kui vaja, ostame.

No igal sajal juhul jalutasime me täna hommikul laulma ja ma mõtlesin endamisi, et näed, Krete ei käi enam laulmas, ja mul polegi mähet ja salfakaid ega midagi kaasas ja et pole ju kunagi vaja läinud ka ja Hedon ikka nii tubli poiss, et üldiselt võõras kohas ei kaka ja.. No mõtlesin, mis ma mõtlesin, olin kindel, et saamegi nii hakkama.

Täna oli plaanis pärast laulmist just Kretega kokku saada, väike omlett süüa ja koju tulla. Ja saate te aru, nii kui ma laulma jõudsin, tundsin ma, et Hedoni mähe on pilgeni pissi täis.

Ma küll panin ta ärgates potile, aga ei miskit. Mõtlesin, et ju siis lasi juba mähkmesse, aga ei, ta suutis seda poolteisttundi veel ärgates kinni hoida ja lasta kogu oma öine piss, mingi kerge viis liitrit, teel laulma mähkmesse. No jumal tänatud, et see mähegi oli, muidu ta oleks seal kärus uppunud.

Saatsin Kretele sõnumi, et sul raudselt kuskil kotis või autos mõni mähe, haara kaasa. No mida pole, seda pole. Õnneks on meil laulmas veel lapsi, nägin ühe ema kotis mähet, aga no ei tihanud küsida… Veits mark, mingi, kuule, laena mähet.

Laulmas oli ka üks nö eelmise aasta olija, kellelt oli veidi vähem piinlik mähet küsida ja nii me saime ikkagi mähkme enne kohvikut vahetatud ja noh.. Ilmselgelt, ma enam ei välju kodust, ka mitte korraks Prismasse minnes, ilma faking mähkmeta.

No, käisime kohvikus, sõime omletti, Hedon “ründas” mingit plikat, kes kooki sõi. Ei, ta oli viisakas. Läks vaikselt laua juurde, pani käed lauale, pea sinna peale, vaatas kõige armsama naeratusega plikale otsa “ampsu!” No ilmselgelt ta võõralt tüdrukult amspu ei saanud, rääkimata muust ja ta oli sunnitud tagasi meie lauda tulema, et omletti süüa.

Kärutasime koju tagasi ja ma mulisesin temaga terve tee, et ta magama ei jääks, sest kärus magab ta maks tunni, jõudsime koju ja ta ronis kohe oma voodisse magama ja mina saan sekundi (kui hästi läheb kolm tundi) vaba aega, et blogida.

Aga kuna mul on veel mitu postitust, mis kõik on pooleli, kasutan aega mõistlikult ja tegelen nüüd nendega.

Ja teie võite jätta kommentaaridesse.. Millest ma võiks tulevikus kirjutada, kui mul on endal tunne, et pole justkui nagu midagi öelda :)