Meelis kirjutab: alustasin ja juba ka lõpetasin ehk äkki sa solvud

Kentsakas lugu juhtus just. Nimelt hakkasin ma suure hurraaga ühte lugu kirjutama. Arvamuslugu kui aus olla. Kirjutasin oma mõtteid ja pakkusin juba ka lahendusi. Ja siis vahetult enne kui ma seda lugu üle hakkasin lugema, ma peatusin ja mõtlesin pisut ning kustutasin kogu selle loo ära. Miks?


Vastus on väga lihtne. Selleks, et vältida inimeste solvumist ja haavumist. Jah, me elamegi nüüd ajal kus tuleb enne üheksa korda mõelda (mõõta) ja ainult ühe korra “lõigata” ehk vajutada avalda nuppu. Kõige peale solvutakse. Isegi siis kui ma plaanisin anda ausat tagasisidet ja pakkuda ka lahendusi, et asi oleks parem.

Paratamatult oleme me täna olukorras, kus inimeste ajudesse jõuab ainult see negatiivne osa ning konstruktiivset kriitikat võetakse rünnakuna. Ja seda ka mitte ettevõtte suunas, vaid ikka isiklikult. Ehk kui ma ütlen, et selle portaali lood on sellised ja sellised, siis on see otsene rünnak ka sealsete töötajate jaoks. Kuigi see nii kindlasti ei ole.

Lihtsalt täna solvutakse kõige peale nii kiiresti ja nii kergelt ja seda viha kantakse kaasas aastaid. Tegelikult solvuti juba aastaid tagasi, aga siis tehti seda kuskil salaja nurgas ja ei räägitud. Aga nüüd õnneks ka räägitakse. Tõesti õnneks, sest vahest ei saa inimestest aru, et miks nad nii või naa käituvad. Aga siis selgub, et oih, koma oli vales kohas, see muutis nende jaoks lause ehitust ja nende silmis ma ründasin neid.

Siia sekka ka üks huvitav fakt, mis on VIST (vähemalt meie arust) seotud solvumisega. Eestis on üks portaal, mis on kuskil tagatoas võtnud vastu otsuse, et meist (ehk minust ja Mari-Leenust) nad ei kirjuta. Vahet ei ole kas me teeme midagi head, juhtub meil midagi naljakat või teeme midagi kurja – nemad ei kirjuta.


Kui aus olla, siis meil on selle üle hea meel, sest tõesti ei ole vaja, et igast jura kuskil ilmuks. Ja tundes neid ajakirjanikke ja ajakirjanduse (meelelahutusajakirjanduse) tausta, siis ikka tehakse klikitav lugu, pigem negatiivses võtmes ja et ikka müüks..

Kui me hakkasime ühe koostööprojekti raames uurima, et miks see küll nii on, siis vastust ei tulnudki. Kuigi tegemist on täiskasvanud inimestega, kellel justkui oleks ajud peas ja suudaksid suhelda normaalselt, siis ometigi-ometigi… Vaikus. Meie isiklikult arvame, et ju on selle taga mõni meie blogipostitus, kus me oleme nende inimeste töökoha suunas sõna võtnud, nad on solvunud ja sestap sündis ka selline otsus. Hea uudis on muidugi see, et täna me teame, mida peab tegema, kui soovite kuskilt uudisteportaalist bänni saada.

Tänast lugu hakkasin ma ka kirjutama ühe portaali osas, aga siis tabasingi end mõttelt, et oot, aga seal töötab üks inimene, kes aegajalt ka meilt reklaami tellib (ehk maksab), siis töötab seal inimene, keda mul võib aegajalt vaja minna. Aga kui ma oleks selle loo avaldanud, siis nemad ei suudaks seda võtta, et ma avaldan arvamust ja ka soovitusi, mitte nende firma suunas, vaid just konkreetselt nende isikute suhtes. Olenemata sellest, et ma isiklikult kellegi suunas näpuga ei näita.

Kui ma ütlen, et minule uued Maks&Mooritsa juustuga toorvorstikesed ei maitse, siis ei ole ju rünnak ettevõtte töötajate suunas, vaid minu isikik maitse. Seda enam ei tohiks solvuda kui ma jagan sinna kõrvale ka soovitusi, kuidas võiks asja paremaks teha. Eestis kahjuks selline asi ei toimi.


Muideks, mulle meenub Maks&Mooritsaga ka see “draama”, et nende uus reklaam oli äärmiselt kole, kus lapsed söötsid nunnusid sigu ja siis järsku oli pilt – šašlõkk. No tõesti, andke andeks. See on elu. Kas te oleks siis eelistanud kaadreid tapamajast? Kas te veel mäletate neid jõule kui Prisma reklaamis end lausega “Jälle raamat…” Joppenpuhh, mis aplaava siis lahti läks. Ometigi-ometigi on Prisma jätkuvalt rahvast puupüsti täis ja raamatu-draama ammu unustatud teema.

Peaksime uuesti tegema ühe Facebooki LIVE (need toimuvad meil T, N ja L, kell 22.00 marimelli FB lehel), mis räägib kriitikast ja selle edastamisest ning kindlasti ka talumisest. On vahe, kas sa lihtsalt sõimad ja lahmid või jagad sinna kõrvale ka asjakohaseid kommentaare.

Paratamatult tuleb võtta arvesse, et kuna me elame Eestis ja kõik tunnevad kõiki, siis varem või hiljem võib keegi sulle sinu kaks aastat tagasi kirja pandud sõnad sulle endale näkku tagasi visata ja öelda alles siis, et toona ma väga solvusin ja maksan sulle kätte elu lõpuni.


Kättemaksust rääkides, siis just nädalake tagasi saime aru, kes meie peale TTJA’s kaebas. Miks ta seda tegi? Sest mina, Meelis, avaldasin tema isiku suhtes arvamus (seda ainult ühe lausega), tema solvus ja kättemaksuks otsustas kohe minna ja kituda. Muideks ta veel kirjutas ka meile, miks me ütlesime ta kohta maitsetu, et pole hea laivi vaadata ja kuulata, et ma olen maitsetu, et te ei tunnegi mind. Oh, ma ütlesin vaid, et ma ei usalda ta maitset. Meile tuli mingi kaste, mille peale Leenu ütles, et on seda tema storys näinud ja ma ütlesin, et ma ei usalda ta maitset.. Jumal, tõesti mõnel on nii igav, et igast lausejupist on vaja draamat tirida.

Kuidas siis edasi? Kas avaldada oma mõtteid täies mahus (ja kannatada siis see heit ja solvumine ära) või enne üheksa korda mõelda ja lõpuks mitte avaldada? PS! ma tean juba ette, et ka selle loo peale võivad mõned solvuda, kuigi siin ei ole ühtegi nime välja toodud. 

13 Comments

  1. Kuigi ma ei ole kõiki laive vaadanud, siis tollest laivist jäi meelde paar nime, ning (siin oli nimi mida me ei avalda) oli siis see, kes teie peale kaebas?

  2. Tehke jah uus laiv kriitika teemadel, väga huvitav oleks kuulata. Eelmist ei jõudnud õigel ajal vaatama ja nii see siis läks.

  3. Kui sa kui sa ise kommenteerid, et kellegi küüned on rõvedad ja samas solvud, kui sinu kohta öeldakse, et sa oled eluaeg olnud ülekaaluline ja ropendav naisterahvas. Kas pole topeltmoraal?

  4. Lol te ise samasugused ju. Keegi midagi ütleb ja suunab, siis klähvite vastu nagu kutsikas, et teie teate paremini, see teie arvamus, see teie mõttemaailm jne. konstruktiivset kriitikat ei kannata ka teie.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *