AUS ÜLESTUNNISTUS: ikkagi inimene!

Viimased päevad on blogis, Perekoolis ja Õhtulehes normaalselt kirgi kütnud – appi, Albers suitsetab, issand, kui paks ta ikka veel on. Alustame siis ausast ülestunnistusest – ma ei ole täiuslik. Ma ei arva muidugi, et keegi mind täiuslikuks pidaski, aga kommentaare lugedes peaksin ma justkui täiuslik olema. Aga ei ole, näete, teen ka vigu. Pidevalt. Aga kes neid ei teeks?

Lihtsalt, mina olen pidevalt tuhande silmapaari all kuna ma pean blogi ja selgub, et kuna ma pean blogi, siis nii mõnigi arvab, et omab mind, et tal on õigus tulla kommentaaridesse nõudma, et ma kirjutaks asjadest, mis on minu isiklikud asjad… Jah, on asju, millest ma kirjutan hea meelega ja asju, millest ma ei pea vajalikuks kirjutada.

Ma sain päris palju kirju selle kohta, et neil piltidel, mis Õhtulehes ilmusid, olin ma koni hambus (kusjuures, koni on see, mille sa lõpuks ära kustutad ja tegelikult ma ei hoia seda hammastega, aga see selleks). See ei ole minu jaoks üllatav, sest mina tean, et ma suitsetan. Kuid minu jaoks oli üllatus, et nii paljud teist ei teadnud ja olite pehmelt öeldes šokeeritud. Ma võiks ju öelda, et see on minu blogi ja ma ise valin, millest ma räägin, kuid samas on ka mul rõõm tajuda, et ma nii paljudele korda lähen.

Lähme natuke ajas tagasi. Kui ma läksin sellele Allen Carri koolitusele (mida ma kiitsin ja kiidan siiamaani), siis ma tegin seda sellepärast, et ma olin rase ja hoolimata minu soovist ja pingutustest, ei suutnud ma ikka suitsuta olla. Ma ju teadsin, et beebil ei ole minu kõhus olles suitsust pääsu, kuid ka see teadmine ei aidanud mul maha jätta. Tundsin ennast halvasti, mul oli enda suitsetamise pärast väga piinlik. Käisin mööda nurgataguseid, aga ei käinud seda klõpsu nagu teistel rasedatel. Õnneks polnud mu kõht suur, õnneks ei kimunud ma suitsu kaks minutit enne sünnitust sünnitusmaja ukse ees (nägin ka sellist pilti, see oli pehmelt öeldes räme!).

Sellepärast läksingi ma kolmandat kuud rasedana Allen Carri koolitusele. Mul ei olnud usku, et see aitab, kuid mul oli väga suur lootus. Ma läksin seminarilt minema täpselt nii nagu ma oma blogipostituses kommenteerisin – mul polnud suitsu isu. Esimene nädal oli veider – kirjutasin sellest siin – noh, et kui olin harjunud pärast sööki suitsetama või õues jalutades suitsetama, siis mul meenus, ahjaa, ma ju ei suitseta. Kuu aega hiljem polnud mul meeleski, et ma peaks suitsu üldse tegema. Oli tunne, nagu ma poleks kunagi suitsetanud. Mul oli hea ja kerge olla, ma ei tahtnud suitsu ja kui ma vaatasin teisi kimumas, ei tekkinud mul hetkekski, et tahaks ka. Minu jaoks oli missioon justkui täidetud.

Ma tegelikult ei läinudki seminarile, et suitsetamist maha jätta, vaid selleks, et ma suudaksin raseduse ja imetamise aja suitsule vastu panna. Ja kui te nüüd arvate, et kohe kui selgus, et ma imetada ei saa (loe siit!), siis ma panin suitsu ette, siis te eksite. Läks ikka omajagu aega, kuniks ma mingil üritusel veini jõin ja sõbranna suitsule läks ja nagu muuseas mind kaasa kutsus ja nagu muuseas, ma mõtlesin, ma teen siis ka.

Mul ei olnud plaanis, et oh, jumal tänatud, ma saan nüüd suitsetada. Mina olin enda arust juba mittesuitsetaja ja kuna ma enam ei suitsetanud, siis ma mõtlesingi, et selle ühe võib ikka teha. Viimasest suitsust on ju nii palju möödas ja ma suitsetajaks nagunii ei plaani uuesti hakata. Kuid ma tegin ühe ja tõesti ei jäänud uuesti sõltuvusse. See tähendas lihtsalt, et ma võin teha ju ka teise. Järgmine kord kui ma taas veini jõin, võisingi teha järgmise ja järgmise ning enne kui ma mõistagi jõudsin, oli mul pakk taskus ja käisin salaja nurgataga suitsetamas.

Kui ma küsisin Henrylt, kes neid koolitusi korraldab, et mis juhtus, siis ta ütleski, et tema aitab inimestel maha jätta, kuid ei anna meile imevõimeid. Kui ma kunagi väiksena suitsu proovisin, ega ma siis ka seal sarapuupõõsas endale lubadust ei andnud, et tänasest saab minust suitsetaja. Ma lihtsalt proovisin. Ja siis läks aega mööda ja ma proovisin veel… Kuniks ühel päeval olingi suitsetaja.

Ainus, mida ma oleksin pidanud nüüd, pärast vahepealset pausi, endalt küsima, oleks olnud see, et kas ma tahan hakata uuesti igapäevasuitsetajaks (loogish, et ei tahtnud), aga mina küsisin endalt, kas ma tahan ära teha selle ühe suitsu. Siin ongi jama. Ja nüüd ma olengi tagasi suitsetamas, aga ma ei ole seda ka varjanud. Lihtsalt see ei ole teema, millest ma arvasin, et pean blogima. Ma ei teadnud, et see nii paljudele korda läheb.

Miks ma uuesti maha ei jäta? Ma ei tea. Ma arvan, et ma päriselt usungi, et mulle meeldib suitsetada ja ma ei taha maha jätta. Täpselt nagu mulle meeldib veini juua, sõpradega aias chillida, Hedoniga torni laduda või Meelisega öösel rääkida. Samamoodi meeldib. Ma ei tunne, et ma peaks neist asjadest loobuma. Aga ma tean, et kui mul peaks see soov tulema, siis see sama Allen Carri seminar kindlasti toimib. Ma tean näiteks, et kui ma saaksin homme teada, et ma olen rase, siis veel enne kui ma uue suitsu ette paneks, kirjutaks ma Henryle ja paneks end seminarile kirja. Ma tean, et ilma selle seminarita ma suitsetamist maha ei jätaks. Ma tahan, et mul oleks tõuge, et sinna minna. Tahan, et see otsus tuleks minu seest.

Nagu ma ikka olen öelnud: tähtis pole kellegi teguviisi või mõtteid täielikult mõista, vaid aru saada, et võib ka teistmoodi mõelda ja tegutseda! Ehk me jõuame tagasi algusesse – mitte keegi, ka mina mitte, pole täiuslik. Ma olen tavaline inimene, nagu sina. Kui ma teen täna midagi halvasti, püüan ma homme olla parem ja ülehomme veel parem ja oma vigadest õppida. Lihtsalt, ma olen ka inimene, eks :)

Ja kõige suuremad tänud selle postitusega saadan Henryle, et ta olemas on ja seda koolitust teeb, sest muidu peaksin ma ilmselt siiani lugema kommentaaridest, kuidas ma terve raseduse aja suitsetasin. Kui poleks Henryt, poleks ma sattunud Allen Carri koolitusele ja nii olekski juhtunud. Vähemalt on Hedon puhtama kopsuga kui mina :) #igasasjasonmidagipositiivset

Nii ja tuleme nüüd postituse alguses selle teise osa juurde – et kuidas see on võimalik, et ma niiiiiiiiii paks olen. Õhtuleht on selliseid kommentaare täis. Ja nagu ma siin eelnevalt tõin välja Henry, kes neid koolitusi korraldab, et tema aitab inimestel maha jätta, kuid ei anna neile imevõimeid, siis täpselt samamoodi teevad kirurgid operatsiooni, aga ei tee imesid. Nad ei saa panna kehakaalu langema sünnikaaluni välja. Toon siis eraldi välja ka kaalukirurgia lehelt teaduslikud laused, mida olen siin blogis ka enne kirjutanud, aga veelkord puust ja punaseks… Et miks ma siis ikka nii paks olen.

Kehakaalu langust väljendatakse kaalukirurgias tavaliselt ülekaalu kaotuse protsendina. Pikaajaline (üle viie aasta) kaalulangus peale bypass operatsiooni on 65-70% ülekaalust.

Näide: patsient, kelle ideaalkaal on 70kg kaalub operatsioonile tulles 130kg. Seega on tal üleliigset kaalu 60kg. Viis aastat peale bypass operatsiooni on tema eeldatav kaalulangus umbes 40kg, ehk kaks kolmandikku oma ülekaalust (ülekaalu 60kg). Ideaalkaalu arvestatakse tavaliselt lähtudes kehamassi indeksist 25kg/m2.

Oma ideaalkaalu saate kui võtate ruutu oma pikkuse meetrites ja korrutate selle kahekümne viiega. Näiteks isiku korral, kelle pikkus on 1,8m: (1,8×1,8)x25=81 kg.

Mina: ideaalkaal selle arvutuse järgi – 60kg, operatsioonile minnes olin 111kg – seega, üleliigset kaalu oli mul 50,93kg. Viis aastat peale operatsiooni oleks minu eeldatav kaalulangus 33,95kg ehk kaks kolmandikku ülekaalust, st peaksin kaaluma „paberite järgi“ 77,05kg.

Seega, see, et ma viimased kaks aastat 70 kg kaalun, on minu meelest üsna hea tulemus.

Tee või tina, ma olen kõikidel nendel piltidel 70 kg. Ju ma ei oska riideid valida või ma ei tea. Aga reaalselt, pärast sünnitust kukkus 12 kilo maha ja sinna 70 juurde see seisma jäi ja seisab siiani. Mõnikord õnnestub 67 ka kaalul näha, aga üldiselt ta kõigub ikkagi 67-70 vahel ja suurema osa ajast on ta 70. Ma muidugi ei kaalu ka iga päev.

Ja neile, kes ei usu, et ma 70 kaalun, ma ei saa teid rohkem aidata, et kui mind kunagi kuskil näete, võtke kaal välja ja paluge mul kaalule astuda.

Lihtsalt ma ei tea, mu kehaehitus on ilmselt selline, et ma tundun megasuur vms. Kusjuures mulle on mitu blogilugejat öelnud, kes mind päriselus näinud on, et issand sa oled nii väike, piltidel tundud palju suurem. Niiet, võibolla ma olen lihtsalt halb pildimaterjal.

Tänan tähelepanu eest :)