AVAMEELSELT SÜNNITUSEST: visake mees välja ja saate kiiremini õhtule

Kõik ootavad mu sünnilugu, mis kogupikkusena sai kirja 13 tundi ja 43 minutit. Ma ei kavatse midagi siin ilustama hakata ja loodan südamest, et sellest on esmasünnitajatele kasu :)

4. jaanuaril kell üks öösel hakkasime magama minema kui ma diivanilt tõusin ja tundsin, et “appi, mul tuli piss püksi”, kohe kui ma püsti sain, sain ma aru, et tegemist pole pissiga, vaid lihtsalt veega, mis voolab ja mida pole võimalik kontrollida või kinni hoida. Ütlesin Meelisele naerdes, et saad aru, veed tulevad…

Meelise õudusunenägu, et veed tulevad põrandale vaibale, saigi teoks. Ta haaras seljast särgi ja viskas mulle, panin selle jalge vahele, kuid suurt abi sellest polnud. Liikusin kiirelt vannituppa, kus ma lihtsalt seisin ja naersin, sest vett tuli nagu kosest.

Kui tilkumine tundus lõppevat, siis panin endale ühe suurema sideme alla, kahjuks oli see esimeste minutitega vett nii täis, et püksid vajusid koos sellega alla.

1.40 helistasin igaks juhuks Pelgulinna vastuvõttu, kuigi teadsin, et vete tulekuga tuleb lihtsalt oodata. Seda soovitatigi, et pange side alla ja proovige magada ja oodake valusid, kui valud ei tule, siis 12 tunni pärast haiglasse. Kuna sidemest suurt abi polnud, panin alla ühe beebile mõeldud mähkme. Ringi liikudes sai seegi üsna kiirelt „täis“. Heitsin siis pikali, kolmas mähe all lõpuks.

2.40 täheldasin valusid, võtsin mingi suvalise äpi lahti ja hakkasin kirja panema… vahed kaheksaminutilised. Proovisin magama jääda, aga und ei tulnud, ärevus oli sees, et mis valudest saab, kas lähevad vahed väiksemaks, või suuremaks… Põnevust omajagu.

Kell 3.40 näitas äpp keskmiseks vahe pikkuseks neli minutit. Meenus kuskilt ajusopist, et lenda haiglasse, kui valud viieminutiliste vahedega on. Mõtlesin, et lasen Meelisel neljani magada. Õnneks oli pühapäev!

Kell 4.09 sõitsime koduväravast välja, mina natuke valutasin ja mul olid külmavärinad, tormine ilm oli natuke vaibunud ja sadas laia lund. Meelis oli öisest sõidust positiivselt meelestatud. „Vähemalt pole ummikuid!“

Kell 4.35 olime jõudnud sünnitustuppa, enne seda vastuvõtus ämmakale end näidates, olin ma suutnud ta varbad juba pool verise lootevedelikuga üle uputada. Avatus 3 cm.

Sünnitustuppa jõudes tabas mind šokk – ma ei saagi last seitsmeks juba rinnale. „No vaatame, ootame uue vahetuse ära kell kaheksa, siis näeme, kaugele sul on siin asjad arenenud…“ lohutas mind ämmakas, kellest polnud mingit kasu. Teadsin, et mul pole isegi mõtet mitte midagi küsida või öelda, sest kell kaheksa on vahtkonna vahetus ja siis tulevad tööle ilmselt need inimesed, kes reaalselt minuga tegelevad.

Meelis keeras end põrandale magama, mina valutasin edasi – külili voodis, selili voodis, kõndisin selle kitsega mööda tuba ja valutasin püsti olles… valud olid umbes kolme-neljaminutiliste vahedega. Vaikselt läksid valud muidugi suuremaks.

Ma ei suutnud oodata – veel tund, ja toimub vahetust – mida küsida, kas vanni, mis leevendab ja mille peale ma algul mõtlsin ja mis võib kogu tegevust pärssida ehk leevendada emakat veelgi või kohe epiduraali nõuda.

Tunni ajaga suutsid valud mind sedasi niita, et vann oli hetkega minevik. Mind ei kottind mingi vesi, mingi leevendus, ma tahtsin valust vabaks saada. Kuna beebi südametöö oli monotoonne ja see andur kõhu peal mu valusid ei „lugenud“, siis naistearst tšekkis värki – 3cm avatust, ikka veel… Beebile pandi andur pähe läbi tupe, et tema südametööd jälgida, et kuidas tal tegelikult olukord on, kõhupealsed andurid ei andnud adekvaatset infot. Siis kutsuti anestesioloog… Kanüülid ja juhtmed, andurid ja üle selja ja jalgade ja käte veetud tilgutid… Ma oleks nagu sumahaige olnud seal voodis oma „tavaariga“.

9.20 sain oma süsti selga ja võisin jääda ootele. Tegelikult anti mulle epiduraali eelkõige seepärast, et ma saaksin puhata, kuna hiljem on jõudu vaja.. ja ma olin juba praktiliselt ööpäeva üleval olnud. Ja ma olin alles alguses.

Meelis läks vahepeal koju, et magab ka tunnikese. Ma sain tõesti kümnest magama minna ja mingi pooleteise tunni möödudes hakkasin taas vaikselt valusid tundma. Vähemalt sain ma natukene magada. Sellest oli jõhkralt abi, sest ka kell 12 olin ma veel poolel teel. Avatust 6 cm. Südametöö korras. Valud regulaarselt viie mindi tagant. Ja aina hullemad.

Kui hommikul minnes hindasin ma ise valusid neli kümnest (ja aparaat näitas max 15), siis pärast epiduraali hindasin ma valusid ise seitse kümnest ja masin tõusis sujuvalt 30ne peale. Sada pidi maksimum olema. Ma mõtlesin sellele õudusega, millal mu valud on 100 peal ehk siis minu mõistes 20 kümnest :D

Naistearst pakkus välja, et kas ma tahan veel ühe doosi epiduraali… Mõtlesin, et mõnuga loobun valudest. Aga ma ei ole enam üldse kindel, kas mulle midagi doseeriti, mida doseeriti, kui palju doseeriti… Sest kella 12st algas trall pihta. Sõna otseses mõttes. Valud läksid aina hullemaks. Ämmakas ütles, et vahetaksin tihti poose. Nii ma siis vedisin end seal voodisse ja voodist välja, järile, hernekotile, püsti… Pidevalt saatmas mingi labürindilaadne mõistatus, kuhu ja kuidas tõsta jalgu ja käsi, et ükski andur-kanüül-juhe lahti ei tuleks. See võis üsna koomiline olla. Ja siis veel samal ajal valutada. Ja mõelda pidevalt „kohe s*tun ma end täis!“

Meelis oli igati toeks, aga ma ei osanud ise kuidagi tema abi kasutada. Mul ei olnud vaja kätt, mida pigistada. Mul lihtsalt oli hea meel, et ta on kõrval. Kuigi vahepeal nägin küll, kuidas tal on täpselt see nägu „fakkk, mida ma teen, mida ma teen… kuidas ma saaks aidata? Fakkk, ei saagi… pekki, tal on niii valus…“ Noh, nii oligi. Ta ei saa midagi teha, su valu väiksemaks ega seda ära võtta, ta lihtsalt saab olla.

Mingi kella kahe ajal tundsin ma, et ma ei suuda enam… Pean laskma end vabaks, kasvõi ämmakale näkku s*ttuma, sest ta pühiks selle tõenäoliselt ära ja toimetaks edasi. Et kaua ma kannatan, pohhui, kelle eest ma ennast hoian või varjan. Ma ei ole esimene ega viimane.

Ajasin Meelise minema. Mõtlesin, et kui olen üksi, saan ehk kiiremini. Lõpuks lendasid kõik ropud sõnad mida ma tean, palusin arste (mul oli praktikant ka, megachill ja mõnus plika!), et nad lihtsalt selle lapse välja kisuks, tõmmaku tangidega või tehki midagigi, mina enam ei suuda. Kuigi nad olid toetavad ja kiitvad, et ma olen tubli ja saan hakkama, vaatasin ma seinal venivat kella ja mõtlesin, et fakk, siia ma jäängi.

Reaalselt, ma ei uskunud, et valude vahel on võimalik sügavalt magada. On. Ärkasin valu peale ja vaatasin jälle kella. Kell oli kolm saamas. Mõtlesin, kui vahva oleks kui ta sünniks 15.15. Tutkit.

Valutasin siis edasi, vahetasin asendeid… Lõpuks kella ma enam ei vaadanud, vedelesin külili voodis. Ja siis saabus uus ämmakas, kes oli konkreetne tädi. „Ah, mida sa siin valutad, hakkame pressima!“ Seega oli mul avatus olemas, aga keegi seda mulle varem ei öelnud ja konkreetselt ei öelnudki keegi. Lihtsalt ühel hetkel said valudest pressid ja nii oligi.

Ma eeldasin, et pressid käivad kuidagi teistmoodi kui see lõpuvalutamine, et ma kuidagi puhun teistmoodi vms. Lõpptulemusena, kuigi ämmakas soovis, et ma ta näpud enda seest välja pressiks, siis mina neid ei tundnud ja pigistasin hambad ristis pressida lihtsalt „äkki joppab“ ja umbes viiendal korral joppaski. Pea hakkas paistma, seitsmendal korral tundsin, kuidas ta pea on poolel teel. „Kas kutsume Meelise sisse?“ „Ei, ta kukub kokku!“ Press… plumps, pea väljas. Press, plumps ja oligi kisa juba kuulda.

PALJU ÕNNE! POISS! 16:03

„Nüüd võite Meelise kutsuda!“

Meelis, kes oli koridoris samal ajal ootaval seisukohal ja tahtis filmida, kuidas ma karjun, tabas just selle hetke, kui ma karjusin nagu loom, viimast korda, ja pärast mind on kuulda beebi kisa.

4. jaanuaril 2015 kell 16:03 sündis meie poisiklutt,
olles 2950 grammi raske ja 51 sentimeetrit pikk.

Loomulikult polnud kogu triangel veel läbi. Õnneks oli mulle ette nähtud vaid paar ilupistet. Meelis oli sel hetkel mu kõrval ja ma veel mainisin moka otsast, et seal all on ilmselt üsna verine ja ära siis praegu ümber minu tiiruta. Samal hetkel vaatas ta ämmakat, kes tõmbas meetrise verise niidiga just õmblust kokku. Te oleks pidanud Meelise nägu nägema, see muutus sekundiga valgeks ja ta ilmselgelt poleks pidanud seda nägema.

Õmblused tehtud, süstid saadud, et veri pidama jääks… Mõnekümneminuti pärast tuli ämmakas kontrollima, surus korra emakale ja mu seest lihtsalt lärtsatas verd voodisse. Ma lihtsalt ujusin selles. See kaaluti ära. Ja selgus, et mul on suur verekaotus (kokku 630 ml). Kõik läksid paanikasse, ilgem siblimine läks lahti. „Me paneme teid nüüd narkoosi alla… Puhastame seest ära…“ Selgus, et mul veri hüübis kehvalt (vana perekonna viga juba) ja jäi sinna emakasse kuidagi ette. Igaljuhul veerand tundi hiljem oli „operatsioon“ tehtud ja ma hakkasin kosuma. Vereülekannet mulle ei tehtud, kuna ma ei tundnud end kehvasti. Mul ei olnud tunnet, et pilt läheks tasku või et pea käiks ringi. Praegu olen kodusel ravil rauatablettide ja siirupi peal. Lisaks pean manustama kõvasti rauda sisaldavaid toite :)

KOKKUVÕTVALT: ma võiksin viis last välja pressida, kui enne seda valutama ei peaks. Pressid olid köki-möki, ma arvasin, et just see on megavalus kogu protsessi osas, aga tegelikult on need valud kordi hullemad. Ja mõelge nüüd ise… 2.30 hakkasin valutama ja vahelduva eduga kuni 15.30ni välja, umbes siis hakkasin pressima…13 tundi valusid… Väkk! Aga nagu naised saunas rääkinud on, tänaseks on need jõhkrad valud meelest läinud, sest poiss on lihtsalt nii armas. Nüüd teevad muret hoopis gaasivalunutud ja muud asjad…

Järgmisel päeval kui Meelis läks sünnitusmaja alla Relaxmomi poodi mulle nibukaitsmeid ostma, siis saadeti meile ka väike kingitus (käe- ja jalajälje savi), mis meil juba olemas on. Loosin selle armsa komplekti teie vahel välja, kui jätate enda sünniloo siia kommentaaridesse. Teen loosimise kuu lõpus, siis saavad minu jaanuarigrupi emmed ka osaleda :)