Sattusin täna Perekooli… Ma käin seal ausalt ainult siis, kui keegi lingi saadab… ja kuna seal oli jälle minust teema tehtud, siis lugesin kommentaare ja… Ma ei hakka ükshaaval neid lahkama, aga üks jäi eriliselt silma.

Kas sa tõesti arvad, et need blogijad *tegelikult ka* omavahel raksus on? Tegelikult elavad nad rõõmsas sümbioosis (nagu printsess Diana elas sümbioosis kõmuajakirjandusega), arvatavasti kogunevad kuskil salaja koos kohvi jooma ja kihistama ja kokku leppima, kes ja mis kärna kellele järgmiseks paneb. Sest teisi blogijaid kritiseerida on kõige ohutum – need teavad, mis mängu nimi on, ja mängivad kaasa, õhutavad skandaali ja saavad isegi lugejaid, samas kui väljaspoolne inimene võib reageerida ootamatult.

Seda tahaks küll natuke lahata.

Ma ei hakka väitmagi, et osad blogijad omavahel suhtlevad, üsna loogiline mu meelest. Ilublogijatel on oma gäng, selle vastu muidugi ei saa ükski teine grupp ilmselt, aga mina isiklikult ei tea, et näiteks elulistel blogijatel selline grupp oleks, et nad igal pool koos käiks ja siis kümnes blogis korraga üks ja sama tekst ja pildid ilmuksid.

Me käime niisama koos väljas – kohvikus istumas, lõunal, õhtul veinitamas vms. Meil, mulle tundub, on lisaks blogile ka siiski oma elu. Me päevad ei koosne karjakesi koos olemisest, samade ürituste väisamisest ja hiljem sellest ja ühest-samast jagatud ripsmetuši analüüsist.

Sorry, võib-olla olen ebaõiglane ja mul lihtsalt ei ole tekkinud sellist blogijate gängi ümber.
Kui tulla selle juurde, et me kõik käigud omavahel läbi arutame – no ei ole meil selliseid vandenõuteooriaid ja ühisplaane, millest kirjutada, kes kellele ära paneb, kes keda kiidab jne
Kirjutame ikka igaüks selles, millest ise heaks arvame, millest tunneme, et tahame täna kirjutada. No näiteks see sama post, ma ei tee ju FBs ühischatti blogijatega, kellega tihedamalt suhtlen, et kuulge, ma täna kirjutan sellest, tehke te homme perekooliteemaline postitus vms.

Ja kuigi paljudele võib jääda, ma ei tea mis mulje, siis – me oleme siiski kõik erinevad. Me oleme küll nö elulised blogijad, aga meie teemad ei kattu (kui me tõesti kellestki ajendatult ei taha samal teemal kirjutada) ja me teeme päevad läbi erinevaid asju, kes käib tööl kontoris, kes töötab kodus, kes Selveris, kes on kodune, kes kasvatab lapsi, kes planeerib pulmi, kes on rase, kes kasvatab ühte last, kes kahte, kes…

See on lihtsalt showbusiness, ja kui sa ootad sealt grammigi reaalsust, siis oled rängalt petta saanud, kuid puhtalt omaenda naiivsusest. Võta asju nagu nad on – “staar”blogijad on lihtsalt tähelepanuhaiged inimesed, kellel mingeid muid oskusi ette näidata ei ole kui skandaalide tekitamise oskus. Asi seegi, ja antud ajahetkes müüb, nagu näha.

Jah, blogimine on meelelahutus, ei vaidle vastu. Samas ma ei saaks öelda, et kõik blogijad on mingis tohutus tähelepanuvajaduses ja aina genereerivad aina skandaalsema pealkirja ja sisuga postitusi, et müüa.

Mina näiteks võtan üsna rahulikult seda blogivärki. Kirjutan millal tahan, mida tahan. Ma seejuures üritan olla lihtsalt blogija, mitte ajakirjanik, turundaja, ürituste korraldaja vms. Ma olen siin blogis lihtsalt blogija, siin on minu (vahel ka Meelise) arvamus ja see ei ole minu jaoks seotud mingite projektidega mida ma vean.

Jah, ma olen üks ja see sama inimene, aga.. ma hoian need asjad ikkagi kuidagi lahus. Kui on konkreetselt UMFi või EBA teemalised postitused ja need on minu kui korraldaja arvamused, siis need on alati ka pealkirjas ära märgitud selliselt.

Ja kui nüüd tulla selle juurde, et blogides pole grammigi reaalsust, siis.. siin ma vaidleks kohe eriti tuliselt vastu. Minu meelest kõige reaalsem blogi on Mallul, kes ei tee teist nägugi, kui kirjutab kuidas Mari talle pähe pissis või kuidas tuba roopi ja sitta täis on (pole vahet siis kas sea, koera või Mari oma). Mis saaks veel realistlikum olla, kui selline oma elu kirjeldamine? Lisaks kõik muud elulised teemad. Ei?

Ma kirjutan ka mis ma sõin, kes külas käis, mida keegi kellele kinkis, mida ma uut ostsin, mida ma proovisin, kus poes käisin, mida uut avastasin – kui see kõik oleks „väljamõeldud“, siis ma võiksin blogi asemel raamatu kirjutada. Sellessuhtes, et… ma ju kirjutan enda elust. Ma ei mõtle neid asju välja siia blogisse.

See, kui mõni inimene ei suuda mõista, et saabki elada nii, et päev läbi teineteise kallal ei nääguta, et Stockmani asemel käin päriselt ka Maximas, et ostangi allahinnatud riideid, käin kaltsukas ja võin vabalt osta tänase kuupäevaga liha kui ma selle kahe tunni pärast pannile lükkan, siis ma ei tea – pole nagu minu probleem.

Loomulikult on blogisid, kus kirjutatakse üht ja elatakse teist, aga üldiselt on blogid ikkagi mitte ilukirjanduslikud, vaid realistlikud.

Siit ka minu tänane küsimus – kas ja mis tundub minu blogis võlts ja ebareaalne?