Eesti Blogiauhindade tulemused on nüüd selged. Eriti karm oli olukord minumeelest žüriikategooriates ja ma juba tean, kuidas kõik kes vähe punkte said, võtsid seda isikliku rünnakuna, mitte reaalse ja asjakohase tagasisidena. Tegelikult tuleb tunnistada, et blogijad ise tegid endale paljuski karuteene, lisades täiesti suvalisi postitusi kategooriatesse lihtsalt selleks, et midagi lisada.

Verivorsti retsept ei ole mitte midagi humoorikat, trennijutud ei ole avameelsed jne. Ma kohtusin hääletamise ajal ühe žüriiliikmega, kes ütles, et ta on nii pettunud kogu selles kompotis, aga kuna lubas, siis teeb ära. Ta küsis, et kes need inimesed on, miks nad esitavad teise klassi kirjandeid, millel pole algust, lõppu ega mingit sisu. Miks on esitatud tööde hulgas selliseid postitusi, nagu ma oleks teda eluaeg lugenud ja tegelikult selle ühe postitusega ei saa ma mõhkugi aru.

Ei ole olnud tore saada kirju, et kuule, kas ma hindan ikka õige kategooria asju, sest ma ei näe siin sisu ja see lugemine tundub täielik ajaraisk. Või miks ma pean hindama parimat fotopostitust, kust vaatab mulle vastu mõne teise fotograafitöö ja piltidel on blogija ise.

Kõikide žüriitulemuste ja kommentaaridega saab tutvuda blogiauhindade lehel.

Lugege palun hoolega ja vajadusel mitu korda, sest see ei ole mingi rünnak blogijate vastu, vaid tagasiside, millest tasuks õppida. Tasuks kõrva taha panna ja järgmisel aastal targem, nutikam ja asjalikum olla. Tuleb aduda, et kuigi jah, blogiauhinnad on väike üritus, mitte Kuld Muna, siis… Oodatakse meilt blogijatelt siiski sellist taset nagu on Kuld Munade jagamisel.

Mida mina sellest aastast õppisin?

Kivi lendab kindlasti ka meie kapsaaeda, mida tulevikus tuleb meeles pidada – eelžürii, kes selekteerib sadadest esitatud töödest välja 5-10, mis lõpuks žürii ette jõuavad, et mainekate hindajate aega säästa. Anda neile lugeda tõesti parimaid palu, kes võitu reaalselt ka vääriks. Jah, see on karm, aga omavoliliselt päris 90% ka eemaldada ei soovinud.

Mul on ÜLIHEA meel, et tänavu teatas 47st auhinnasaajast AINULT viis, et nad ei saa tulla.

Aftekas oli imeline

Ma jõudsin pärast auhindade jagamist veel mõned sõnad vahetada elukaksikutega blogi autoriga, Kaiga, Britiga ja juba oligi minek. Ma tänan südamest kõiki teisi tiimiliikmeid, kes aitasid ära koristada ja kõik kokku pakkida ja ma tõesti ei pidanud sellega tegelema.

Õhtu lõpuks suundusin hoopis sõbranna juurde veinitama, sealt edasi liikusime veel korraks Butterflysse, sealt edasi vanasse heasse koduklubisse, kus trehvasin ka Triinu Liisi ja Madist… Hommikuhakul jõudsime koju.

Ja kui pühapäeva veel aftekaks pidada, siis see päev oli imeline. Keskpäeval läksime sõbrannaga randa, jõime jääkülma veini, nautisime ilma. Mõtlesin seal olles, et tahaks midagi head. Tahaks kuskile restorani minna ja lihtsalt istuda ja head sööki nautida. Mis on Stroomi rannale lähim parim söögikoht? Siin pole kahtlustki, et Telliskivis Mööblimaja juures asuv Nuudel.

Sealiha, waterfall vist oli selle nimi :)

Larb moo – kõikide lemmik

Lastepraad – Hedon sõi ainult paljast riisi

Tom Kha, see on menüüs ühe tšillikaunaga, me soovisime neljatärnist, küll oli hea!

Kevadrullid, mis osutusid ka Hedoni lemmikuks

Pad Thai Tom Yum – see on mu absoluutne lemmik ja vist kõigi teine lemmik, sest mu sõbranna ütles, et tellib tavaliselt ainult seda :D

Kõik sealsed toidud on super. Maitsed tasakaalus, heasti vürtsikad, täpselt nagu meile meeldib. Ma ei oskagi ühte lemmikut välja tuua. Larb Gai (kanaliha) meeldib mulle seal rohkem kui Larb moo (sealiha). Ja mulle väga meeldib ka koht ise, hästi taipärane oma linikukeste ja kujukestega.

Ja ei pea kohale minema, Woltis saab ka tellida (koodiga MARIMELL saab 2€ soodukat ka). Siis kui Meelis Rootsis oli, tellisin ka endale Larb Gaid ja Hedonile riisi ja elu oli lill. Mugav ja kiire ja mis peamine, maitsev. Hinnad on taskukohased ja portsud suured.

Mulle tegelikult meeldib käia seal alati kambaga, sest siis saab palju asju tellida ja kõike süüa, ei pea ainult ühte asja võtma ja kuna portsud on pirakad, siis jagub kenasti kogu kambale. Ühesõnaga, minge Nuudlisse kui Tai toidu järgi isutab.

Õhtul edasi tulime veel meile hoovi istuma, jõime oma veini edasi ja alles üheksa ajal liikusime laiali. Mul oli tõesti ülitore aftekapäev. Null stressi, sest EBA on taaskord tehtud! Ainuke jama oli see, et ma olin siiski päikese käes vist pisut kaua, sest nina oli õhtul liigagi punane ja põsk kipitas ainult ühelt poolelt, sest ega ma ju ei taibanud külge keerata. Olin nii nagu mugav tundus. Nüüd ma siis käin ringi nii, et poole nägu on punasem kui teine.