Loe eelmisi osi siit! Siiani oli ju kõik alati nii olnud, et mina orgunnisin, sebisin, teenisin raha, maksin arveid. Kõik oli minu õlul. Ja siis tuli see selgus. Ega ma polegi Meelisel lasknud olla mees. Mina olin tema rolli lihtsalt ära võtnud.

Loe eelmisi osi siit! Ja siis see algas. Sukeldumine enda sisse.

Loe eelmisi osi siit! Isadepäevaks oli kaks kuud see kõige kohutavam atraktsioon “Ameerika mäed” kestnud. Suurt midagi polnud ju muutunud. Me lihtsalt elasime, eksisteerime. Ma praegu ausalt ei mäleta isegi enam kuidas, ma lihtsalt püsisin elus.  Ma mõtlesin kaua, mida talle isadepäevaks kinkida. Tavaline lips? Ei. Alkoholi? Noh, arvestades meie viimase aja teemasid – ilmselt...LOE EDASI

Loe eelmisi osi siit! Järgmisel hommikul lendasime Valenciasse ja see tundus… nagu mingi halb unenägu.

Loe eelmisi osi siit! Ma olin mitu nädalat elanud nii, et ma ei olnud sellest kellelegi praktiliselt rääkinud, ga tänagi loeb suurem osa mu sõbrannasid sellest siin. Aga kui ma ühele sõbrannale selle lõpuks usaldasin, siis midagi muutus. Minu sees oli järsku mingi… rahu.

Loe eelmisi osi siit! Ahsoo, me ei lahuta ainult blogi? Me lahutamegi ära? Suurepärane. Keegi oleks võinud enne mulle ka vihjata. Ma ei teadnud, mida tunda, mida mõelda,, kas ta kujutas ette, et see on lihtsalt mingi turunduskampaania või tal oli juba passisahtlis pilet üksinda vabadusse broneeritud, aga mina kuulsin seda umbes nii, nagu ta...LOE EDASI

Loe eelmist osa siit! Kui sa võtad šampanjapudeli ja keerad seda aastaid, ilma et sa kunagi korgi lahti laseks, siis mullid kogunevad. Surve kasvab. Pudeli sees käib lakkamatu torm, aga väljast paistab kõik rahulik, kontrolli all, justkui midagi ei toimuks.

Ma ei oska täna, peaaegu selle teekonna lõpus enam öelda, kas see algas kõik kaheaastasest voodis lebavast hirmul olevast Leenust või eelmise aasta augustis kui ma totaalselt Barcelonas kokku kukkusin. See hetk kui ma ütlesin Meelisele, et mul on tunne, et me oleme koos, aga nagu ei ole ka. Kui ma keset õhtusööki, kus ma...LOE EDASI