Iga meie jälgija ilmselt teab, et pitsi ma ei sülita, kui vaja, panen pidu kasvõi nädal aega järjest, kui saan kuus tundi magada, pole probleemi hommikut mimosaga alustada. Ma jõudsin Barcelonasse ja keerasin magama. Ja ma oleks hea meelega maganud viis päeva jutti kuni äralennuni. Vahepeal ajasin end viisakusest üles, käisin söömas, võtsin juua ja jätsin selle joomata. See, et minul ei lähe alkohol alla on pigem imetabane juhtum. Meelis tahtis mind igal pool pildistada ja ma olin.. mhm, ma olen seljaga. Mul polnud mingit tuju.

Ma käisin päevi nagu mingis udus, käisin poodides, ostsin endale paar ilusat asja, shoppasin Hedelinile lasteaia riideid, sest neid oli vaja. Otsisin meile ägedaid kohti kuhu minna, aga see kõik ei pakkunud mulle mitte midagi. Ma ausalt ootan neid fotograafi pilte, mis me tegime, sest ma isegi ei üritanud seal väga õnnelikku teeselda. Ma kuidagi lihtsalt olin. Vahepeal jah, Meelis ajas mind naerma ja püüdis mind “pildikõlbulikuks” saada, aga ma arvan, et neis piltides kajastub mu tuju vägagi hästi. Või siis olen ma super näitleja ja peaks ikkagi Lavakasse proovima :D

Seevastu Meelis oli esimesest päevast peale Barcelonast nii võlutud, et mul oli raske aru saada, mis talle täpsemalt meeldib. Ma ausalt tunnistan, et me pole ühelgi reisil nii vähe koos olnud, sest ma igal võimalikul hetkel magasin hotellis, kardinad ees või mitte, jumala suva, ma lihtsalt magasin. Meelis tuias mööda linna, poode, nautis ja jalutas.

Ma arvasin, et see hoovikohviku stress.. Kui ma neljandal päeval restoranis õhtustades täiesti lampi pisaratega võitlesin, sain aru, et midagi on rohkem pekkis kui see hoovikohviku stress, mille ma loogiliselt võttes oleks ühe päeva unega võinud maandada.

Jah, kuskil sisimas taob ikka see – mine päristööle. Sellessuhtes, et ma olengi alati blogi kõrvalt ka palgatööl käinud ja kui ma koondamisteate sain, ma eriti ei muretsenud. Mul oli korralik meelerahufond, millest elada. Ma ütlen jumala ausalt, et see on otsas. Ja see tekitab minus pingeid. Ma tean, et see on lihtsalt raha, ja see on lihtsalt vahend, mis tuleb mu juurde ise kui ma lasen tal tulla ja ma ei jää nälga, sest mul on kolm ettevõtet kust ma saan endale palka, dividende, juhatuse liikme tasu jne maksta, aga…

Meelis arvas, et iga kandideerimisel saadud ei, on mõjutanud seda, et ma täna olen nii stressis selle töö pärast. Teisalt saan ma aru, suvi – inimesed puhkavad, kes ikka töötajaid hetkel otsib. Aga samas on mul tunne, et ettevõtted kardavad mind. Ma olen saatnud (just vaatasin!) läbi CV keskuse 70 CV-d, läbi Linkdini ja otse leitud kuulutustele umbes pool samapalju veel. Tööpakkumisi nagu on, olen saanud vestlustele, teinud kodutöid ja… siis on kas vaikus (eriti nõme!) või vana hea – otsustasime edasi liikuda teiste kandidaatidega. Mõistan, et minu taust mõjuisiku ja blogijana võib tunduda takistusena, aga ma olen kindel, et see on andnud mulle ainulaadsed oskused digiturunduse, brändikoostöö ja publiku kaasamise vallas. Need kogemused on andnud mulle tugeva arusaama, kuidas brändi luua ja säilitada, mis minu arvates on ettevõttele pigem kasulik kui kahjulik.

Teine asi mis mulle tundub, ettevõtted näevad mind figureerimas Instas, kus ma igapäevaselt midagi postitan, teen ja toimetan ja neil on mulje, et mul pole aega enam nendega tegeleda. Olen väga osav oma aja planeerimises ja korraldamises, suudan ideaalselt mitut asja paralleelselt teha ja üks ei sega teist. Kui mul oleks palgatöö, mis mul oli viimased viis aastat, siis on konkreetselt töö aeg ja minu asjade jaoks tööväline aeg. Mu töö ei ole mitte kunagi minu isiklike asjade pärast kannatanud või kehvemalt tehtud. Aga ilmselt seda ongi raske mõista, et ma suudan töötada ja toimetada rohkem kui keskmine inimene. Tegelikult suudab seda igaüks, lihtsalt mina teen seda justkui avalikult.

Kolmas asi, mida ilmselt kardetakse – ma praegu mõtlen, ma peaks eraldi avaliku postituse sellest tegema, et.. äkki ma umbes kirjutan ettevõttest kus ma töötan. Ma arvan suurem osa meie jälgijatest isegi ei tea, kus ma viis aastat palgatööl olin, sest toona võtsin ma ise vastu otsuse, et hoian töö ja blogi lahus ja see ei puutu kuidagi asjasse, millest ma peaksin kirjutama või millest ma peaksin blogiveergudel rääkima. Asjad läksid seal ettevõttes mitu korda koledaks (pigem idiootseks), oli väga suuri konflikte (kas võiks öelda töökiusu, kadedust?), millest ma ei iitsatanud siin sõnagi. See oli minu sisemine kokkulepe siin neist asjadest mitte rääkida ja nii ongi.

Ma ei ole ühestki meie Hedonly sisuloome agentuuri kliendist siin kirjutanud, paljudele ei tee ma meie kanalites isegi reklaami. Keegi isegi ei tea, et nad meie kliendid on.

Ma võiks ka meie uksematte rohkem enda kanalis promoda, sest ma tean, et need müüksid nii paremini, aga ma ei taha üle uputada marimelli kanaleid asjadega, mis otseselt ei ole marimell. PS! Kui ma siin neist juba kirjutan, siis kuu lõpuni on kõik uksematid 25% soodsamad. Palun tekitage mulle palgafondi, et ma endale palka maksta saaksin. Leia endale sobiv matt siit!

Okei, läks lappe. Tuleme tagasi selle Barcelona juurde. Ma lõpuks siis neljandal päeval nutsin kägaras voodis, et ma olen mõttetu junn, keda keegi tööle ei taha ja kellesse keegi ei usu.. Õnneks on mul Meelis, kes teab, milleks ma olen võimeline ja turgutas mind veidi üles. Läksime õhtusöögile ja mu Cava jäi jälle klaasi vedelema. Jalutasin sealt koju ja otsustasin, et homme on minu uue elu uus päev ja ma ei lase mingitele kuradi tööpakkumistel end huiata, et ma pole midagi väärt. Ma ei tea, mis juhtus, oli see kuu seis, või see imeline katedraalivaade, mille sel õhtul saime, aga koju minnes ma oksendasin. Ja meie jälgija peaks teadma, ma ei saa oksendada. Mul ei ole magu. Aga reaalselt ma öökisin veerand tundi ja ma ei olnud isegi joonud. Mul oli tunne nagu kõik toksiinid lahkuks mu kehast ja tekitaks ise mulle uue alguse.

Seega, siin ma olen. Vaikselt toibumas, vaikselt uusi samme astumas, et ikkagi palgatööle saada. Ma olen alati selline, et ma tahan vaikselt omaette nokitseda ja teha ja kandideerida, aga ma saan aru, et ma pean tegema seda suurelt, valju häälega ja olema all over the place, et inimesed mind kuuleks ja näeks. See pole üldse minu tüüpi käitumine. Jah, marimellina ma tahangi olla nähtav, aga Mari-Leen Albersina tahaks ma olla lihtsalt väärtuslik töötaja kellelegi kes vajaks minusugust inimest, minu teadmiste, kogemuste ja oskustega. Aga tundub, et ise nokitsedes ma midagi ei leia. Eks hakkame siis paugutama. Hoidke pöialt või pakkuge tööd :)