Üks blogilugeja jättis kommentaari, et mida me õppinud oleme ja mis tööd me elus oleme teinud. Paljastame siis tagamaid. Hakkasin seda kirjutama ja jõudsin teemaga sinnamaale, et varsti saab emapalk läbi ja mis siis saab..?

Meelis | Tartu Ülikooli baka majandusteaduskonnast, lisaks hulgaliselt turundusalaseid koolitusi 

Töötanud linnasüsteemis mitmel erineval ametikohal – olnud referent, projektijuht, abilinnapea nõunik jne Lisaks tegelenud fotograafiaga viimased 15+ aastat, viimased kaheksa aastat olnud ka lähedalt seotud meediapoolega ehk ta teab, mida pildistada, millal pildistada ja mida jälgida.

Austraalias olles töötas kaevanduses – ametinimetust on raske panna – lihtlabaselt koristaja, aga tegelikult tegi seda mis vaja – vahepeal oli baaris, vahepeal oli köögis, vahepeal pesumajas, vahepeal riisus lehti, vahepeal tegi tube.. Kõike ühesõnaga.

Tagasi tulles oli tal raskusi töö leidmisega, sest ta ajas taga erialast tööd, mida ei õnnestunud üheksa kuu jooksul leida. Siis otsustas ta kandideerida kõige madalamatele töökohtadele – ka sinna ei õnnestunud saada, kuniks üks mees (tervitame Marttit) halastas ja ta tööle võttis. Lambiseks laotööliseks. Lähemalt kirjutas ta sellest ise siin! Tegemist oli hooaja tööga, aga kuna Meelis polnud kõige kehvem vend, leiti talle firmasiseselt uus töö. Ja kuigi ta vahepeal erialast asja tegemas käis, on ta vanas kohas tagasi. Meel rõõmus ja tuju hea, ja ei sure sisemiselt ka. Ta kirjutas sellest siin!

Mari-Leen | sada erinevat lõpetamata asja (väikeettevõtlus, sekretär-asjaajaja, sotsiaalmeedia spetsialist) | ametlikult Saksamaal saadud paber hotellindus-toitlustus-teenindus alal (vastab Eestis rakenduskõrghidusele) 

Töötanud hotellis, kokana, turundusjuhina, reporterina, toimetajana, blogijana – kui seda viimast saab tööks nimetada.

Kui ma 2007 aastal Saksamaal kooli jaoks praktikat pidin tegema, siis kuna tegemist oli Euroopa Liidu rahastatud õppega, sain ma praktika teha Eestis ja leidsin kohe siin ka töö.

Asusin tööle vastavatud hotellis (seepärast kuna ma olen seda õppinud ja sel alal töötanud, olengi ma nii kriitiline hotelli ja muude teenindajate suhtes, kuna ma tean, milline on hea teenindaja). Kandideerisin toona ka Õhtulehte, kuhu ma ei saanud. Aasta hiljem õnn naeratas ja ma sain asuda kirjutama. Kuigi ma alguses olin nagu sitahäda ja ei teadnud Britney Spearsi elust midagi, siis ajaga loksus kõik paika ja kui ma alguses pidin tegema ka tõsiseid uudiseid, siis peagi sain ma teha ainult seda, milles ma olin hea – nuhkida teiste inimeste suhetes, klatši ja kõmu taga ajada jne

Vahepeal viis mu tee mind ka televisiooni – toimetasin noortesaadet ja siis tegin „Õhtusööki viiele“. Pärast seda läksime maailma avastama, aga kihk kirjutada oli endiselt alles ja nii ma olen ikkagi kogu aeg alates 2008 aastast kätt Eesti meelelahutusmaailma pulsil hoidnud. Vahepeal küll ainult blogides.

Austraalias töötasime me alguses farmis, hiljem sai minust abikokk ja paar kuud hiljem juba kokk, kes vastutas kõikide cateringi tellimuste, omatöötajate söögi jne eest.

Tagasi tulles jätkus mu elu ikka meelelahutusmaailmas, aga kuna vabakutselisena meil väga ära ei ela, läksin ühte mahekohvikusse kokaks. Olin seal kuni raseduse alguseni ja siis tegin nö kontoripoolelt kõike – graafikuid, tellimusi, turundust… Aga seegi töö sai ametlikult rasedusega otsa ja see, mis ootab mind ees suvel – ma ei tea. Juulist ma enam emapalka ei saa.

Kui ma selleks ajaks sobivat tööd leidnud ei ole, siis enne septembrit ma ilmselt kuskile minema ei hakka ka. Küll ma kuidagi need paar kuud üle elan ja sügisest siis vaatan edasi.

Ideaalis peaks ma saama end ju töötuna arvele võtta? Ja sügisest tahaks Hedoni sõime panna, kasvõi paaril korral nädalas, et natukenegi jõuaks miskit teha – kellelegi kirjutadagi mõned read ja natukene taskuraha teenida. Noh, kui päris töö kuskilt ei terenda. Kahju, et blogimise eest palka ei maksta…

Ja kui te küsite, mida ma teha tahan, siis kokaks ma ei taha uuesti hakata, kui siis kunagi (kui ma lotoga võidan) iseenda söögikohas. Mulle sobiks igasugune kirjutamine, turundamine, projektide juhtimine… Noh, umbes nagu Mallu Cherry töö :) või ta töö Naistelehes. Ma juba oma tüübilt olen selline „tahan teada, kes kellega ja kus“.

Kui keegi teeb mulle hea ettepaneku tööle asuda kohe, siis saab ikka. Lapsehoidja saab paaril korral nädalas ikka mind hädast välja aidata ja sügisest ootab Hedonit nagunii sõim.

Kuidas teil tööga on? Kas teete tööd, et oleks raha ja töö, või teete seda, mida tõesti naudite ja millest olete unistanud? 

Ja kui keegi teab kedagi, kes mind tööle võiks vajada, siis ma olen käpp :)