Meelis kirjutab: Hedon ja Jõuluvana – usub või ei usu?

Elu jaguneb kolme ossa:
kui sa ootad jõuluvana,
kui sa ei usu jõuluvana ja
kui sa oled juba ise jõuluvana.

Mina olen Jõuluvanaks kehastunud juba viimased kuus aastat ning Hedon saab jaanuaris viis. Seega on ilmselgelt loogiline, et ta on mind Jõuluvanana näinud esimesest hetkest peale. Isegi selles dokumentaalis, mida aasta või kaks tagasi ETV’s näidati oli ju kenasti näha, kuidas laps aitab minul ehk Meelisel ehk Jõuluvanal asju kokku ja lahti pakkida. Jah, Hedon teab, et mina teen Jõuluvana. Ta teab, et Jõuluvana ise ei jõua kõikide laste juurde ja mina siis aitan teda hädast välja ja aitan tal tööd teha.

Ma tean, et ma olen mõnede silmis ilgem tont ja rikun oma lapse lapsepõlve ära, aga kas te kujutate ette ka, kui keeruline mul oleks seda niiöelda varajata? Mida aeg edasi, seda keerulisemaks see ju läheb. Seega on lihtsam mitte valetada ning rääkida algusest peale nii nagu asjad on. Ma muideks olen enam kui kindel, et tulevikus, kui ma veel Jõuluvana teen, siis ongi just Hedon mul selleks abimeheks, kes kinke aitab ulatada jne.

Mis puudutab uskumist või mitte uskumist, siis kindel on see, et Hedoni jaoks eksisteerivad päkapikud. Kohe kindlasti eksisteerivad ja seda võlu ma temalt ära ei võta. Need päkapikud on kohe sellised maagilised olevused, et talvel saab usinasti nende seljas ratustada ja last suunata, keelata ja korrale kutsuda. Ma tean, et te kõik olete seda teinud. Ehk siis öelnud omale lapsele: “… muidu päkapikud homme ei tule.” Meie oleme seda teinud ning ilmselt tuleb ka sellel aastal neid sõnu taas kasutada, sest vahel lihtsalt muud moodi ei saa.

Mis puudutab aga Jõuluvanasse uskumist, siis sellega on meil ka asjad selged. Ta nagu otseselt ei ütle ka, et usub, aga samas ei karju kõikidele ka näkku, et minu issi on Jõuluvana. Eelmisel aastal lasteaias tekkis korraks selline probleem, et kui nad rühmaga saali sisse astusid, siis oli ka Jõuluvana seal neid ootamas. Paljud olid kohe nii rõõmsad ja osad hakkasid suurest hirmust nutma, aga Hedon marrsis sisse ning teatas Jõuluvanale selge häälega: “Minu issi on ka Jõuluvana.” Ja oligi kõik. Ka oma luuletuse luges ta isegi meie suureks üllatuseks kenasti ette ning jäi siiski selline tunne, et Hedon usub Jõuluvanasse. Või siis oleme meie Leenuga need kaks lolli, kes usuvad seda, mida ise tahavad uskuda.

Sellised lood siis Hedoni ja Jõuluvanaga ehk minuga.

Millal teie saite teada, et olete nüüd nii vana, et Jõuluvana pole olemas. Millal see maagia teie jaoks lõppes? Kas kahtlustasite juba ammu, kui nägite naabrimehe kalosse või vanaema sukki? Mis on see õige vanus millal peaks ja võiks lapsele öelda, et kuule, need asjad ei käi päris nii nagu sa arvad?