Hormoonid möllavad – flipin vahepeal ikka täiega ära

Vanasti, või noh, mis vanasti, veel paar kuud tagasi, polnud mul probleemi, et keegi meile tuli, siidri avas, seejärel viina, ja siia istuma jäi. Jõin koos temaga klaasikese, arutasime maailma asju ja elu oli lill.

Inimesed on ikka harjunud meie külalislahkusega ja mina ei oska olla, et keegi külas ei käi – aga ma tunne, kuidas see iga päevaga aina rohkem mind häirima hakkab. Ma ei saa nendega koos juua, ma ei saa nende naljadest aru, kui nemad on end juba konditsiooni joonud. Ja siis mul viskabki üle. Lisaks ei viitsi nad ilmselgelt keegi mu titejuttu kuulata :D

Nädalavahetusel käisime Võsul külas. Hiljem oli plaan veel ööklubisse Grete Kleini kuulama minna. Ma ei viitsinud mõelda, kas ma viitsin või kuidas mul seal kainena olla on. Lihtsalt mõtlesin, et sitta kah, ma lähen.

Kell kaksteist oli uni, ma olen harjunud hiljemalt pool üks magama minema. Magaks enivei terved päevad kui saaks, aga süümekad hakkavad, et magan päeva maha ja midagi ei tee.

No kell oli üks kui klubisse jõudsime ja no mis inimesed ja mis… Kainena maapeol käia on ikka katsumus. Ja siis näed veel tuttavaid, kes on end ülejoonud, meik poolde põske. Kahju hakkab. Kurb hakkab. Ja hirmus samal ajal.

Ja siis, minu mees, üritab olla maailma kõige armsam, mind kallistada ja musitada ja igati mu olukorda leevendada, et pean kainena seal passima. Ja mina flipin ära. Sest miks on vaja küsida kaheksakümmend korda, kuidas ma ennast tunnen, kas ma tahan ära minna, kas kõik on okei.

Ei ole okei, tahan, jah, koju oma voodisse, tunnen end sitasti, mis siis. Aga ma olen tulnud ja ma olen võtnud oma peas seisukoha, et ma elan üle. Olenemata sellest, et mul pole suu kõrvuni on olukord talutav, aga pärast kaheksakümneesimest „kas sul on kõik hästi“ ma enam ei suutnud. Flippisin ikka täiega ära ja mees ja sõbranna said sajaga sõimu nagu nad oleksid sõja algatanud.

Loomulikult sain hommikul aru, et ma pole just kõige adekvaatsemalt käitunud ja üle minu huulte tuli „vabandust“, aga… ma tõesti tunnen, et olen üksi rase – no ma olengi, keegi teine mu last ei kanna, aga kuidagi ootaks teiste mõistmist – mõistmist, et ma ei ole see, kes neli kuud tagasi, ma ei joo ja lälla hommikuni, ma ei tatsa ühelt peolt teisele ja mul pole fun seda kõike teha. Ma tahaks kodus kaisus istuda ja beebi liigutusi oodata. Aga on suvi, elu vajab elamist ja kohad käimist ja ma ei ole üldse selle vastu, et käia ja olla ja teha, aga lihtsalt, ma ei suuda taluda seda joomist ja lällamist enda ümber.

Teatud piirini on okei, aga kui ma tunnen, et mind unustatakse seetõttu seltskonnas ära, et ma ei joo ja funni nagu segane (nagu vanasti) – siis ma flipingi ära ja nutan ja karjun ja olen draamaqueen number one!

Seega, armas mees ja sõbrannad, ma olen rase – see ei tähenda, et ma olen haige ja minuga koos midagi teha ei saa, aga arvestage, et ma ei ole teiega igal peol ühel pulgal :) ja ma olen megatundlik kuubis.

Samal teemal