HULLUMAJA ehk Kuidas ma näitust korraldasin?

Olles kaks fotonäitust korraldanud, võtan järgmisel korral teadmiseks, et kaks päeva enne ürituse algust on täiesti normaalne hakata asju ajama.

Juba teist korda juhtub sarnane stsenaarium, kus viimastel tundidel tuleb kõik ringi mängida ja nö sitast saia teha.

Sel korral hakkasime plaanima juba varakult – suve lõpus tuli mõte teha fotonäitus. Taas. Uurisime siit ja uurisime sealt. Algne plaan nägi välja teistmoodi, kui sellest lõpuks välja tuli, aga sellegipoolest saime edukalt hakkama.

Enne veel kui pildistama hakkasime oli meil broneeritud Nokia kontserdimaja fuajee, kuhu pildid üles panna vahemikul 13.01-27.02.2011.

Siis sattus me teele Nokia, millega me esialgu arvestanud ei olnud. Nokia N8 oli just välja tulemas ning telefon tuli proovile panna. Mõeldud-tehtud.

Et aga Eestis oli käes talv ja vaid lumepilte oleks näitusele kehv panna, otsustasime lennata Sharm El Sheikhi päikese alla – meid aitas selles vähesel määral ka goadventure, kelle kaudu saime kaks päeva enne väljalendu suhteliselt normaalse pakkumise.

Tagasi tulles arvasime, et täpselt paar nädalat on aega asjade lõpliku lihvimisega tegeleda. Aga oleks võinud alustada ka kaks päeva varem, sest kõik juhtus lõpuks viimasel minutil.

Neljapäeval oli esitlus, aga suurem osa asju, mida olime planeerinud pudises liivana kokku. Tuli leida joogid, söögid, uus esitluspind.

Leidsime joogid Tridensist, Cinzano rosso ja bianco ergutasid näituse avamisel meeli, kuna aga kõik toimus nii kiiresti, pidime ise juurde organiseerima mahlad, jää ja kõrred.

 

Algselt pidi esitlus toimuma Nokia kontserdimajas, kuid sellega kaasnes arve, millest meil varem õrna aimugi ei olnud. Esimene arve, mis saabus oli 595€, sisaldades muuhulgas garderoobiteenust, nõudepesu ja koristust (selle summa oli 385€), sinna juurde mahlad 90€ ja veel nipet-näpet – halloooo! Ma keeldusin sellist arvet maksmast, kuna eeldasin, et kontserdimaja on meile samuti üheks sponsoriks ning loomulikult tuleks tasuda mingid üldised kulud, aga sellises summas – no way! Tuli leida lahendus. Kuigi kahe päevaga suutsin selle summa rääkida 306€ peale, organiseerides ise mahlad ja kõrred ja jää, tundus see summa ikkagi ebamõistlikult suur. Nii otsustasimegi sellest loobuda ning leida uus koht.

Tallinna pressikeskus oli lahkelt nõus meid enda ruumidesse laskma ning üritus seal läbi viia. Päev varem muutuski kõik.

Neljapäeva päeval hakkasime ruumi ringi tõstma, kaunistama ja ette valmistama. Jää saime kohvikust Komeet, tänud :)

Kell seitse oli väga palju rahvast juba kohal, teiste seas võis näha nii Argentiinlasest muusikut Elmayonesat, kes eesti keeles lauda armastab kui ka viimasel ajal laulusõnu looma hakanud Liis Lassi.

Pool tundi hiljem alustasimegi.

Lavale astus Mia, kes esitas muuhulgas ka oma verivärsket singlit „Veel üks päev“.

Pärast Meelise kõnet ja tänusõnu ning marimelli pudelite üleandmist näitasime rahvale ka pilte – õnneks oli rahvas üllatunud nagu me isegi, kui esmakordselt pilte nägime. Nokia N8 suudab ikka suurepäraselt pilti teha. Välja arvatud juhul, kui objekt on kaugel ja zoom maksimumi peal. Aga ikkagi tulid pildid välja ja polnud mingid udukogulised käkerdised.

Pilte saate vaatama minna Nokia kontserdimajja kuni 27. veebruarini, kusjuures 14. veebruaril on seal tasuta kontsert, nimelt otsib Tallinn just seda kõige õigemat Valentinipäeva laulu.

Blogis kasutatud pildid – mina, Kalev Lilleorg, Nokia.

Rohkem pilte näituse avamiselt leiab Weekendist (vaata siit!), tänud Ardo Kaljuveele :)

1 Comment

Comments are closed.