Minu esimene paljastus, miks ma paks olen, kogus väga normaalseid ja positiivseid kommentaare ning üks kommentaar vihjas ka uuele teemale. Täna paljastan siis, miks sai minust (seltskonna)reporter.
Rents ütles…
Aga kui ausalt rääkida, siis minu jaoks oleks palju huvitavam paljastus, miks sa otsustasid ameti kasuks, mis ilmselgelt toob palju vaenlasi ja kohati ka põlgust. Mõtlen just seltskonnaajakirjaniku ametit, mitte lihtsalt ajakirjaniku oma.
Mäletan end vist kaheksandast-üheksandast klassist kui ma keeldusin keemiat õppimast ja teatasin targalt, et minust saab moelooja ja mul kama mingitest molekulidest. Õps teatas, et moeloomine ongi keemia – kas ja kuidas sa seod erinevaid materjale. Siis otsustasin, et olenemata igapäevasest kleitide-kingade-jakkide kritseldusest ikka asja ei saa ja tuleb uus amet valida.
Kümnendas klassis jumaldasin ma kirjandite kirjutamist. Kõik alati ohkisid, issand kui jube, mina mõtlesin – khuul, saab jälle varem minema.
Mul oli keskkooli aastatel vaid üks kirjand neli, proovikirjand, muidu olid kõik alati viied ja kümnendas klassis soovitas õpetaja mul üks oma kirjand saata ajakirja „Saladused“, läkski õnneks, sest see trükiti juba järgmises numbris ära. Kui mu kirjandid hiljem samuti sinna sobisid, panin teele. Mõne loo kirjutasin ka spetsiaalselt ajakirja jaoks. Mu sõbranna kasutas seda kunagi päris hea lisaraha teenimisena, saades kuus mitutuhat krooni, vahest oli nii, et pooled lood ajakirjas olid tema kirjutatud.
Kolisin 2004 suvel Saksamaale ning lisaraha oli kuidagi vaja teenida, saatsin mõned lood ajakirja(de)le, ajalehtedele ning tegin erinevaid kaastöid. Kusjuures teenisin ka teiste koolitööde ära tegemisega.
Siis vist taipasingi, et tahaks tulevikus end ajakirjandusega siduda. 2007. aasta alguses kandideerisin, ise Saksamaal olles, Õhtulehte online-reporteriks. Kuna Saksamaal õpitud hotellindus-toitlustus-teenindus nägi ette praktikat, aga praktikakohta Hamburgis saada ei õnnestunud ja Euroopa Liidu rahade eest õppimine võimaldas praktikat teha ka Eestis, tulingi Eesti. Käisin Õhtulehes vestlusel ja samal ajal kandideerisin veel vastavatavasse hotelli Tallinna vanalinnas. Õhtulehte ma tööle seekord ei saanud ning pärast praktikat jätkasin kohe tööd hotellis ning Saksamaaga oligi elu läbi.
Sama aasta lõpus otsis Õhtuleht taas inimesi ning sel korral kandideerisin taas. Õnneks sel korral mul vedas ning sain tööle online reporter-toimetaja ametikohale. Alguses tähendas see minu jaoks lihtsalt uudislindi täitmist, meilide ümberkirjutamist, valdadest ja linnadest info uurimist, uudiste täiendamist jne. Siis tuli superstaari saade, mida asusin aktiivselt kajastama. Aina enam möllasin ringi pidudel ja seltskonnaüritustel. Ühel hetkel hakkasime koos Meelisega koostööd tegema – mina korjasin infi, tema tegi pilti. Toimetuses saime hüüdnime dünaamiline duo. Elu24 ristis meid õige pea Tipiks ja Täpiks ning praegu on vähe neid seltskonnategelasi, kes meid ei teaks. Kui kutsutakse Meelis, lähme me koos, kui kutsutakse mind, teatakse, et lähme koos.
Aga kuidas siis sai minust seltskonnareporter. Kuna meil vahepeal onlines vahetus ülemus, üks läks lapsepuhkusele ning asemele tuli MEES, keda alguses kartsin kui tuld, selgus hiljem, et tal on palju parem visioon, kui naisülemusel. Meesülemus tahtis, et igaüks teeks seda, mis tal hästi välja tuleb, kuna olin ennast suhteliselt seltskondadesse sisse sulandanud, siis teadsin paljusid isiklikult ning mul oli hea jätkata seltskonnaelu rindel.
Kuigi tõesti, selline amet toob kaasa palju vihavaenlaseid, siis õnneks või kahjuks leidub vaenlasi vaid kommenteerijate seas. Ma olen üritanud hoida staaridega, kui neid nii nimetada saab, selliseid suhteid, et töö on töö ja vaba aeg on vaba aeg ehk et kui Lauri Pedaja saabub viie õllega pärast tööd meile külla, siis nendest asjadest ma ei kirjuta, olgu nad nii skandaalsed kui tahes. Iga inimene on eelkõige inimene, ka ajakirjanik.
Tuleb tunnistada, et ma olen kohanud võõrastamist, appi, Mari-Leen on siin, nüüd ei saa midagi rääkida. Hallo, ma olen ka inimene, ma ka söön ja käin wc’s. Üldiselt saadakse sellisest asjast kiirelt üle, aga ikkagi, sellised suhtumised on vahetevahel õhus.
On olnud juhuseid, kus mulle tehakse välja, üritatakse asjadega ära osta, et ma teeksin nö ilusaid lugusid. See ei toimi. Vähemalt mitte minu puhul. Aitäh šampuse eest, aga lugu tuleb selline, nagu olukord oli – kui oli verine, siis oli verine. Ja vot sellistel puhkudel olen ma tundnud seda, et enam ei kutsuta ja tagaselga sahistatakse – malbers on tropp. Ma olen lihtsalt aus :)
On olnud olukordi, kus natukene liiga palju mõnujooke tarbinud staarid on üritanud mind sauna või järelpeole kutsuda. Tore on kui saame koos lõbutseda, kuid ma ei maga kuulsatega sellepärast, et nad on kuulsad. Ilmselgelt on seegi olnud egopauguks nii mõnelegi.
Ja mis peamine, kommentaatorid peavad mind kõige jubedamaks inimeseks maamunal, kes surgib teiste elus ja teeb nõmedaid uudiseid.
Mul on elus juhtunud vaid mõni üksik uudis, millest (pilt)uudise kangelane ise ei tea. 99% juhtudest küsin ma kommentaari juurde selle kohta, mis pildil näha on. Vahetevahel lihtsalt ei ole võimalust, kas inimene ei vasta või ei saa hetkel rääkida. Aga online’is ei saa ma teha uudist ülehomme.
Mäletan selgelt ühte lugu, kui Õhtulehe veebi esiküljel ilutses aluspesu välgutav Heidy Purga – kõik kirjutasid, et nii mõttetuid uudiseid pole mõtet teha ja keegi neid ei loe, ometi oli see vägagi loetud ja vaadatud uudis.
Lisaks kõigele ilmuvad sageli ka negatiivse alatooniga lood, mis on kõik kooskõlastatud staari endaga, sest neil on seda vaja.
Vaadake, milline hunnik uudiseid ilmub enne valimisi Savisaarest – küll avab ta turgu, vorstiputkasid ja elektriautode laadimiskohti, selle asja nimi on turundus, tal on vaja püsida pildis, et saada valijate hääli. Täpselt samamoodi on vaja lauljatel, näitlejatel, meikaritel, juuksuritel, stilistidel ja teistel orbiidil püsida, kuid töid vähemaks jääb…
Kommentaare ma enda kohta eriti ei loe, sest suurem osa neist räägib nagunii sellest, et ma olen paks, kole ja loll. Ma ei peagi kõigile meeldima, olen selline nagu olen ja mis peamine, meeldin iseendale ja neile, kellele on oluline minu isiksus, mitte mu kehakaal või juuste pikkus.
Lisaks sellele, et mind kommentaariumites maatasa tehakse, saan ma “uhkustada”, et olen kohtunud maailmakuulsate staaridega, kelle kohta tatti pritsivad netikommentaatorid saavad vaid veebist lugeda, et nad Tallinnas viibivad. Kindlasti ei olegi paljude jaoks oluline ega huvitav staaridega kohtuda, kuid minu jaoks on see töö juures kindlasti suur pluss. Ju ma olen siis väheke wannabe, aga olen seda hea meelega :)
Kokkuvõtvalt, las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Nii ongi, mina ajan oma asja ja leidub neid, kes teavad, et saavad mind usaldada ja iga nende öeldud lause ei ripu hiljem veebis üleval.