Viimastel päevadel jääb aina enam ette arvamuslugusid, killukesi siit ja sealt, kus naised jagavad #meetoo raames oma lugusid, kuidas nad on olnud ahistatud. Pooltel, isegi kolmveeranditel kordadel ma mõtlen – ah? See pole ju ahistamine! Kas ma olen nii suure taluvusega või on minu sookaaslased natuke imelikud ja nii kergesti haavatavad, et peavad isegi purjus kolleegi otsa koperdamist juba ahistamiseks.

Mind on viimaste nädalate uudiste saatel süüdistatud selles, et ma arvan, et ohvrid peaksid nurgas vaikima. Oo, ei. Ma ei arva, et näiteks “Laura Kõrgemäe tüdrukud” olid ahistamise ära teeninud või et Rõivase “ohvril” ei peaks olema võimalust rääkida või et Triin Tulev omal ajal oli peksu väärt.. Ei, mitte seda, see ei ole mu point. Mu point on selles, et sellest kõigest tuleb rääkida, aga õigete sõnadega. Ja siis kui põhjust on.

Ma lihtsalt arvan, et naiivsusel ja ahistamisel on vaks vahet. Loomulikult tuleb sellest rääkida, kui on toimunud reaalne ahistamine, tuleb inimesed loomulikult avalikustada jne Seeliku tirimine siinjuures ei ole minu silmis ahistamine, veelvähem kuskil külmkapi nurgas amelemine, kui sa ise sinna kaasa jooksed. Praegusel juhul on lihtsalt minu jaoks piir ahistamisest kuskil kaugemal kui “tantsisime liiga lähedal”.

Ja pealegi, need Laura tüdrukud pole üldiselt keegi ahistatud saanud (va see vägistamisjuhtum, kui see peaks tõele vastama), nad on teadliku valiku teinud – imen, saan plekki. Ma ei räägi siin sellest, kui keegi neile emmi pihku surub vms. Hea küll, me võime siin rääkida manipuleerimisest… Aga vaevalt keegi neid ähvardas, kui ei ime, ma lähen meediasse. Jah, see on minu silmis ahistamine. Kui sulle tehakse midagi, mida sa ei taha. Aga kui keegi su käest kinni võtab, sind melust eemale tõmbab JA SA KAASA LÄHED, MITTE END LAHTI EI REBI, siis see ei ole ahistamine.

Lugesin eile õhtul enne magama jäämist Ekspressist, kus Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika nõunik Anne Kruusement selgitab, mis asi on seksuaalne ahistamine ja mis mitte (link) ja ma sain enda jutule kinnitust, paljud naised ikka dramatiseerivad täiega üle. Kui tugineda seadusele, siis Rõivas sai küll asjatult pasa kaela.

Ka Anne Kruusement tunnistab, et tema isiklikult on suure taluvuspiiriga. Noh, nagu mina siis ilmselt. “Peosituatsioonides on tulnud ette igasuguseid olukordi, aga need ei ole olnud sellised, et oleksin tahtnud politseisse minna.”

Üks asi on see, et keegi sind ahistab ja sa tunned end vastikult selle nilbe kommentaari või liiga intensiivse käe üle oma tagumikul, aga seni kuni see pole sinu jaoks nii häiriv, et politseisse minna, ära targuta kuskil meediaveergudel sellest.

Kuna see on kinnine lugu, siis loodetavasti Ekspress mind ei tapa, et mõned lõigud siia kopeerin. Lihtsalt need kõnetasid ja võtsid minu jaoks teema ideaalselt kokku.

Võtame lihtsa olukorra. Mees ja naine tantsivad üksteise vastu liibudes. Naine tunneb mehe erektsiooni. Mees ütleb, et see ei tekkinud meelega. Kas tegemist on seksuaalse ahistamisega?

Ei. Seksuaalse ahistamise puhul peavad esinema kolm komponenti: esiteks tahtevastasus, teiseks inimväärikuse riivamine (see võib olla nii eesmärk kui tagajärg ehk kas sa tahtsidki teist inimest alandada või see kukkus niimoodi välja) ja kolmandaks tegu.

Kõik komponendid peavad olema korraga esindatud, sest erinevalt kuriteost, kus on ka katse karistatav, see väärteo puhul nii ei ole.

Kui naisele tundub olukord ebameeldiv, siis on kaks varianti. Kas ta lõpetab tantsu, öeldes, et talle ei meeldi see. Või hoiab mehest lõdvemalt kinni – kui mees teda sellisel kujul ei häiri.

Naistelehe peatoimetaja nimetas Malaisias toimunut lausa vägistamiskatseks. Jutt käib väitest, et mees kiskus naise seeliku üles ja asetas tema käe oma peenisele.

Karistusseadustiku kommentaarides seatakse kahtluse alla, et tegemist on vägistamiskatse või muu sugulise iseloomuga teoga, kui käperdamine toimub läbi riiete. Või kui toimubki läbi riiete, siis peab see olema piisavalt intensiivne.

Kes otsustab, et tegemist oli ahistamisega?

Politseinik. Tegemist on väärteoga ja nende menetlemise õigus on antud politseile.

Kui naine räägib avalikult meedias, et teda ahistati?

Selliseid probleeme peaks lahendama eeskätt politsei kaudu.

Punkt. Rõivase “ohvri” koht oleks olnud politseis, mitte Päevalehe toimetuses.