Teate, ma sain jõululaupäeval aru, et Grinch minus on sündinud. Mul polnud sel aastal seda jõulutunnet. Esmalt ei saanud me nulgu õigel ajal, siis ei aidanud selle ehtiminegi kaasa.. No polnud seda tunnet, lund ei olnud.. Ma ei tea, kuidagi polnud õige tunne. Ja kui aus olla, siis nüüd ma ootan, et saaks selle kuuse ehetest tühjaks teha, välja visata ja need jõulud ametlikult kokku pakkida.

Päkapikud käisid küll terve detsembri meie kuuse alla kingitusi poetamas, nii et jõuluõhtuks oli juba täitsa arvestatav kogus pakke. Ma ei tea, kuhu see päkapikk kadus, kes ütles, et tema sel aastal kinke ei tee..

No kadus ta kuhu ta kadus, äkki lootis minus jõulutunnet tekitada. Aga etteruttavalt võib öelda, et seda ei tulnudki.

Ma ei teagi miks, aga osad kingid tekkisid kuuse alla kirjaga, ava need kohe. Nii sain ma näiteks kuldse kontsaga kingad (link) ja tegin endale ise päkapikku, tellisin koos Hedoni kraamiga endale pajakindad ja HOIA saatis uue deodorandi (link), kummelivee (link), savi (link) ja huulepalsami (link).

Paar päeva enne jõule vedasid päkapikud kohale hirmraske kohvimasina (link) ja kuuse alt leidsin ma veel oma soovitud punased potid-pannid (link). Kusjuures need potid-pannid pakkisin ma lahti alles täna.

Meelis kinkis mulle kahed Tanel Veenre kõrvarõngad. Ühed marjad, mis on imelised ja väikesed nahkhiired, mis ei sobi mu kõrva absoluutselt.

Seega kui keegi neid nahkhiiri endale soovib, siis 100€ ja teie jagu, ma veebist praegu ei leidnudki, vist läbi müüdud need konkreetsed. Soovi korral kirjutage otse postkasti.

Kõige suurema saagi sai loomulikult Hedon

Ma olin isegi natuke kuri päkapikkude peale, et nad nii palju asju olid kokku tarinud. Oleksid võinud midagi sussi sisse varem jätta või siis üldse tulevikku. Aga samas saan aru, kui nad juba pakikontoris olid ilusti ära pakitud ja teele pandud, kus nad neid siis enam panid kui adressaadini tarisid. Mis seal ikka. Ju siis Hedon on jõuluvanakontori arvates sel aastal väga hea poiss olnud.

Ega talle midagi ette heita ei saa. Väga tubli on. Vaikselt juba räägib meid surnuks ja jõuluõhtu kild oli muidugi see, et Meelis tuli meile ka jõuluvana tegema ja kui me teda aknal ootasime, siis oli Hedon täitsa õhinas ja uksele vastu tulla ei julgenud. Kui Meelis moonutatud häälel küsis, kas sisse ka lastakse, tuli Hedon lähemale, vaatas teda läbi juuksetuti ja prillide, sammus tähtsa näoga tuppa ja küsis etteheitvalt, „issi, kus sa käisid?“ Umbes nagu, mis nalja sa teed praegu, kust sa tuled niimoodi.

Kuna Hedoni viimase aja üks põhilisemaid avastusi on “vaatame teletupse”, siis sain ma aru, et üks selline meie majja ära kuluks. Päkapikud arvasid, et kui juba, siis juba, ikka kõik neli koos. Ja need osutusid õhtu hitiks. Kõik neli võeti kohe kaissu ja vanad hiired saadeti asumisele.

Kui mina soovisin kööki, sest Hedon on suur kokkaja ja nuga pole tema jaoks võõras, samuti saab ta hakkama hommikukohvi valmistamisega, rääkimata sibulate ja munade koorimisest, siis.. Päkapikud arvasid, et mis köök see ilma pottide-pannide-mõladeta on ja vedasid needki kuuse alla valmis. Ja mis kokk see ilma põlle-pajakinnaste ja rätikuta on. Lapibutiigist on meil varem tellitud ka päevatekid ja padjad. Juba enne kui Hedon sündis. Väga ilusad ja kvaliteetsed. Pean tõesti kiitma. Nüüd tegin ise endale päkapikku ja tellisin endale ka pajakindad.

Näidake mulle poissi, kes ei tahaks autorada. Ja veel muutuva kujuga ja vilkuvat. Päkapikud teavad, mis poistele meeldib. See on hetkel veel pakis ja selle saab ta lahti teha siis kui me mu tädile külla läheme, sest see ongi plaanis sinna mängimiseks jätta.

I am officially Grinch

Päkapikkudel oli kindel plaan, et Meelis sel aastal kingitust ei saa, seda kinnitasid nad mulle veel nädal enne jõule ja siis ühtäkki teatasid nad, et nägid Meelist Solarise kandis hiilimas ja nüüd on vist pekkis. “Ta teebki sulle kingituse” kriiskas päkapikupere mulle telefoni. Mis mul muud üle jäi kui päkapikud enda heaks tööle panna. Aga ma ei suutnud ühelegi variandile jaatavalt vastata.

“Äkki toome Meelisele mantli?” Ei, ma tean, et ta seda Year’i mantlit on käinud nillimas, aga see poleks üldse üllatuslik. “Kinopileteid?” Kui aastane kinopääse oleks olemas, siis oleks just selle päkapikud talle toonud, aga kuna päkapikkudel niigi tegemist, siis mitut suvasummalist kaarti tarida ei tundunud mõistlik. “Teeme talle ise kupongiraamatu, noh, lubame, et võtad Hedoni nädalaks, või paneme talle sinna kinkekaardi massaaži või et sina ise mudid teda?” ei jätnud päkapikud jonni. Mkmm, miski polnud see, mitte miski ei kõlanud, et see võiks sobida.

Ma lootsin kuni viimase hetkeni, et ma leian mingi reisi, mis ei maksa rohkem kui 1000€ kolmele ja et saaks kas pärast jõule kuskile soojemasse kohta kui meil siin on või jaanuari alguses, et Hedoni sünnipäeval ära olla.. Aga no ei tulnud mingit megapakkumist…

Ja siis ühel päeval jäi mulle Facebookis silma (päriselt ka jäi! Uskumatu, aga kui Facebookis skrollida, siis asjad jäävad ette :D) Wooch’i käekell. Tšekkasin kohe lehe lahti (link), et mis puust kell see selline on. Neid puust kellade-lipsude tootjaid on nagu seeni pärast vihma.

Tegemist on siis kolm aastat tagasi asutatud õpilasfirmaga. Ja Wooch kellasid kannavad Toomas H. Ilves ja Taavi Rõivas, Itaalia peaminister Matteo Renzi, Gruusia peaminister Irakli Garibašvili ja teised tuntud näod. Kokku on üle maailma juba 1500 Woochi kella kandjat. Päris hea tulemus mu meelest Eesti kohta.

Tellisin kella läbi Facebooki ja suhtlus kuttidega läks ladusalt. Kell tehti täpselt mõõtude järgi, minu soovitud graveeringuga tagaküljel ja kuigi valikus oli mitu erinavat tooni, siis mulle meeldis just must. Ja kui nad ütlesid veel, et tegemist on eebenipuuga, siis mul kohe klikkis. Ma mäletan kuidas ma nagu väike laps Hamburgi raekojas trepi käepidemeid kahekümneaastaselt vahtisin, need olid ka eebenipuust. Siuke dejavu „Lumivalgukesega“ tuli peale.

Tõde on aga see, et Meelis vingutas selle kella peale nina. „Not my cup of tea“. Õnneks meeldib see kell mulle piisavalt palju, et seda ise kanda. Pean laskma ainult nats väiksemaks teha.

Ja tegelikult tegin ma Meelisele veel ühe kingituse… Tellisin talle selle objektiivi, mida tal vaja oleks.

Meelis palus mul see tagasi anda, mõttetu rahakulu. See ei tasuvat end ära. Mida päev edasi, seda enam on iga teine, kellel kaamera on, fotograaf, siis ei viitsi väga võidelda. Need pildid mis meil blogi jaoks vaja on, saame me tehtud ka olemasoleva fototehnikaga. Pere- ja portreepildid soovijatest samuti. Lihtsalt pulmapildistamiseks oleks vaja seda toru, aga no ju siis saab rentida kui vaja.

Ühesõnaga jumala fucked up keiss nende kingitustega sel korral. Lisaks oleme me samas wifis, ehk siis mida vaatan mina, jookseb ka Meelise Facebookis ette.. “recently viewed this item” – nojah siis. Ehk siis ei mingit üllatusmomenti.

Mitme tonni eest vastu taevast. Lahe. Kõige paremad kingid ongi need, mis tegime endale ise. Ma tellisin endale selle musta Lagerfeldi kella, mida ma siin mitu postitust nutsin ja Meelis ostis endale Weekendi piletid. Ja kui nüüd joppab, et me mingi reisi leiame jaanuarisse, siis olemegi rahul. Peaasi, et me teineteisel olemas oleme :) Idüll kestab veel sajaga.

Vähemalt olid teised õnnelikud

Päkapikud teadsid, et kui meie majas on pidu, siis ei saa see ju kingitusteta mööduda. Ja nii olid nad kohale vedanud kingitusi kõigile, kes sel õhtul läbi astusid.

Naabripoisile olid nad ühe Tai lapiku pakki pannud. Ma pean siinkohal muidugi meie blogilugejat tänama, kes selle päkapikkudeni toimetas.

Sel korral oli alkohol täiega teemas. Kingituste nöol. Terve õhtu jooksul jõi meie kümnepealine seltskond ära kaks pudelit Vana Tallinna glögi. Nii kaineid ja alksivabu jõule ma ei mäletagi. Igaljuhul oli meil külaline ka Makedooniast, kellele olid päkapikud pakki pannud Vana Tallinna, ikka õige suveniir, mis kaasa vedada. Ja Sandragi jäi kingitusega rahule – isiklik FLASi pokaal (link).

Ja no siis sai ta veel kohvitopsi nagu mulgi (link) ja abipaki Tai jaoks (Linea päikesesarja šampoon, juuksemask ja õli (link) peaksid reisil abiks olema küll ja Burnshield (link), ilma milleta mina kuskile päikese alla ei reisi.

Mõne kingiga olid päkapikud aadressiga eksinud, aga eks nad saavad siit ka kätte. Lapsehoidjaid ootavad kohvitopsid (link) ja ma ei saa mainimata jätta ühte usinat päkapikku, kelle õmblusmasinast tõusis ilmselt paar päeva enne jõule tuld, sest valmis kaks ühesugust dressi – meie lapsele ja lapsehoidjate lapsele. “Nüüd saavad koos kuskile minna kui te Tais olete,” naersid päkapikud kui mulle Smartposti koodi saatsid.

Selle pingiviinikanga ostsin ma juba mingi kaks aastat tagasi ja seisis teine kapis. Pärast mustikapusade sündi saatsin ma mitu seisma jäänud kangast õmblejale, et kui mul mõni idee tuleb, midagi teha, siis teeme, las seni seisavad. Nüüd peab hakkama uusi kangaid ostma, sest kõik on otsas.

Loomulikult ei unustanud päkapikud ka meie pere kõige suuremaid kommisõpru ning nii sai tellitud kaks kilost tünni Haribo komme :) Seda ma mõtlesin, kuhu need Hedoniga värvitud kruusid (link) said, päkapikud panid need koos kommidega pakki.

Oma tädile tellisin ma traditsiooniliselt meie perepildi (juba kolmas aasta järjest) ja karbi šokolaadi, mida saab Shokoboxis (link) ise disainida.

Alates nendest jõuludest, lubasin ma Meelisele, et teen talle kingituse siis kui ma tunnen, et tahan teha, olenemata kas on mõni tähtpäev või ei. Aga ühtki kohustuslikku kingitust, et on sünnipäev, jõulud, ma ei tea mis – ma ei tee. Mul on kopp ees sellest stressist, mida kinkida inimesele, kellel on kõik olemas.. ragista oma ajusid nagu viimane loll ja siis on inimene pettunud ka veel. Milleks?

Postitus sündis koostöös kõikide meie sõprade, hullude ideede ja kallite kingitustega ja siin lingitud firmadega. Aitäh. Päkapikud tegid meie jõulud imeliseks. Meie ise seda kahjuks ei suutnud.

Kas teie leidsite oma pakkidest seda mida ootasite? Kui läks nagu meiega, siis aastalõpuni kehtivad erinevad marimelli sooduskoodid, millega saate ehk endal tuju tõsta :)