Mulle kirjutas ükspäev Facebooki üks iidamast aadamast sõbranna, kellega Kakumäel vanasti hängisime ja vanasti, tähendabki VANASTI – hiigelajad jäävad kahekümneaasta tagusesse aega. Ühesõnaga, küsis ta, kas ma tema endist peiksi mäletan ja et tema endise peiksi õel on nüüd resto ja äkki ma tahaks minna sinna sööma ja seda kohta arvustada. No mõeldud-tehtud. Bronnisime laua ja läksime. Võtsime oma ustavad lapsehoidjad kaasa. Kuidas sa neid häid inimesi ikka muudmoodi premeerid ja motiveerid, eks :)

Linnuküla Resto – asukoht ja koht ise on megamõnus. Selline armas mõnus roheline maja Nõmme teel. Umbes-täpselt nagu Kohalik või Boheem või Umami või Mimosa, kus majja on tehtud resto. Mulle sellised kohad meeldivad. Hea vaheldus Kohalikule ja pole meist teab mis kaugel ka :) Päris need fäänsi-bäänsi klaasseintega kohad mulle ei meeldi. Ma ei tunne end nii fäänsibäänsina. Selline mõnus kodune ja vaba õhkkond.

Ütlen kohe ära, et vein oli väga normaalse hinnaga. Ma olen nõus maksma 2-3x rohkem pudeli eest kui see poes maksab, aga maksta sama veini eest mingi viiekordne hind on ajuvaba. Ja MAMM rabarberi-vaarika mahl oli väga hea. Kõigile meeldis, eriti Hedonile :)

PS! Kui broneerite laua ja kasutate salasõna „marimell“, on pudel veini teile tasuta! Pakkumine kehtib kuni 31.08.2017! Tingimused: laud peab olema broneeritud vähemalt kahele inimesele, kes kõik tellivad kolmekäigulise õhtusöögi :) kehtib klientidele 18+! 

Meid teenindanud noormees oli küll natuke ähmi täis, aga muidu oli ta väga tubli. Jooksis aga puhaste kahvlite ja taldrikute ja klaasidega, kui me olime, ah, pole vaja nõusid ja vett raisata nii palju, saame ühtede riistadega hakkama :)

Esimese asjana tellisime Hedonile kartulit… Ta meil selline kartulisõber ja ma teadsin, et mingit lastepraadi (pastat) ta ei viitsiks nagunii süüa ja „krõpsudega“ on tal kauem tegevust.

Aga kui tuleme söögi juurde, siis.. Kõige parem eelroog oli Burrata – ei oleks uskunud, et üks tomat-mozarella ja pesto saavad nii hästi maitseda, aga see oli tõesti hea. Soola-pipart oli piisavalt, pesto oli hästi maitsekas ja pehme tekstuuriga. Ma arvan, et see oli meie kõigi lemmik.

Teisele kohale jäi meie seltskonnas Häärberi salat, mis mulle isiklikult ei meeldinud, sest ma ei armasta kitsejuustu.

Aga.. Böff, mida ka too sõbranna mulle kiitis… Serveering kümnest 11, aga maitselt… Sorry, mina seda soovitada ei saa. See oli maitsetu. Soola-pipart ja vürtsi jäi väheks.

Kõrval oli Bloody Mary moodi snaps, mis maitses hästi, aga ma hea meelega oleks selle sinna sisse seganud ja lusikatäie vürtsi ka lisanud. Aga noh, maitsed on erinevad, mulle meeldib vürtsikas böff. Seal oli kõrvale serveeritud mingi munasai. See isetehtud munamääre oli täiega hea :)

Ja neljandaks eelroaks valisime me siia kala. Sellega oli sama jama, nats mage. Õnneks oli seal kalamari, mis andis soolasust, aga üleüldiselt, mind isiklikult see ei kõnetanud.

Pearoogadest oli meie vaieldamatu lemmik part. See oli tõesti pehme, pealt krõbe, mitte liiga punane, mõnusalt hea. Tõesti. Meie kõigi lemmik, ehk sellele võib marimelli soovitustempli peale lüüa küll.

Burger oli ägedalt serveeritud, aga pihv seal vahel oli natuke liiga medium. Samas maitse oli mõnusalt suitsune. Kartulid sõi loomulikult Hedon. Tegin nalja, et kolmandaks käiguks peaks ka talle mingeid kartuleid veel tellima.

Valikus oli ka koha, mis oli ma arvan mu teine lemmik. Mõnusalt krõbe ja mahlane.

BBQ põrsas oli hästi küpsenud, nagu rebitud liha. Aga see salat seal kõrval oli väga rändom. Või noh, ma pole suurem asi coleslaw fänn ka. Aga arvestades teiste pearoogade lisandeid, tundus see kõige igavam. Samas noh, saan aru – kartul, liha, coleslaw, kindla peale minek. Aga mina oleks midagi erilisemat oodanud.

Magustoite oligi valikus neli, sest Väikese Tomi kook oli otsas, pannkoogid ja sorbeede valik tundus igav ja kuna kõhud olid väga täis, võtsime kamba peale kaks magustoitu – Mustikas! ja Ämma sahvrist. Kui ma seda mustika pannacottat nägin, hakkasin täiega naerma, sellel oli ideaalne nimi – mustikas!

Olin panna cottas meeldivalt üllatunud, see oli tõsiselt mustikane ja pehme ja mõnus ja tõesti üks parimaid panna cottasid, mis ma söönud olen. Kahjuks serveeriti see vaarikate, mitte maasika salsaga, nagu menüüs, aga hea oli ta sellegi poolest. Seda soovitan sama palju kui parti :)

Ämma sahvrist tundus juba kirjelduse järgi mõnus ja sama hea ta ka oli!

Ja kui mina, kes ma magusat ei söö, peaks ütlema, kumb oli parem – ma ei tea. Panna cotta oli magusam, aga see teine oli just mõnusalt hapukas, erinevad maitsed ja tekstuurid sobisid hästi kokku. Mõlemad olid väga head.

Kas olete juba Linnuküla restos käinud? Kuidas teile sellised „kodurestod“ meeldivad? Kui menüüd vaatate, mida telliksite? Ja ärge siis unustage, et kui lähete sööma, bronnige laud ja kasutage koodi “marimell” – pudel veini nö minu kulul :)

Aitäh kutsumast, Linnuküla resto! :)