Umbes pool aastat tagasi küsis Kirsti, kas aitaksin tal blogi püsti panna. Klapitasime aegu, aga no ei jõudnud ikka kokku saada. Mingi nädal tagasi kui ta oma Facebooki lehele esimese taroskoobi üles pani, kirjutas ta, et nüüd on aeg, tuleb ära teha.

Saimegi kokku, kõpitsesime mingi lihtsa lehe valmis – kirstitimmer.ee – et oleks info, kuidas temaga ühendust saab, kus ta saaks omi asju kirjutada, taroskoopi avaldada ja.. kõige lõpuks ladus ta mulle loomulikult kaarte.

Ma käisin juunis töövestlusel. Sain edasi teise vooru, käisin sealgi ära. Mina olin entusiastlik, nemad olid minuga samuti rahul. Ütlen kohe ära, et juba teisel kohtumisel leppisime kokku, et minu blogi on minu blogi ja ei puutu töösse, st ma ei hakka tööasjadest siin kirjutama. “See, mida sa õhtul kell 10 teed või laupäeva hommikul, pole meie asi,” kõlas tegevjuhi suust. Ühesõnaga, sel hommikul kui ma olin Timmeri juures, tuli kutse järgmisesse vooru, mis oli täna. Just hetk tagasi lõpetasin Skype kõne regional manageriga. Uuel nädalal peaks selguma, kas ma lähen tööle või ei.

Ma kandideerisin sinna tööle märtsis, sest see kuulutus klikkis. Ma pigem ei ole otsinud tööd, vaid oodanud mingit erilist pakkumist. Ju see siis oli piisavalt eriline, et ma oma CV teele panin. See tundub suht minu teema, Facebookid, Instagramid, sisuturundus, ürituste korraldamine – no minu suht igapäevane elu, aga palka saab ka.

Ma tunnen kohati, et ma olen sellest blogist väsinud. Ma tunnen justkui survet, et ma pean postitama. Ma tean, ma ei pea. Mõnikord lasengi minna, midagi ei juhtu kui ma paar päeva ei kirjuta. Teistpidi tahaks vaheldust. Ma olen neli aastat peadpidi blogis olnud, teinud sellest oma töö ja sissetuleku. See meeldib mulle, aga samas.. tahaks olla vahepeal tavaline inimene, kellast kella töö ja kohustustega, pluss stabiilsusega, mida see pakub.

Ma elan blogist väga hästi ära. Üldse ei kurda. Aga ikkagi on see, et üks arve laekub siis, teine siis, kolmas siis. Ma olen katsetanud ka seda varianti, et teen arved kõik üheks kuupäevaks. Siis on tunne, et issand, raha pole. Tegelikult on küll, aga kuidagi tekib jälle mingi imelik tunne. Hea kui arvel koguaeg ikka kolme-neljakohaline number vastu vaatab.

Igaljuhul palusin ma Timmeril esimese asjana uut tööd vaadata. Ta kiitis selle heaks, kaardid arvasid, et peaksin väljakutse vastu võtma ja kuigi algus on raske, siis saan hakkama. Lasin vaadata ka oma praegust tööd (ehk siis blogimist). Ta ütles, et ka sellega läheb hästi, aga ma muretsen vahepeal liiga palju. Aga et mingil hetkel saab seegi töö uue hingamise.

Ta nägi rasedust. Tegelikult lausa kahte. Elame-näeme! Aga ehk ongi see uus hingamine, mis blogi ees ootab?

Ma küsisin igasuguste asjade kohta, mis mu elus hetkel nö teemas on ja iga asja kohta tuli kaartidelt sulakulda. Kõik ongi täpselt nii. Ainuke asi, mida ta ei näinud, on talvine reis. Ütles, et kui ma ka lähen, siis rasedana. No, good to know!

Igaljuhul, ma ei taha siin suure suuga kõike välja pläkutada, mis ta rääkis, aga üks on kindel – kaarte ta lugeda oskab ja ei räägi ta seda, mida sa kuulda tahad, vaid seda, mida kaardid ütlevad – tõtt, isegi kui see on valus, on see reaalsus.

Minge tšekake nüüd ta kodukale ja pange aeg kirja kui teil on põletavaid küsimusi, millele vastuseid tahate. Ja kusjuures aina enam satub Kirsti juurde ka mehi.

Minuealised meesterahvad satuvad mu juurde tavaliselt naise “lohistamisel” ja tööprobleemidega. Alati on asi rahas.

Need mehed ei taha kunagi vaadata isiklikku elu. Alles siis, kui olen neil jalad alt löönud öeldes asju, mida ma ju kuidagi teada ei saa ja mida isegi autos ootav kaasa ei tea…vot siis ütlevad, et “no vaata siis korra seda teist asja ka”. Muide, see teine asi on tervis, mitte isiklik elu!

Mehed lahkuvad tavaliselt üpris hämmeldunud ilmel.

Enamasti, mitte alati, aga enamasti tulevad nad paari nädala jooksul tagasi. Ja siis küsivad kõike seda, mida esimesel korral ei julenud või ei tulnud pähe küsida, sest esmane shokk teemal “kuidas sa selliseid asju tead? Kaardid ei saa ju rääkida!” lülitas muud teemad välja.

No ja siis, kui nad on need eraelulised küsimused ka ära küsinud, vangutavad pead ja tõdevad: “Kurat, täitsa uskumatu, aga sõpradele ei julge küll tunnistada, et ongi võimalik, et keegi näeb su asju!”