Instas kirjutas keegi, et tahtis meilt kärgpere kohta küsida, aga kuna meil seda pole, siis ei saa väga küsida. Uuris hoopis, kuidas me suhet värskena hoiame, kuidas vürtsi lisame. Sellele vastasin eile, aga kärgperedest saab tegelikult kirjutada küll.
Kärgpered, või oleks õigem öelda, lapse solgutamine
Kärgperedes ma arvan asi toimib, on sinu lapsed, minu lapsed ja meie lapsed ja nad toimivad koos. Kui ei toimi, siis mina naisena sellises suhtes ei oleks, kus mees ühte last või mõnda last poputaks ja teist mitte või neid kuidagi eristaks.
Olen oma elus näinud ühte kärgpere, kus oli naise tütar ja mehega ühine laps ja see ühine laps sai kõik mis tahtis ja naise laps oli nagu tema oma, kelle asjade eest pidi alati maksma tema jne. Mina sellises suhtes ei oleks. Ei teeks oma lapsele seda. Ei valiks meest, kes minu last ei aktsepteeri. Kerge öelda, raske teha? Võib-olla. Aga nii egoistlik ma ilmselt ei oleks, et seks oleks parem kui lapse heaolu.
Samuti ei mõista ma neid naisi (just just, lugesite õigesti, naisi mõistan hukka), kelle elus on laps(ed) ja tuleb uus mees, kes on nõus lapsi kasvatama nagu enda omi ja naine keelab seda teha. Need on minu lapsed, mina otsustan kuidas on.
Ei, kui sa oled võtnud endale mehe, olete te pere ja ka temal on sõnaõigus laste kasvatamises. Eriti, mis puudutab korda ja kontrolli. Ei ole nii, et lapsed istuvad sulle/teile pähe ja sa lubad neil teha, mis nad tahavad, sest nad on lapsed. Ja siin ei ole vabanduseks see, et näiteks mehel ei ole last. Mõni lastetu mees on parem isa, kui mitu last ilmale toonud naine. Meie tutvusringkonnas on mitu sellist meest, kellele ma iga kell Hedoni kasvatamise võiksin usaldada. Oluline on see, et kui last tehakse koos või elatakse koos, siis seda last ka kasvatatakse koos.
Kolmas variant on siis see laste solgutamine – nädal emaga, nädal isaga või kuidas jumal juhatab. Ühed reeglid ühes kohas, teised reeglid teises kohas. Kui üldse on reeglid. Kipub olema, et ühes kohas on reeglid, teises pole neid üldse. Kohutav. Kõikide jaoks.
Näiteks mu sõbranna leidis endale mehe, kellel on varasemast kooselust laps. Mu sõbrannal pole lapse vastu midagi, kui toimiks mingidki reeglid. Aga ema juures teeb ta mis tahab, sööb millal jumal juhatab, käib õues kuidas ise tahab.. Aga sõbranna tahab, et perel oleks ühine söömise aeg, et peetaks kinni elementaarsetest viisakusreeglitest, vanematele vastu ei hauguta, kuulatakse sõna, ollakse viisakas jne.
Tulemus on see, et kui laps tuleb nädalaks, on ta neli päeva ümberõppel, viiendal päeval juba harjunud, kaks päeva on korralik ja läheb oma täiesti reeglivabasse maailma tagasi ja ülejärgmisel nädalal hakkab kõik otsast peale.
See on kindlasti keeruline teema, aga nagu ma ütlesin, kui mul endal oleks lapsed, valiks mehe, kes mu last aktsepteerib ja võtab kui enda oma kui minuga koos tahab olla ja ma annan talle vabaduse osaleda ka lapse kavatamises. Kui mu mehel peaks olema laps, peab ta harjuma meie pere reeglitega. Ja kui vaja, võtaksin ta üldse meile elama ja enda kasvatada. Aga siin on tuhat sellist fakti, mis on kindlasti igas olukorras erinevad ja ei saa mingeid plaane ette teha vaid tuleb otsustada jooksvalt. Aga teeksin siis, endale ja samuti lapsele mõeldes, parima valiku.
Kui sul peaks olema kärgpere või laps eelmisest kooselust või partneril laps eelnevast kooselust, siis räägi kaasa, kuidas teil need asjad on lahendatud? Kes otsustab, kes maksab, kes vastutab. Kas on rohkem lapsevanema rida või teie rida kuna olete koos?
Meil on kodus kärgpere. Mu tütar oli 2.5aastane, kui ma tutvusin oma abikaasaga. Alates esimesest päevast on ta kohelnud mu tütart nagu enda last. Kõikides olukordades. Nüüd juulikuus ta lapsendas ära mu tütre. Ehk siis tal on nüüd ametlikult kaks last. Meie ühine ja vanem neiu ka :)
Abikaasa on olnud alates 3ndast koos olemise kuust tüdrukule issi. Meie ei sündinud ega suunanud, kutsusin koguaeg, et onu. Aga tüdruk ise hakkas kutsuma issik ja nii on. Väike neiu aasta tagasi sündis siis suuremavaldas soovi, et tahaks ka sama nime mis teistel on. Ja sealt edasi alustasime peresisest lapsendamist
Kuid alguses olin mina ka väga kahtlustav ja kaitse positsioonil kui ma tutvusin oma abikaasaga. Ma ei julgenud neil alguses kokku saada, ma hoidsin melissat eemal sellest suhtest. Kartsin, et saab laps ja saan mina haiget.
Alati olen ma öelnud mehele, võtsid minu siis võtsid ka lapse. Üksi mind ei saa :) ta ei tahtnudki ainult mind ☺️
Seda on nii hea lugeda :)
esmalt vabandan, et t2pit2hti pole :) Agaa, meil on peres asi just seda halvemat pidi. Elukaaslase laps elab muidu emaga, kuid p2ris tihi on meie juures. Laps juba teismeeas, kuid t2iesti apaatne, mitte millestki ei r22gi ning mitte miski talle huvi ei paku. Kui yritan mingeid meelelahutusi v2lja m6elda(nt kino, teletorn vms), siis k6ik see on tema jaoks monotoonse h22lega: “ok” voi “norm”. Elukaaslane ei arva, et midagi valesti on kui n2dalavahetuse jooksul meie vestlus on ainult “tere” ja “head aega” kui laps tuleb meile ja l2heb meilt 2ra. Ykski toit talle ei maitse(ei tee mingeid uhkeid toite, mida lapsed ei s66ks vaid tavalised kodutoidud), laua 22res istutakse nagu oleks taldrikul ei tea mis ning lihtsalt songitakse. Yhes6naga v6imlen mis ma v6imlen, miski sellele lapsele huvi ei paku ning minusse suhtutakse nagu tyhja kohta. P6hjus tundub olema selles, et laps ei saa kodus t2helepanu ning meil olles ehmub v6i tunneb ennast alati kohmetult kui yritan temaga mingeid tegevusi v2lja m6elda v6i kui olen talle ostnud uusi asju vms. Nyydseks olen juba loobunud yritamastki….
Võib olla mina olin ka noorena selline laps. Mulle väga meeldis kui olid mingid tegevused aga oma arvamust ma kunagi ei avaldanud ehk ma tahan öelda, et kui otsid tegevusi siis ära küsi lapselt vaid minge ja tehke. See ok või norm vastus ju näitab, et ta ikkagi hullult vastu ei ole. Kuigi mina seda välja ei näidanud siis mulle sisimas ikkagi väga meeldis kui ema mind kuskile vedas. Näiteks eelmisel päeval ütle lapsele, et homme läheme teletorni, et ta saaks selle mõttega harjuda ja siis lähetegi. Ära küsi temalt arvamust aga hoia teda asjadega kursis. Kui ta ikkagi on väga mingi asja vastu siis ta ütleb ja ära sunni seda talle peale.
Mulle ei meeldinud olla tähelepanu keskpunktis, tahtsin jääda tagaplaanile. Otsi selliseid vaikseid tegevusi, kus te lihtsalt olete. Kino ja teletorni näited olid head, te lähete ja ta võib olla tema jõlgub lihtsalt vaikselt kaasa aga mis siis. Nii talle sobibki. Kui tahate näiteks bowlingut või minigolfi mängida siis minge ainult oma perega. Kui talle need mängud sobivad siis alles võite suurema seltskonnaga minna jne
Lihtsalt minu mõtted, võib olla antud laps on üldse teisest puust ja peab teisiti lähenema aga äkki mu mõtted ka aitavad. Põhjus miks mina selline apaatne olin oli arvatavasti see, et ema sundis mind muusikakoolis käima ja kuigi ma võitlesin selle vastu nii palju siis lõpuks andis see mulle signaali, et ei ole mõtet oma arvamust avaldada, sest ema nii kui nii sellega ei arvesta + koolikaaslaste poolt teatud kommentaarid (ei olnud otseselt kiusamine aga mõjusid mulle raskelt), mis mu enesekindluse nii alla viisid.
Sul vist pole teismelisi lapsi. 90% sellise käitumisega nad ongi :)
Tüüpiline puberteetik ju :)
Mäletan isiklikult väga hästi seda aega, tahtsingi omaette olla. See, kui ta kuskile kaasa tuleb, on juba iseenesest väga hea näitaja. Ning üldse ei saa ma aru sellest, miks peab inimene rääkima, kui ta ei taha? Las ta olla. Küsimused stiilis, kuidas koolis läks? Läkski normaalselt, tavaline argipäev. Mul ei ole praegu ka iga jumala tööpäeva kohta midagi erilist rääkida. Kui midagi erilist ei juhtunud, oligi üks päev teiste hulgas.
Minu arvates on asi palju lihtsam, talle ei meeldi lihtsalt teie juures, st et ei meeldi et vanemate mingite kokkulepete pärast PEAB tema mingi aja teie kodus veetma, ega lastelt ju ei küsita kus nemad olla tahaksid.. Ja nii ta siis võtabki seda teie juures olemist kui mingit asumisele saatmist, on stressis ja tujutu ning üritab selle aja lihtsalt üle elada. Ise oleksid rõõmus ja avatud, kui peaksid vastu tahtmist kellegi juures olema?
Mul oli laps alla aasta kui oma abikaasaga tutvusin. Kohe võttis lapse omaks, nüüd ka lapsendamine käsil. Laps ei teagi oma bioloogilisest isast midagi. Koos on meil ka ühine laps ja mõlemaid võtab võrdselt.
Lisaks mehel on ka endisest elust laps, kes meiega ei ela ja käib vahepeal külas. See on sama nagu sina oma sõbranna juttu kirjeldasid. Kasvatused on nii erinevad, alati kui tuleb siis on tükk tegemist, et laps kuulaks ja käituks reeglite järgi mis meil on. Lisaks lapse ema on lapsele rääkinud, et minu sõna kuulama ei pea jne. Kasvatused väga erinevad ja nii on ausalt raske.
Oh, see on veel eriti haige kui teine pool ussitab. Nt mul ühe sõbranna mehe laps tuleb neile, siis küsib iga kord, et millal te issiga lahku lähete? Te ei sobi üldse kokku.. no kuueaastane ei peaks selliseid asju küsima, seda enam, et neil kõik ok, ei tülitse ega miski tekita küsimustki lahkumineku kohta.
Mul ka kärgpere. Elan lastega uue mehe juures, kes saab nendega väga hästi läbi. Alguses oli natuke probleeme kuna ta ise mõtles et ei või lastele midagi öelda, neid keelata vms. Ütlesin talle, et kui elame ikka koos siis on ka sinul sõnaõigus laste kasvatamisel. Kõik olekski idealne ja elaksime nagu üks pere aga ikka peab lapsi “solgutama”. Laste isa alimente ei maksa ja algselt oligi kokkulepe, et oleks siis pool ajast lastega. Aeg on tähtsam kui raha. Praeguseks kujunenud välja et 2 päeva nädalas heal juhul lapsed seal. Kui teemaks võtta siis hakkab ka oma nädal ja nädal juttu ajama ja proovib hakata kinni pidama sellest. Laste isal ka uus naine, kellel omad lapsed. Ja minu lapsed ei tahagi väga sinna minna enam.
Eks keeruline ikka ole ja sellest teemast võiks palju rääkida. Ise proovin vähemalt suhted sõbralikud hoida laste isaga ja see on üldiselt õnnestunud ka. Ise teab palju lastega koos olemiseks aega võtab. Tema uue naisega pole sõnagi vahetanud, sellel mu vastu mingi hoiak. (kärgperena elanud 1,6 aastat)
No seni kuni ta nende vastu huvi üles näitab ja tegeleb, siis vist ongi hästi. Kui blokkima hakkab, siis nõme. Ja alimente ma küsiks ikka, kas ta oli lihtsalt doonor? :)
Elan Norras ja siin on norm et laps on nädal ema juures nädala isa juures. Kui esimese lapse isaga lahku läksime siis oli tudruk alles aastane ja ütlesin talle kohe et nii see olla ei saa ja ei hakka ka kunagi olema et väntsutatakse kahe kodu vahet. Meil on onneks head suhted omavahel säilinud ja kui on neiu isa juures siis ta üritab nii palju kui võimalik sama rutiini jälgida. Eks ikka issi juures veidi “lodvam” aga nii ongi hea… kodus on rangemad reeglid. Isa juures on neiu iga teine nv (reedel läheb isa järgi lasteaeda, esmaspäeval viib tema) iga kell nädala sees võib ta tulla ja võtta tüdrukut viia kinno või sööma vms neil siis pähe tuleb… uue mehega pole kordagi olnud et uus laps saaks rohkem vms… kõik on võrdne ja tegelikult kuna ühine laps veel rinnalaps siis saab suurem rohkem tahalepanu temalt…
Kahjuks on aga tutvuskonnas vaga palju katkiseid peresid kus nii hea ei ole. Ei lastel ega vanematel…
Nii hea on lugeda terveid ja normaalselt toimivaid lugusid :)
Abiellusin teist korda kui poeg oli 12 aastane.
Mees ütles ausalt, et ta mõtles pikalt, kas tahab, suudab olla vanem minu pojale (umbes 12 aastat hiljem tuli jutuks) Ennem kui sõrmuse mulle sõrme lükkas..
Praktikas,andis oma perekonna nime, oli/ on, teeb nagu oleks oma poeg, suunab, keelab, hoolib kuigi jah mingit vereliini armastust õhus tunda pole, õnneks on hea sõprus ja arvestamine, austamine.
Samas kõik mehed 99%, seavad suhtes esikohale naise, ka omaenda järglastest ette poole..
Kunagi pidasin seda väga valeks aga tegelikult nii ongi, väga õige.. Sest mees /naine olid kahekesi, lapsed on etapp kuni 20 aastat.. Siis oled ju taas kahekesi
Meelis seab kindlasti Hedoni esikohale! Võimalik, et see tema enda katkisest lapsepõlvest tulenevalt, et tahab oma lapsele 101% olemas olla, mitte näägutada, karjuda, tähelepanuta ja mis peamine, armastuseta, jätta!
Mina olen see ‘võimatu nõid’ kes viskas (sõna otses mõttes) sellise mehepojad elamisest välja kui me ühine laps sündis. Jube siis nägin kuidas ühine laps oli a ja o. Kuid mu esimene laps, keda muidu hoidis väga jäi kuidagi kõrvale. Sageli sai ilma asjata pragadagi. Oli sõda, et kuidas jätan lapse isata jne. Aga jäin kindlaks – pigem üksinda, kui sellises kooselus kus lastel vahet tehakse.
Tänasel päeval olen aga deitimas ühe mehega. Temal lapsi pole. Minu lapsed talle meeldivad, klapivad lapsedki. Ja oleme rääkinud ka tuleviku teemal. Ja ta mainis kohe ära, et tema ei tee lastel vahet kuna pärineb ise kärgperest ja tema isa võttis kõiki lapsi ühtemoodi. Seega võtame rahulikult. :)
Olen näinud kõrvalt kuidas reaalselt naine ise näeb, et mees ei salli tema last. Juba selle nn deitimise aegu. Mees reaalselt kiusab, halvustav ja mõnitav last. Naine aga elab juba 10dat aastat selle mehega koos ja ühiseid lapsi on juba pool lasteaiarühmatäit. Ja siis mine vingub mööda küla, et mees selline ja selline… Aga ise midagi ei tee. Ärgem siis vinguge ka.
Tere, meil on kärgpere. Minul 2 poega, elavad minu ja mu uue abikaasaga, juba 8 aastat koos oldud ja sellest 6 abielus. Mehel oli 2 poega ja 2 tütart, keda kasvatas enne minuga tutvumist üksi, naine lihtsalt kõndis minema ja jättis oma lapsed maha. Mina olen neile ema eest olnud ja neid hoidnud, kasvatanud, koolitanud. Nüüdseks käivad lapsed ka aeg ajalt oma ema juures, kuid aktsepteeritakse rohkem meie kokkuleppeid ja kodust korda, ema juurde minnakse ainult selleks et midagi saada. Eks selle olukorra on ta ise tekitanud. Aga meil kõik toimib, omavahel lapsed nimetavad üksteist õdedeks vendadeks, eks lahkhelisid neil omavahel ikka on aga oleme õpetanud, et omavahel tuleb asjad alati selgeks rääkida! Laste ema mind ei ole siiani omaks võtnud, ma olevat röövinud ta pere, kuigi nii see pole. Mees oli enne minuga tutvumist 2 aastat lastega üksi. Ning lapsed on ise otsustanud meiega elada, mitte oma emaga.
Olen ka näinud seda, et uue mehe lapsi ei võeta omaks. Minu lähisugulasel oli sama moodi, leidis mehe, kellel oli eelmisest kooselust u 3-aastane laps. Sugulane ei sallinud mehe eks naist mitte silma otsaski, sama suhtumine oli ka lapsesse. Rääkisin küll, et hallo, laps ei ole süüdi, et milline ema jne. Küll ei lubanud raha anda lapsele jne… mingi aja pärast said sugulane ja tema uus mees lapsed ja läksid lahku… nüüd on minu sugulase eks mehel uus naine, kellel ka väike laps. Aga sugulasel on vaja koguaeg raha, autot – mees maksku kõik kinni, sest laste pärast eksole… aga kui nüüd vaadata, kuidas tema suhtus tol ajal mehe lapsesse, siis nüüd saab ilmselt tunda sama. Mees tahab koguaeg uue naisega olla, võibolla nii palju ei jää aega laste hoidmiseks, noored armunud vist ikka tahavad igal pool käia ja kahekesi olla ja nüüd on ka uue naise laps…
võibolla väike õpetus, et ära tee teistele seda, mida ei taha endale. Igaljuhul lapsed on lapsed ja isegi kui need pole enda omad, siis niimoodi ära põlata ja mitte sallida ikkagi väga vale. Kas mees peaks sellisel juhul naise maha jätma, kui ta ei suuda last ùldse omaks võtta?
Õnneks hetkel elan mehega, kellega 1 ühine laps. Isa on enamus ajast lapsega kahekesi, sest emme töötab. Ei kujutaks ette, et peaksin kemplema sellistel teemadel.
Ma pole vist kunagi ühtegi blogipostitust kommenteerinud, aga nüüd küll tundsin mingisugust ülekohust.
Mina olen ka see kohutav ema, kelle laps elab nädala minuga ja nädala isaga. Ma ei arva, et selline elukorraldus ei toimi. Samuti on ka laps öelnud korduvalt, et talle selline korraldus sobib ja midagi muuta ei tahaks. Nii on juba viimased neli aastat olnud.
Laps on alati kaitstud ja hoitud, ükskõik kus ta siis parasjagu on. Lapse vajadused on kõik kaetud ja turvatunne mõlema vanema poolt tagatud. Muidugi on kahes kodus erinevad reeglid ja tavad. Meil selline süsteem toimib väga hästi. Laps on alati esikohal. Suuremad asjad arutame alati kolmekesi omavahel läbi, et ei tekiks lahkhelisid. Lapse esinemistel jms oleme alati mõlemad koos kohal.
Mis ma öelda tahan, ei tasu kõiki panna ühte patta. Ka kärgpered suudavad toimida ja veel väga hästi. Alati ei pea olema lapsed need kannatajad ja lapsevanemad need halvad kes soovivad ka mingil hetkel oma eluga edasi liikuda
Ma pidasin silmas “kohutava ema” all seda, kes ei luba uuel mehel oma lastekasvatuses osaleda.
Meie kärgpere on nii et mehel oli enne laps. Nüüd meil kaks ühist last. Kõige vanem on kohtuotsusega mehele määratud. Seega meie kasvatada. Aga ema juures käib ja ema ema elab meil LIIGA lähedal. Algul susis last meie vastu üles. See on naljakas värk, et tundus nagu päris ema ei tahaks et laps kuskile kuuluks.
Raha teema on nii, et laps tuli ema juurest koju, ja kui prügikastis kommipaberit nägi, siis sain mina sõimata et miks tema ei saanud. Et algul arvas vist et me ei tohigi elada, kui tema ema juures. Kellegile külla minna, midagi süüa, keegi meile külla tulla jne. Aga nüüd kui tema tuleb ema juurest uute asjadega, mida minu lapsed tunnevad??? Ja minul oleks nagu keelatud oma lastele asju osta. ( seda arvab siis see abikaasa laps)
Alguses ei olnud asi nii kritiiline. Aga korra käisin poes ja naersin abikaasale et minu tänane heategu on tehtud, et ostsin suur perede ja vähekindlustatud perede lastele kooliasju. Kostus tagaistmelt abikaasa lapselt siis :” Kas te nüüd hakkategi teistele ostma ja meile ei osta?” See summa oli meie pere rahakotist tühine mõni euro. Aga siis sain mina aru et minu rahakott ei ole selle lapse rahakott. Ja sama lugu oli Toidupanka toidu ostmisega:”Sa ju ei kavatse ometi osta?” Mina olen olnud lapsepõlves näljas ja aitan kui saan, see on minu kohus kui mul endal juba kolm last, ja nad peavad ka aru saama et neil on ikka kuradima hea elu ja paljudel ei ole seda. Ja siis tuleb abikäsi ulatada, kui võimalik.
Meie pere raha on nii, ühine toiduarve X summa. Mingid arved maksab mees, mingid mina. Majalaenu maksame pool ja pool. Ülejäänud on meie isiklik raha ja mees saab ka alimente. Siis tema lapsele riided ja kooliasjad tulevad ikka mehe poolt.
Aga lastel on ikka päris raske, sest üks laps käib iga natulese aja pärast kuskil tädi juures. Minu lapsed tahaks nagu ka minna. Temal ema juured poolõde, kelle pärast ta üldse tahab ta juures käija. Muidu ei käiks vist üldse. Lapsel oli varem selline stress et iga kord kui sealt tuli oli haige.
Siis need et sealt öeldakse et mida mina kodus õpimise ja kooliasjadega nõuan on vale või ei pea nii tegema….
Ja loomulikult on suhtlus vanemate vahel oluline. Aga kuna lahkuminek oli petmisega anti laps ukse peal üle ja kõik. Nüüd aastaid hiljem said nad aru et peab suhtlema… Et plika juba peaaegu pube ja valetab ja vassib… Nii meil kodus kui ka siis ema juures….
AGA ME SAAME HAKKAMA :)
Super tubli! Edu edaspidiseks!
Võib-olla panen teemast mööda, aga kas ma olen ainuke, kellel tuli meelde see naine, kes sõidab miskise pruuni kiaga (merlevärv?). Iga pildi all on “minu laps” “meie laps” “ meie koer” – et üks laps on minu ja teine laps meie? Wtf?:D mida see vanem tütar tundma peab..? Im i the only one, kes nii arvab?
Ma ei tea kellest sa räägid :)
Minul on laps eelmisest suhtest, pooldan kindlasti seda, et laps on 1 vanemaga ja ei ole mingit solgutamist ja veel vähem mingit kasuema talle…
Õnneks /kahjuks andis lapseisa koheselt ära hooldusõiguse ja kõik :)
Ei ole soovinud ta kunagi last näha ega temaga seotud olla :)
Esimesed 2 aastat olin lapsega kahekesi.
Kindlasti tuleb inimestel uus suhe ja palun ära jäta oma last sel hetkel kõrvale! Ütle talle igapäev kui palju sa teda armastad ja hoia teda veel rohkem
Minul eelmisest suhtest lapsed ja nüüd uus mees ja ühine laps ka. Meil kodus kõik võrdne, ei tehta vahet ei rahaliselt ega muul moel.
Laste isa on nagu kuuvarjutus. Iial ma keelanud pole suhtlemist aga pole huvi ja väidetavalt võimalust ( elab poole tunni kaugusel). Nojah, pole siis pole.
Õnneks on lastel kodus tore meessoost eeskuju.
Varem oli isa aktiivsem aga peale uue kaaslase leidmist ei ole aega tal ja ka rahalised probleemid.
Õnneks ta mu uut meest aktsepteerib ja saab aru, et tema laste jaoks reaalne isa.
Iga mees pole isaks loodud.
Minul on eelmisest kooselust tütar(10.a) ja praeguse mehega on tütar(2,3a). Oleme mehega koos olnud pea 8 aastat ja terve see aeg on ta vanemat tütart kasvatanud ja armastanud nagu enda oma. Ta ei tee neil vahet, mõlemad on võrdsed. Vanem tütar hakkas “kasuisa” ka issiks kutsuma, enda soovil :)
Ma oleks ta paugupealt maha jätnud, kui ta oleks lastel hakanud vahet tegema…Mu mees on lihtsalt imeline :)
Vanema tütre isa maksab ainult alimente, aga kokku nad eriti ei saa, vahepeal kui vanaema juurde satuvad samal ajal…aga muidu ei mingit suhtust.
Minu endise elukaaslasege oli koos elu kestnud 6a. Sellest suhtest sündis meile armas poisi klutt( kellel nüüd vanust 5a) . Kui poiss sai 1 otsustas mees et ta tahab midagi muud suhtest ja läks ära.
Olin solvunud ja hirmul kuidas edasi hakkama saan
Aga siis tutvusin oma praeguse elukaaslasega kellega olen koos olnud 4a. Me hakkasime üpris kiiresti koos elama kuna tahtsin näha kuidas talle sobib pere elu ja kuidas ta lapsega sobib. Aga ta võttis lapse kiiresti omaks ja on seni maani alati tema jaoks olemas. Laps kutsub teda eesnime pidi.
15.01. Sündis meil esimene ühine laps. Ja ei saa öelda et teeb lastel vahet . Võttab mõlemaid kui oma lapsi.
Aga meie suhtlus eksmehega näeb välja selline et kui lasteaia puudutavad asjad me suhtleme ja arutame. Lapse küsimused samuti. Ning laps käib isa juures. Isa käib vahest meie juures lapsega kokkusaamas. Lapse sünnipäevadel käib ka . Ühesõnaga meile on tihe suhtlus
Ma võin tänada et mu praegune elukaaslane on väga mõistev sellise suhtluse juures. Mul vahest olnud nii et praegune elukaaslane on viinud lapse isa juurde. Ja ta ei tee sellest probleemi
Aga et selline suhtlus on toimima saadud on väga pikk koostöö lapse pärast. Et ta näeks et ta saaks usaldada nii emmet kui issit.
Jumal tänatud, et kommentaarid on anonüümsed teiste jaoks, muidu löödaks mind risti. Aga räägin siis teoreetiliselt õela kasuema poolt.
Mehel on ühest suhtest/vb ka lihtsalt voodikaaslasest juhtunud “ups” ja on saadud laps. Mina sain sellest teada siis, kui meie suhe oli juba päris tugev ja minema kõndimine ei olnud variant. Minu ideaalmaailmas on ikkagi minu pere ja minu lapsed, muud asjad lihtsalt ei sobi. Saan aru, et ideaalmaailma pole, aga ma teen kõik võimaliku, et minu idüll siiski mingil määral toimiks.
Ütlen ausalt, mees hetkel selle lapse vastu huvi ei tunne. Ta ei ole halb inimene, aga lihtsalt ei ole võimalik tekkida isaarmastusel, kui ema ilmub välja siis kui laps on juba paari aastane, et ah olin rase siin vahepeal ja sünnitasin, köhi pappi nüüd. Nii see lihtsalt ei käi.
Räägime mehega nüüd ühise pere loomisest ja oma lapse saamisest. Nii kaua, kui on asi minu võimuses, ei saa minu laps teada selle teise lapse olemasolust. Isegi siis, kui isa ükshetk otsustab lapsega kohtuda. Räägin alles siis, kui ta on piisavalt vana, et suhteid luua. Vältimaks nende omavahelist tutvumist mõnel teisel levelil. Ma saan aru, et laps ei ole vanemate tegudes ja olemuses süüdi, aga ma lihtsalt ei näe sellel lapsel kohta meie elus. See teema oli minu jaoks emotsionaalselt nii raske, et ma ei suudaks seda last omaks võtta. Kindlasti võin kunagi oma sõnu süüa, aga hetkel on minu emotsioonid sellised.
Olen ise kärgperest pärit, nö see kõige esimene laps. Ema viis mind teise Eesti otsa elama, seega isaga kokkupuudet iga päev ei olnud. Ma sain siiski külas käia vaheaegadel ja muidugi nüüd on kahju, et siiski nii vähe, aga samas ma ei pane kellelegi pahaks ka. Ju siis selline elukorraldus oli tol hetkel kõigile sobilik. Peale mind sündis õde, kellega mul ei ole kunagi kontakti olnud. Samal põhjusel, et õde oli peale sunnitud laps. Naine käis väidetavalt aborti tegemas nagu neil kokkulepe oli, aga miskipärast sündis ikka laps. Ma nägin kõrval kuidas see tegelikult minu isale mõjus, pidev surumine minu vanaema poolt, et saage kokku ja tulge mõlemad minu sünnipäevale jne. See tegi isa õnnetuks ja ta ei tahtnudki enam vanaema juurde minna. Olen üritanud õega nüüd kontakti saada, kuid see oli ühepoolne huvi, seega jätsin asja katki. Ta on minu jaoks lihtsalt paberil õde, ei enamat, ja ausalt ei tunne puudust ka. Peale õe sündi leidis isa endale elukaaslase, keda ma üldse ei sallinud. Koguaeg rääkisin elukaaslasele, et minu issi ja minu issi. Kui ta siis ükskord ütles et jah ongi sinu issi ja ma ei võta teda sinult ära, siis ma rahunesin maha ja hakkasin teda aktsepteerima. Hiljem sündis neile 2 imearmsat poissi, keda ma küll tihti ei näe, aga nad on siiski päriselt vennad. Kahjuks isa suri suve algul, kuid tema elukaaslasega saan siiani hästi läbi ja nad on ikkagi minu teine pere.
Ma ausalt austan neid naisi/mehi kes võtavad võõrad lapsed omaks. Te olete imelised!