Kas annaksid oma kallima eest elu?

Lugesin Marise blogi ja tal oli seal teema, millest me oleme Meelisega mitmeid kordi rääkinud – kui oleks võimalus, kas jään elama mina või tema, mis valiku ta teeks, või vastupidi, kui see oleks minu otsustada.

No oletame, keegi sihib Meelist relvaga, siis sa automaatselt ju hüppad ette. See on lihtsalt instinkt. Seal blogis välja toodud “Titanicu hetk” oli, et kui sul on üks uks, millele mahub üks inimene, siis kas läheksid sinna ise või pakuksid seda oma kallimale. See tähendab minu jaoks seda, et sul on aega mõelda rohkem kui sekund, et instinkti pealt käituda.

Mina julgen jumala ausalt öelda, et mina annaksin ukse Meelisele ja langeksin rahus veepõhja. Samamoodi, kui mul oleks valik kas ma hüppan ise uksele või annan selle Hedonile, siis annaksin iga kell Hedonile. Okei, ma võib-olla prooviks korra, äkki mahume sinna koos, aga kui ei mahu või ongi valik, et ainult üks saab sinna minna, siis jääks sinna tema.

Ma ei ütlegi, et ma ilma Meeliseta hakkama ei saaks. Saaksin. Peaksin saama, mis mul üle jääks. Aga Meelis oleks Hedonile 10x parem vanem kui mina. Jaaa, ma võtan vabalt Hedoni ja ostan homseks viimase hetke pakkumises reisi ja võin temaga tunde puslesid kokku panna ja raamatuid vaadata ja arutleda meie reiside üle ja rääkida lasteaiast jne, aga ma ei ole oma tüübilt see, kes viitsiks jalkat taguda (kuigi taon, nii et tund on märkamatult möödunud), mänguväljakutel passida (kuigi ma käin ja samamoodi tund on läinud), rannas kaks tundi kive loopida (done that too!)..

Meelis on täpselt see – ta võtab Hedoni ja sõidab Merirahusse, mängivad kaks tundi jalkat, siis loobivad kaks tundi kive, tulevad koju, ostavad jäätist ja arbuusi ja tšillivad.. Me oleme sellessuhtes väga erinevad lapsevanemad, mis mingis mõttes ongi hea, sest Meelis ei viitsi raamatuid vahtida ja puslesid kokku panna ja mõistatusi mängida jne

Aga kui mul oleks valik, kas mina või Meelis, siis iga kell Meelis. Lisaks räägib Meelise kasuks see pluss, et ta suudab ilmselt minu kaotusega paremini leppida. Võib-olla pole leppima õige sõna. Ta oleks ilmselt kõige kurvem inimene maamunal sel hetkel, aga tema suudab teha kivi nägu ja olla üle. Jaa, ta nutaks end õhtuti magama, aga ta suudaks paremini kui mina.

Mina nutaks ilmselt koos Hedoniga, et issit pole ja ei suudaks nö üle olla. Ajapikku kindlasti, aga ma olen jumala kindel, et Meelisel tuleks see paremini välja. Ta suudab kuidagi oma ajus inimesed oma elust välja kirjutada. No tavaliselt küll juhul kui tegemist on negatiivse kogemusega, aga usun, et suudaks ka minu puhul. Lihtsalt oleks üle, sest peab hakkama saama.

Teemamuutus: ei mingit uut suhet

10 aastat koos | Foto: Indrek Galetin

Me oleme näiteks arutanud, et kui me peaks mingil X põhjusel lahku minema, no ma ei tea, mingi teine noorus lööb pähe ja üks meist armub nagu segane ja tahab ära minna… Siis me mõlemad oleme seisukohal, et ei mingit uut suhet. Ma mõtlen just see, kes vallaliseks jääb.

Meelis ütleb, et kamoon, ma olen 10 aastat lihvinud mingit asja, meie suhet, et see oleks oma – tean su nõrkusi, puudusi, kuidas käituda mingis olukorras jne, hakka otsast peale. Ei viitsi.

Ma mõtlen sama. Ma ei viitsi hakata kellegi järgi oma elu seadma, me oleme kümne aasta jooksul kokku kasvanud, tekitanud teatava rutiini, teatavad “sõnu ütlemata situatsioonid”, ma ei viitsiks hakata uuesti mingit sellist asja aretama.

Ma enam laiemaks seda postitust ajama ei hakka – kas sina annaksid oma kallima eest elu? Ma usun, et küsimus, kas sinu või lapse elu, pole mõtet küsidagi, igaüks annaks oma lapse eest sekunditki mõtlemata elu, või on keegi julge, kes julgeb öelda, et ta ei astuks kuuli ette, mis on teel tema lapse suunas? Ja kuna ma tõin selle teise teema sisse – uus suhe. Mis mõtted teil on? Olles hetkel suhtes, kas lahkuminnes vajaksite kohe uut kindlust, kelle taha pugeda või pigem oleksite üksi ja saaksite hakkama?

Samal teemal

13 Comments

  1. Mina annaksin ka oma elu mehele, ma ei arva et oleks halvem lapsevanem aga põhjus oleks täpselt sama. Arvan et tema saaks paremini hakkama kogu selle asjaga…. Ja noh lastekohta pole mõtet midagi öeldagi, ma ei mõtlekski – lapsed päästaks kindlasti. Ja uue suhte koha pealt – me pole mehega sellel teemal arutlenud seega tema arvamust ma ei tea aga mina kuulun ka sinna gruppi kes lihtsalt ei viitsiks uut suhet luua, (varsti saab meil 8a koos) kõik on nii lihtne ja mõnus juba… Kahtlen et viitsisin uuesti kõike seda läbi teha.

  2. Olen pikaajalisest suhtest peale mehepoolset petmist välja astunud ja mingi aja pärast alustanud uut suhet. Ja see esimene suhe polnud mingi suhtepojake, 15+ aastat õnnelikku abielu oli tegelikult. Aga see 15+ aastat ei tähenda seda, et peaks vägisi üksi ja õnnetu olema. See viitsimatuse teema ja mingi suhte parajakslihvimise jutt unub inimestel kiirelt. Kui vana kaaslane on sulle koti rämedalt pähe tõmmanud, siis kaob austus. Kõigil mitte, aga paljudel. No ja kui see on kadunud, siis ei tundu see lihvitud suhe enam nii mõnus midagi. Pigem ei viitsi enam oma elu raisata. Nii need uued suhted algavadki. Osad ämbrikolina saatel, osad aga ongi paremad kui vanad suhted. Seda viimast näitab aeg. Üksikuks jäämisel pole ka midagi viga. Kui kedagi väga armast ei kohta, siis üksi olekski parim variant.
    Mina poleks oma elu andnud ei esimese ega ka mitte teise abikaasa eest. Kuigi nad on mõlemad elu väärt ja teine mees on mulle ääretult kallis. Aga lastele olen mina vajalikum. Praegu ja ka tulevikus. Ja see otsustab minu jaoks kõik. Ma tuleksin ka kaotusvaluga paremini toime, just nimelt laste pärast ja nende jaoks.
    Meil ükskord on seltskonnas see teema juba lahti nämmutatud ja seepärast ma ei pidanudki siin vastamiseks sekunditki mõtlemisaega võtma. Aga tookord üks sõber küsis ka seda, et kui lapsi on rohkem kui üks, siis kelle sa neist päästad, kui saad ainult ühe valida? See on kõige õudsem küsimus mu meelest. Ma sellele vastust ei otsinudki. Lapsed lihtsalt peavad päästetud saama, ei mingit valikut.

  3. Me ilmselt leiaks variandi kuidas mõlemad minna, et ei jääks kumbki meist üksi. Lahkuminekust ei taha mõeldagi, aga suure tõenäosusega oleksime mõlemid nii katki et kumbki ei tahaks uuest suhtest isegi mõelda.

  4. Lihtsalt mõte. Aga kas sa oleksid valmis oma last tapma, teades, et teda ootab ees lõputu piinamine?
    Mina olen see kes uut suhet otsib ja ausalt. Ma tunnen sama. Ma ei viitsi. Võtaks juba mõne tuttava inimese, aga no siin on miljon aga…

    1. Kui ma tean, et ees ootab valu ja piinamine ja mul oleks võimalus juhtmete üle otsustada, mis teda elus hoiavad, siis jah.

  5. Kas sellise lapse eest annaksid ka elu, kes on nt sarimõrvar või vägistaja või loomapiinaja?

    1. Kurat, ma kardan, et oma laps on ikka oma laps. Tehku mis sitta tahes, sa ei ütle temast ju lahti. Võid mõelda küll, et on tont, aga ikkagi oma. Prooviks pigem aidata teda kuidagi.

      1. Sry, et veel küsin, aga nt kui su laps sooviks teid (isa ja ema) mõlemaid tappa?
        ja õnnestub ainult oma isa ja sinu eluarmastus tappa. Kuidas siis on?
        Tegelt ma mõtlen, et kas on ikkagi võimalus, et mingi asi elus on nii karm, et tunned, et enda elu on ikkagi väärtuslikum ?

        1. Et mu laps tapaks mu mehe, lampi laseks kuuli kerre? Ma ei kujuta ette, ilmselt kui mul sel hetkel relv käes oleks, vajutaks automaatselt.. Samas, kurat, ma ei tea, ikkagi oma laps.

          1. Kusjuures… emadel on mingi teine aju peas, mis laste osas mõtleb täiesti teisiti. Olen ise seda oma õe puhul näinud, kuidas mu ema talle iga sita andestab :D

            Ma arvan, et üks laps võib jumal-teab-mida-teha, aga ema süda (või aju?) andestab ikka.

  6. lapsi pole ma ei tea kõike ma lapse eest vist päästaks igas olukorras. meest kaitseks ka kui saaks ja vastupidi.
    samas kui peaks sünnitama, üks peaks ellu jääma, siis valida laps, samas lapse kaotusvalust saab üle vist kunagi peaaegu ja saab sünnitada uue lapse. kui pole naist pole seda võimalust, samas laps näeks maailma ja raskel hetkel võib asju otsustada ka meespool.

    loodame, et kellelgi pole kunagi selliseid raskeid hetki ja kõik elus läheb hästi.

    jälle räägite nagu läheks lahku ja mei viitsi uut otsida. seda küll. a samas kui kõik on rikkis ja lapse pärast koos on ka veider. siis kui ikka silmarõõm uus tuleb kuskilt siis ikka minnakse uue juurde. a mõned jäävad valust ka üksinda ja ei tee midagi.

    eks inimesed kasvavad ikka kokku ja harjuvad. ega mujal paremat ei ole, kui just sees midagi valesti ei tunne.

  7. Ei hüppaks mehe eest kuuli ette, sest ma tean ja tunnen, et lapsel on mind rohkem vaja siin elus. Kõlab kuidagi hullult aga midagi pole teha..minu ja lapse side pole kahjuks võrreldav lapse ja isa vahelise sidemega.

    Uus suhe?
    Jah!
    Me oleme ääri-veeri 3 a suhtes olnud ja see on üks ja siiani ainuke tõsine pikem suhe. Ma arvan, et mul läheks kaua aega, et leinata ja veelkauem aega, et ringi vaadata, kuid ühel hetkel ikka sooviksin kedagi enda kõrvale…

    Suht hab naine olen, isekas

Comments are closed.