Enne Egiptuse reisi sain oma õelt nimekirja, mida ta Eestist tahab. Iga päev lisas ta midagi ja.. ma iga päev ütlesin, et saad aru, ma ei viitsi tulla kaheksa kohvriga. Lõpptulemusena oli meil kolmel kaasas 11kg kaaluv käsipagasikohver ja teine, suur kohver, läks otsast lõpuni täis asju mu õele, ainult 28kg. Ma olin jumala kindel, et pean lennujaamas veel juurde maksma.

Ja no arvata on, et ta tahtis Eesti asju ja et “äkki viitsid süüa teha!” Kes meid Instas jälgivad, need ilmselt on juba üht-teist näinud ka. Aga kilodega kodujuustu, hapukoort, määrdeid, kohupiima, kommi, küpsist, leiba, hapukurki, kilu.. No tavaline Eesti värk, mille järgi mujal olles isutab.

Nagu näha, siis retseptid on kuum kaup siin blogis. Ma peaks ka vist oma retseptiraamatu välja andma :) Ikka marimelli oma, mitte ainult endale kogu au võtma! Hedoni banaanipannkoogi retsept oleks kindlasti hitt – nisu- ja suhkruvabad!

Igaljuhul, vedasin paar karpi Violat ka Sharmi kaasa ja mõtlesin alguses kukeseenerisotot teha, aga see tundus lõpuks nii keerulisena ja aeg kulus pigem basseini ääres raamatu lugemisele kui kuuma pliidi ääres kokkamisele. Otsustasime siis hoopis eelmise õhtu grill-liha ära kasutad ja keerata sellest Egiptuse saialaadsest tootest mingid takod või burritod kokku.

Ega midagi halba sellest ju tulla ei saa kui kõik maitsvad asjad kokku panna. Kokkama asus sel korral hoopis Meelis. Kes kusjuures ei ole “naine roolis, auto kraavis” tüüpi mees köögis. Täitsa hästi tuleb välja.

Ja kui nüüd täitsa aus olla, siis ma tegin seal Egiptuses ühe korra süüa, ülejäänud aja kokkas Meelis meile hommiku- ja lõunasööke.

Viola tegi selle kuiva (minu meelest isegi värskena suht kuiv) Egiptuse saia nii kreemiseks ja mahlaseks, et lust oli süüa. Ega ma sellega kokku ka ei hoidnud + Meelis lisas ühe totsikutäie veel lihale ka ;)

Paar päeva hiljem nuias õde midagi taipärast, mina tahtsin jällegi salatit. No mõeldud tehtud, teeme taipärase salati aga natuke teises võtmes. Nagu paljud blogilugejad teavad ega mul retsepte ees ei ole ja teen mis parasjagu kappides leidub. Nii leiutan ma üsna tihti põnevaid uusi sööke. Ma räägin, retseptiraamat tuleb ikka kokku panna!

Kui ma nüüd üdini aus olen, ei teadnud ma ise ka mis lõpuks välja tuleb. Hakkasin järjest tegema…

Kastmesse panin laimi- ja apelsinimahla, kalakastet, punast karripastat ja ohtralt Violat. Jällegi, see tegi kastme kreemiseks ja mõnusaks. Umbes nagu Caesari kaste, aga hoopis teise maitsega. Lisasin salatile veel soola ja värsket tšillit ja no.. imehea!

Kurat, ma vaatan, et siit tuleb ikka totaalset retseptiraamatumaterjali..

Huvitav, kas keegi ostab ka veel tänapäeval retseptiraamatuid? Või tuuseldavad kõik ikka netist retsepte otsida? Ma ise armastan retseptiraamatuid. Osta. Ja lapata. Ja pilte vaadata. Ja kui kokkamiseks läheb, siis otsin ikka netist inspi ja lõpuks kokkan ikka samamoodi nagu see viimane salat – lampi. Maitse järgi ja eksperimenteerides.

Muuseas, pealkiri on ajendatud sellest Justamendi laulust.. ja Meelis polnud seda ever kuulnud oma elus.. WHAT? Kui vana ma olen? :D

#KOOSTÖÖ